Ellujäämisrežiimil koer
Lugesin hiljuti artiklit mis rääkis ellujäämisrežiimil olevast koerast. Koer läheb kaduma, koer leitakse paari päeva pärast aga koer ei tarvitse oma omanikku ära tunda. Tundub uskumatult, eks? Nii tundus ka mulle, kuna ma olen näinud (ma arvan, et kõik on) videosid taasühinemisest (sõdurid, kes pole oma koeri näinud mitu aastat), kus koer tunneb koheselt omaniku ära. Küll aga väidetavalt ei toimi see juhul, kui su koer ära kaob. Võib lausa juhtuda, et su koer jookseb sind nähes minema, kui ta on ellujäämisrežiimil. Igal juhul mind see artikkel väga paelus ning allpool on toodud ülevaade artiklist.
Mis asi on ellujäämisrežiim?
Kui koer kaob ning on sinust eraldatud, läheb sinu koer “ellujäämisrežiimi” (teisisõnu ka põgene või võitle režiim). Tundub nagu sel hetkel vajutatakse peas mingit nuppu ja su koer ei ole enam kodustatud lemmik. Seda nähtust on nimetatud ka metsikuks režiimiks – loom, kes elab ja saab üksi hakkama, ilma inimliku ühenduseta. Sarnane asi toimub ka koera peas sinust eraldamise hetkel. Ta on omapäi ning saab usaldada ainult iseennast. Inimesed tunduvad talle kahtlastena ning ta usub, et ellujäämiseks saab ta loota ainult iseendale. Ellujäämisrežiimis naaseb su lemmik tegelikult oma ürgsete instinktide juurde ning ta otsib ainult toitu/vett, ohutust ja peavarju.
See, millal koer ellujäämisrežiimile läheb sõltub koerast, tema minevikukogemusest, tõust ning kadumise hetkel teda ümbritsenud asjaoludest. Osad koerad lähevad ellujäämisrežiimile sisuliselt kohe, kui nad on omanikust eraldatud, osad lähevad alles nädala pärast või isegi hiljem. Ellujäämisrežiimil olevad väga hästi treenitud koerad ei kuuletu isegi käsklusele “siia” (kuigi tavaolukorras ei esine kunagi sõnakuulmatust). Isegi nende lemmik piiksuga mänguasi ei meelita neid metsast enam välja. Oma nime kuulmine ei kutsu esile mälestusi. Sisuliselt koera, keda sa tunned, ei ole enam. Õnneks on ellujäämisrežiim ajutine. Su koer muutub kinni püüdmisel tagasi iseendaks, väikeste muutustega isiksuses.
Aga mis põhjustab koertel ellujäämisrežiimi? Nagu me teame, siis serotoniin vastutab paljude kehaliste funktsioonide eest (depressioon, uni, sensoorne taju ja ka lühiajaline mälu). Kui serotoniini tase järsult kahaneb (nt stressi tõttu), saab kahjustada ka lühiajaline mälu. Seega, stress ja selle tulemusena kadunud lühiajaline mälu tekitab koeras ellujäämisrežiimile mineku. Kõlab küll loogiliselt, aga ikkagi päris huvitav anomaalia?
Seega, kui koer ei tunne oma nime, tema lemmik mänguasi ei toimi välja meelitamiseks, ta ei usalda meie pakutud toitu, siis mida me teha saame? Kõige olulisem – kohe, kui sa avastad, et su koer on kadunud, hakka teda otsima. Nagu eelpool mainitud, siis koerad lähevad ellujäämisrežiimile erinevatel aegadel. Leidmise tõenäosus on suurem kuni su koer ei ole ellujäämisrežiimile läinud. Ellujäämisrežiimil oleva koera otsimisel osutub kasulikuks lihtsalt oma koera käitumise või meeleseisundi mõistmine.
Kuidas leida ellujäämisrežiimil olevat koera?
