Tasuta transport pakiautomaati alates 49 eur

Oscari totaalne muutumine

Tagasi lehele Tervisenurk
loodusest abi

Oscari totaalne muutumine

Need, kes on meid pikalt jälginud või kes mind tunnevad, teavad, et Oscariga on juba väikesest peale ajanud üks mure teist taga. Ning tema puhul olin sunnitud otsima loodusest abi. Nimelt 5 kuuselt oli ta kriitilises seisus kiirabis, kus arstid ta rohtude abil ikkagi elule tagasi tõid. 7 kuuselt ta lonkas korralikult ning küünarnukkides oli pidevalt põletik, kuna küünarliigese jätked ei olnud kokku kasvanud. Umbes sama vanalt lisandus sellele ka käpapadjandite probleem – käpapadjad olid roosad, mitte mustad ning peale jalutuskäiku hakkasid need mõnikord isegi veritsema.

Umbes aastaselt tekkisid tal aeg-ajalt seljale ja sabale “vesised ning mädased” laigud, mida seostasime kas toidutalumatuse või allergiaga. Ning peale kiirabis olekut on tal olnud ka probleem söömisega – algul ei leidnud sobivat toitu, mida ta süüa saaks/tahaks (kõht pehme ja lahti). Kui lõpuks leidsime sobiva toidu, siis oli aru saada, et söömine tekitas talle mingeid vaevusi või ebamugavustundeid, kuna ta ei suutnud sööma hakata – ila voolas, aga esimese ampsu võtmine oli suur pingutus. Ja mitte kunagi ei suutnud ta oma portsu ära süüa. Seega võib öelda, et Oscar on minu suurim väljakutse ning õpetaja.

Kui ravimid ei aita

Enne Oscari tulekut usaldasin ma arste üsna pimesi ning mul päriselt ei ole arstidele mitte midagi ette heita – nad on alati teinud kõik, mida ma olen soovinud ning oleme saanud alati ka abi. Oscariga oli mul aga vaja hakata ise erinevaid variante uurima ning loodusest abi otsima, kuna arstidel ei olnud tema kõikidele probleemidele lahendust. Täna olen ma üsna kindel, et Ossu söömisega seotud probleemid olid tingitud kutsikana saadud ravimitest (mis olid küll vajalikud aga mis ilmselt kahjustasid tema soolestikku). Nimelt arvasin ka mina vanasti, et antibiootikum on “hea” ning vajalik ja ei näinud mingit probleemi nende kasutamisel. Tegelikult aga antibiootikumikuur nõrgestab immuunsüsteemi, kuna antibiootikumid ei tee vahet headel ja halbadel bakteritel ning antibiootikumid tapavad baktereid valimatult. Soolestikus asuvad head bakterid on immuunsuse korrektse toimimise seisukohast aga kriitilise tähtsusega.

Kui palju tuleks arste kuulata ja usaldada?

Kui Oscar mul ühel pühapäeva õhtul kiirabisse sattus (mürgitamise kahtlus), siis usaldasin oma koera täielikult arstide hoole alla ning ütlesin, et tehku mida iganes vaja, et koer taas elule aidata (oli täiesti apaatne, palavikus ning C-reaktiivne valk oli 229). Kiire kõrvalpõige – normaalolukorras peaks koeral C-reaktiivne valk jääma vahemikku 0-10. Kuna ta oli tol hetkel kriitiline, siis usaldasin tema elu ja tervise täielikult arstide hoole alla ning teadsin, et arstid teavad mida on vaja teha ning annavad endast parima, et Oscar paraneks. Õnneks oli tal juba järgmisel päeval parem – C-reaktiivne valk oli kukkunud umbes 120 peale ning õhtul sain ta ka juba koju tuua (päevaks viisin ta ikka kiirabi statsionaari tagasi).

7 kuune kutsikas operatsioonile?

Küll aga järgmine “häda” ei lasknud ennast kaua oodata ning juba mõni aeg hiljem märkasin, et Oscar käib veidralt ning veidi ka lonkab. Koheselt liikus mõte panosteiidi peale (suurtel koertel esinev kasvuraskus), seega panime aja Erivet kliinikusse neuroloogi juurde. Tegime röntgeni ära, aga ühest vastust ei saanudki – neuroloog ütles, et ei saa välistada panosteiiti, aga piltide pealt ei tule see ka selgelt välja. Suunas meid ortopeedi juurde ning otsustasime minna Billy kliinikusse. Tegi röntgeni ning ütles väga selgelt, et Oscaril on küünarliigese jätked kokku kasvamata ning need tekitavad talle esikäppades valu ning põletikku. Ning koer tuleks panna operatsioonile, kuna 7 kuusel kutsikal enam liigestes muutusi ei toimu. Saime Rimadyli (põletiku alandamiseks) ning võtsin endale mõtlemisaega. Samas tekkis mul koheselt kahtlus kas nii noore kutsika operatsioonile panemine on ikka õige.

