Täna jagasime sotsiaalmeedias soovitust mida teha, kui kutsikas hammustab. Postitusele pandud reaktsioonide järgi tundub meile, et võib-olla me ei suutnud oma mõtet korrektselt edasi anda ning otsustasime seda siinkohal selgitada.

Kuna FendaF’i lugu ongi natuke nagu muinasjutt, siis alustame nii nagu algavad kõik muinasjutud…

Elasid kord kaks saksa lambakoerast venda nimedega Faddy ja Fenton. Nad sündisid 9. veebruar 2016. aastal Wundersterni kennelis. Kokku oli pesakonnas 8 kutsikat ning meie – Piret ja Irene, nende praegused omanikud, ei teadnud teineteisest veel mitte midagi. Mõlemad otsisime kutsikaid sarnastel põhjustel – Irene oli sügisel pidanud hüvasti jätma oma saksa lambakoeraga ning mina teadsin, et see on ainult aja küsimus, millal see hetk saabub (minu saksa lambakoer oli saanud äsja lümfoomi diagnoosi). Irenel läks kutsika valimine suhteliselt tavapäraselt – käis vaatamas, leppisid kasvataja Riinaga kokku millise kutsika võtab ja saigi pesakonna ilueedi – Fentoni ehk kõige parema anatoomiaga koera näituste jaoks. Mina olin vahepeal ununenud Riinal sootuks ning meelde tulin alles siis, kui isastest kutsikatest oligi veel ainult üks järgi. Seega mingit valikut ei olnudki – selleks koeraks oli Faddy.

2016 aastal saabusid meie eludesse üliägedad saksa lambakoerad nimedega Faddy ja Fenton. Meie Irenega teineteise olemasolust miskit ei teadnud ega osanud kuidagi ka aimata, et koerad võivad meid ühel päeval nii palju ühendada, et hakkame lausa koos äri ajama.

Kui võtad kutsika, siis ilmselgelt ei oska kuidagi jälgida kutsikate omavahelist läbisaamist. Seega sa reeglina ka ei jälgi kas kellelgi on omavahel tugevam side kui teistega.