On mitmeid asju, mida peaks koheselt ja kiirelt tegema, kui koer läheb kaduma – alusta otsingut, postita info sotsiaalmeediasse, võta ühendust varjupaikadega ning anna teada, et koer on kadunud. Eriti oluline on teavitada ümbruskonnas elavaid/töötavaid inimesi kadunud koerast. Kui inimesed on valvel, peaksid saama peatselt ka infot, et koera on nähtud. Kui koer ei ole veel ellujäämisrežiimil võib ta otsida inimestega kontakti (oleneb jällegi koerast ja tema minevikust). Kui ta aga hoiab inimestega distantsi, on ta juba ellujäämisrežiimil ning inimesed ei tohiks proovida talle läheneda ega teda taga ajada. See hirmutab ta ümbruskonnast eemale ning muudab leidmise veel keerulisemaks. Parem las inimesed annavad teada kus nad koera näinud on, et sul tekiks enam-vähem aimdus, kus su koer ennast peita võib.
Soovitused
- Mine vaikselt kohta, kus teda on viimati nähtud. Võta kaasa toitu, mis lõhnavad tugevalt – märgtoit, steigid või hot dogid. Ära kutsu teda nimepidi, see võib teda hirmutada. Kui sa teda näed, siis ära liigu tema poole. Pane toit enda ümber ning istu maas. Langeta oma pea, ära loo silmsidet ning väldi igasuguseid järske liigutusi. Oota kuni ta sinu juurde tuleb. Arvesta, et see võib võtta aega. Kui ta tuleb sinu lähedale ning näitab huvi toidu vastu, paku talle natuke toitu oma käest (aeglased liigutused). Kui see hirmutab teda, siis lase käsi lihtsalt maha ning hoia toitu käes. Lase tal sind nuusutada kuni tema aju sinu lõhna ära registreerib. Sa kindlasti saad aru, kui ta lõpuks sind ära tunneb 🙂
- Kogu kokku mõned koerale tuttavad asjad – tema pesa ja sinu mustad riided ning vii need kohta, kus koera viimati nähti. Ära pane neid nähtavale, kuna see võib olla tema jaoks liiga hirmutav, vaid pane need nt puude varju. Kindlasti pane sinna ka suur kauss vett. Ja siis mine minema… Muidugi on seda raske teha, aga see on vajalik. Mine sinna kohta tagasi kas õhtul või järgmisel hommikul ning loodetavasti on su koer oma asjad leidnud ning viibib läheduses. Lähene aeglaselt ning vajadusel vii läbi kogu esimeses punktis toodud protseduur.
- Artikli autor on toonud välja selle, et reeglina ei soovitata toitu välja jätta, kuna see meelitab kohale ka teisi loomi, aga kuna koera jaoks on toit sel hetkel kõige ahvatlevam, tema kaaluks seda. Tasub lihtsalt tihemini käia seda kohta kontrollimas.
- Pane üles lõks kohta, kus su koera on viimati nähtud (loomulikult peab lõks olema koerale ohutu). Kui lõks on paigas tuleb seda käia tihti kontrollimas – kuuma või külma ilmaga vähemalt iga 2 tunni tagant. Lisaks võib sinna lõksu sattuda ka mõni teine loom. Kindlasti ära heida meelt, kui see kohe ei toimi. Oota vähemalt 2 nädalat ning kui miskit ei juhtu, siis tasub kaaluda asukoha vahetust.
Kokkuvõtteks
Loodetavasti ei koge keegi meist oma koeral ellujäämisrežiimi, aga kui tõesti peaks vaja olema, siis ehk on nendest soovitustest abi.
Näiteks Faddy ja Fenton meil metsas lahtiselt enam ei jookse, kuna neil on meeletu jahi instinkt ning viimane kord (kui nad veel teismelised olid) ootasime me Faddyt umbes 20 minutit. Fenton tuli tagasi mingi 5-7 minuti jooksul. Jah, ma tean, et osad nüüd ütlevad kohe, et aga pane siis koerale GPS kaela. Tal kusjuures oli ning see oli veel närvesöövam – sa reaalselt näed kuidas su koer jookseb üha kaugemale ning autoteele üha lähemale. Ma mäletan siiani neid tundeid, mis mul peast läbi käisid – kuidas ma kasvatajale ütlen, et mu koer on kadunud. Kui ta peaks jooksma kuskile oksa otsa, kukkuma kuskile auku, väänama oma käpa või jooksma ummisjalu auto ette. Vähemalt meie jaoks ei ole nende 20 minutit “lõbu” seda muretsemist väärt.
Refereeritud artiklist:
Lisa kommentaar