Võtsin ise vastutuse oma koera tervise eest

Hakkasin kodus siis asju täpsemalt uurima. Tegelikult ju räägitakse, et suurtel tõugudel toimub arenemine vähemalt 18 elukuuni, kui mitte isegi 24-nda elukuuni. Üsna pea oli mul otsus, et ma Oscarit 7 kuusena operatsioonile ei pane ning võimaliku artriidiga tegelen, kui see probleem kunagi tekib (kui tekib). Panin ta hoopis holistilise juunior toidu peale (andsin kuni 2 aastaseks saamiseni) ning tegime mõni kuu hiljem läbi ka Arthro-Elastina tablettide kuuri. Sisuliselt ei ole ma sellest hetkest saati näinud Oscarit tavaolukorras lonkamas. Lonkab mõnikord peale pühapäevast metsas käiku, kui ta ennast seal ribadeks tõmbab :).

Olen muuhulgas andnud Ossule ka homöopaatilist tera – calcarea carbonica, mis toetavad näiteks ka puusa düsplaasia või spondüloosi puhul. Seda antakse 1 doos ning siis oodatakse kuu aega.

Roosad käpapadjad – mis toimub?!

Ilmselt kõik teavad, et kutsikatel on käpapadjad sündides ning kutsikaeas roosad ning kasvades lähevad käpapadjad mustaks ning ka käpapadja nahk tugevneb. Mingil põhjusel Oscaril seda aga ei juhtunud ning seda ka päris tükk aega. Arsti juurde läksime selle probleemiga oktoobris 2018 ehk kui ta oli umbes 7 kuune (samaaegselt oli laual ka panosteiidi võimalus). Võimalike põhjustena olid laual toksikoos, krooniline trauma ning autoimmuunhaigus (see muideks oli meil laual ka 5 kuuselt kiirabis). Ja muidugi tänu sellele oli laual ka hormoonravi, mida mina aga igal juhul vältida tahtsin.

Arstid olid üldiselt nõutud, sest nad ei olnud sellise probleemiga varem kokku puutunud. Rääkisime, et kui hullemaks läheb, siis võetakse nahast biopsia (mis mulle jälle ei meeldinud). Seega otsustasin Oscari panna lühiajaliselt toortoidule ning hakkasin ise otsima võimalikke põhjuseid. Lasin ekstra määrata tsingi taseme veres, aga ka see oli normis.

Novembris 2018 käisime uuesti kontrollis, aga veri endiselt korras ning mingeid anomaaliaid arstid ei leidnud. Sel hetkel mõtlesin, et võib-olla Oscar ongi mul eriline ning käpapadjad jäävadki roosaks. Tegelikult õnneks siiski ei jäänud. Ma küll ei mäleta millal ma täpselt märkasin, et tema käpapadjad on tugevad ja mustad, aga igal juhul ühel hetkel seda probleemi meil enam ei olnud. Ma ise usun, et siin aitas kaasa toortoit (lisatud juur- ja puuviljad), aga ilma koolitusteta ma toortoitu koera peal katsetada ei soovita (oluline, et koer saab kätte vajalikud vitamiinid ja mineraalid).

Mädased laigud seljal ja sabal?!

Järgmisena olime kimpus mädaste laikudega seljal ja sabal. Ma ise kahtlustan, et rolli mängis see, et saksa lambakoerale omaselt ei tekkinud Oscaril mingil põhjusel rasunäärmete ummistust (tekib naha alune punn, mis kogub endasse mäda ning kui see valmis saab, siis keha viskab mäda välja). Rasunäärme ummistust ei teki igal saksa lambakoeral ega ka teistel tõugudel, vaid see ikka sõltub koera enda immuunsüsteemist ning soolestiku tervisest. Igal juhul tundus, et Ossu keha sisuliselt arvas, et ta viskab mädase vee lihtsalt otse nahale. See oli minu jaoks tohutu katsumus, kuna see ilmselgelt sügeles ning isegi karvade maha ajamine ei kiirendanud selle paranemist.

Mingi hetk käisime ka arsti juures, saime rohtu (hormoonkreem), aga mingit kasu sellest rohust ei olnud. Hakkasin taaskord ise otsima koduseid vahendeid, millega vähemalt sügelust leevendada. Siinkohal saime abi nii kookosõlist kui ka meest. Mõlemad on antibakteriaalse toimega ning mesi muuhulgas aitab haavadel kiiremini paraneda. Lõpuks avastasin, et parem on karvu mitte ära ajada ning vesine koht nahal lihtsalt kookosõliga ära katta. Selliselt tekkis üpris kiiresti nahale kärn ning tal ei tekkinud selle vastu suurt huvi. Küll aga oli sellest kasu ainult juhul, kui piisavalt kiiresti jaole sain.

