Meie seekordne “kaanestaar” on imearmas Jackson, kes kohe-kohe on tähistamas on 1 aasta sünnipäeva. Minul oli õnn Jacksoniga kohtuda ca 2 nädalat tagasi ning kuigi ta oma olemuselt tundub selline nunnukas, keda tahaks kohe kallistada ja kaisutada, siis tegelikult on tal väga suured usalduse probleemid ning mingitel hetkedel tekib täitsa inimeste suhtes suur kartus, mida ta väljendab oma haukumisega. Ütlen ausalt, et temaga kohtumine oli ka minu enda jaoks paras katsumus – istusin meie showroomi põrandal maas, ühel hetkel tuli Jackson nuusutama ning järgmine hetk hakkas otse nina ees haukuma. See oli päris hirmutav, kuigi ma koeri ei karda :). Õnneks, kuna tegemist on ikkagi veel kutsikaga, siis ta kohaneb hästi kiiresti ning juba ca 15-20 minuti pärast tuli ta mind juba limpsima ning tahtis minuga mängida – tal on imearmas komme võtta õrnalt hammastega varrukast kinni, kui kutsub mängima. Igal juhul minu südame on see koer võitnud :).

Mind on alati tohutult paelunud need inimesed, kes on võtnud endale teise ringi koera. Nimetan neid teise ringi koerteks seetõttu, et kõik ei jõua inimesteni mitte varjupaigast, vaid nad leitakse metsast või kuskilt teeäärest ning jäetaksegi endale. Suur tänu kõigile, kes seda teinud on või teevad – tänu teile on maailm veidi parem koht.