Ebamugavustunne söömisel

Aastaid tagasi oli mul pidevalt tegu ka Ossu sööma saamisega. Nägin, et isu on (ila voolas), aga sööma ei suutnud hakata ning pigem sõi jao pärast, mitte aga korralikult oma portsu ära. Ma reaalselt olen käinud tal kausiga järel ning palunud, et ta vähemalt veidikene sööks. Ebamugavustunne oli ilmselt lihtsalt nii suur, et ei tahtnud kuidagi süüa.

Ossu puhul olen ma proovinud sisuliselt vist kõike – klorella on pidevalt meil menüüs (keha puhastamiseks), aeg-ajalt teen ränivetikapulbri kuuri ning lisaks ka ternespiima. Kuigi need kõik on ilmselt andnud oma panuse, siis peamine on ikkagi soolestiku mikrobioom korda saada. Sellega lahendad sa sisuliselt pooled probleemid automaatselt.

Tänane olukord

Enamus, kes Oscarit nägid noorena ning näevad täna, ei usuks, et tegemist on sama koeraga. Ta on suur ja võimas, ometigi veel aasta tagasi oli ta pigem kiitsakas ning kuigi see kõlab halvasti, siis veidi selline äbarik. Temas lihtsalt ei olnud sellist saksa lambakoerale omast jõudu ega võimu. Lisaks oli tal alati selg küürus. Sain hiljuti soolestiku tervise webinare kuulates teada, et kui koer on kängus ehk tal on nagu küür seljas, siis on probleem soolestiku mikrobioomiga. Kuigi see võib tunduda veidralt, siis Oscari näite puhul ma kinnitan, et see ilmselt nii ka on.

Oscar oli mul kogu aeg üsna kängus seljaga ning arvasin, et see nii jääbki. Siiski on tal tänaseks sisuliselt see küür ära kadunud (õrnalt võib-olla on veel aimata). Lisaks, kuna me käime peaaegu igapäevaselt ka jalutamas, siis on kogu tema luustik ja kehakuju muutunud oluliselt turskemaks ja tugevamaks. Sisuliselt täna teda kiirelt selja tagant vaadates ei saa ma aru kas tegu on Oscari või hoopis Faddyga. Lisaks mulle tundub, et Oscaril on rinnak ja turi oluliselt laiemad (tugevamad) kui näiteks Faddyl. Ja see muutus on kõik tulnud peamiselt viimase aastaga ehk 5 aastaselt. Seega mitte kunagi ei ole hilja.

Oscar

Kokkuvõtteks

Ma kunagi ei teadnud kui keeruline on elu tervisehädadega koeraga, eriti kui neid tervisehädasid on mitu. Ja kust tekib see arusaam kui palju usaldada arste ja rohtusid vs otsida looduslikke abivahendeid? Ma endiselt usaldan arste, aga tänaseks on antibiootikum minu jaoks pigem viimane, mitte esmane abinõu.

Ossu on minu jaoks hea näide sellest kui palju on võimalik koeri aidata õige toidu ning looduslike abivahenditega. Jah, need muutused võtavad kauem aega kui ravimid, aga ravimid reeglina ei ravi välja algpõhjuseid, vaid suruvad lihtsalt sümptomid maha. Sellepärast me räägime ka kroonilistest haigustest – sümptomid on lihtsalt vahepeal alla surutud. Ja no eks nagu vanasõnagi ütleb – häda ajab härja kaevu. Arstid on küll meid igakülgselt toetanud ning proovinud aidata, aga need pakutud lahendused lihtsalt ei toiminud. Seega ei jäänud mul muud üle kui hakata proovima muid lahendusi. Ja ma olen siiralt õnnelik, et ma seda tegin. Ja minu suur soov on aidata ka teisi koeri ning nende omanikke. Uskuge mind, elu läheb hoopis lihtsamaks nii koerale kui ka Sulle.

Väga tihti ei olda väga altid muudatusi tegema kui kodus on juba keskealine või vanemas eas koer. Oscari näitel ütlen ma, et mitte kunagi ei ole liiga hilja. Ma olin veel aasta tagasi täiesti kindel, et Oscar jääbki mul elu lõpuni pigem kiitsakaks. Viimane aasta on aga mulle näidanud, et piisava liikumisega ning õige toitumisega on võimalik teha koera puhul imesid ning seda isegi koera keskeas ehk 5 aastaselt. Kindlasti tasub aga arvestada, et mida varem te selle teekonna ette võtate, seda kergem see teekond ilmselt on.

Ternespiima kasude kohta saad lugeda SIIT.

Jaga see postitus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tagasi lehele Tervisenurk