Kogemuslood

FendaF’ini jõudsime Dantega tänu heale sõbrale Triinule. Ühel jalutuskäigul rääkis Triin naturaalsetest maiustest, mida maailma valivaim koer ja tema vaevatud omanik võiksid proovida. Tundes Dantet, pakkus ta, et ehk pulli munandid kui eksklusiivmaius, oleks kindlapeale minek. Esimese tellimuse just neile ka tegime ja lõpuks ka ära nad sõime, Elli (Triinu koera) abiga.

Dante on maailma valivaim toituja. Ka maiustega tuleb vaeva näha, kõik (loe: enamus) ei kõlba tarbimiseks. Showroomi avamine aitas meil leida maiused, mis meile sobivad ja külaskäikudega oleme selgeks saanud ka selle, mis lisaks põhilisele (söögitoru ja udar) hooti huvi pakub. Suurim väärtus meie jaoks on tegelikult aga toiduvahetus.

Enne Natural Plus Active-ile üleminekut pea 9 kuud tagasi, oli kõhulahtisus Dante tihe ja tüütu külaline. Mitmel korral vajas Dante probleemist ülesaamiseks pastat, paaril korral ka ravi. Lisaks oli Dantel raskusi kaalu hoidmisega, eriti suvel. Pärast seda, kui saime kaasa 3 valikut proovimiseks ja Dante (erinevalt showroom’ist) valis kodus välja Active-i, pole isegi hiirte püüdmine ja merevee joomine suutnud kõhule suuremat kurja teha. Vaadates Dante vormi ja karva, siis oleme oma valikuga rahul ja hea on teada, et sama sarja Sensitive toit ka meile sobib, kui vahetuse vajadus kunagi tekib.

Meie kogemused FendaF’i peategelaste omanikega on ainult head, mistõttu oleme soovitanud ja soovitame ka edasipidi omanikel oma neljajalgsed sõbrad showroom’i viia. Showroom’ist leiab ka kõige valivam lemmik endale ise (ja Pireti ja Irene abiga) kõige sobivama maiuse. Ning nende nõu ja jõu ja katsetamisega nii kohapeal kui kodus toidu, mis hoiab koera õnneliku ja tervena.

Liana, Dante omanik

Freia on noor segase meelega segavereline koer, kes muuhulgas armastab FendaF’i ja arvab, et kass on selleks, et talle komme toota. Aga miks ta FendaF’i armastab? Tegelikult ei armastagi, tegelikult armastab ta hoopis Piretit.

Piret on täpselt Freia masti inimene, sest ta silmad löövad särama samade asjade peale nagu tal endalgi. Kummagi lemmikteemade hulgas on kõrgel kohal kuivatatud pulli peenised ja… ma enam ei mäletagi, mis veidrused… sea soole ümber keritud kopsud?

Pärast esimest korda, kui ma ise FendaF’is Pireti entusiastliku ja elava karakteriga kohtusin, ei andnud Freia mulle enam rahu. Ega ma ju tühjade kätega sealt tulnud: parimale sõbrale peab ikka midagi kingiks kaasa haarama… olgugi, et kuivatatud looma jäänustega mööda Peetrit tatsata on pisut rõve.

Aga sõbra jaoks kõigeks valmis, eks. Ja Freia oligi mul kohe väga entusiastlikult ukse peal vastas: „Missssa tõid, missa tõid!? A sellist kraami vä? Okei-okei, anna siia! Mis ma tegema peaaaaan, appppiiii!“

Ja see tähendas, et ega ma ilma Freiata enam FendaF’isse minna ei saanud ja ega Piret lubanudki. Freia pestud kasitud, läksime Piretile FendaF’isse külla. Eesmärk oli osta külmpressitud kana krõbuskeid. Aga nii kui ma Freia showroomi uudistama lasin, oli ta juba hunnnniku seamaiuseid endale sisse imenud. Ja siin tekkis Piretil küsimus, äkki Freiale ei olegi õige kana vaid hoopis siga. Mõeldud – testitud. Piret andis Freiale korraga mõlemad variandid ette. Mõlemad said küll söödud, aga oligi: Freiale meeldib see röhitsev variant kaagutajatest rohkem. No ja kellele ikka kaagutajad meeldiks, ma mõistan teda.

Freia kinkis Piretile veel paar hella musi ja tulime seakrõbuskitega tulema. Ja nüüd ma ei saagi enam rahu. Ma pidin Freia Kongi ära peitma, sest ta ajab mind sellega taga ja muudkui nõuab juurde. Ei, misasja. Ta loobib mind sellega!

Selline ongi koer, kellele pakutud toit päriselt maitseb.

PS: Ma kahtlustan, et Freia mõtleb Pireti peale tihti. Ta mõtleb kingitud musidele ja ei jõua uut külaskäiku ära oodata. Ma arvan, et ta näeb unes, kuidas nad Piretiga koos metsas matkavad. Ma olen armukade :D.

Kaitel Männikust, Freia omanik

Mai Latte mööblirestauraator

Olen olnud koerte omanik juba aastakümneid ja ka hetkel on mul 2 koera- 9,5 aastane labrador ja 4,5 aastane saksa lambakoer. Ma olen terve elu kahjuks olnud see koeraomanik, kellel on olnud erinevaid kogemusi igasuguste koerte haiguste ja probleemidega. Õnneks ei ole need olnud väga hullud kogemused, kuid siiski olen aru saanud, kui oluline on koera jaoks see, mida ta sööb.

Minu teekond koerte toitumise jälgimiseni algas tegelikult sellest hetkest, kui ma Piretiga kohtusin. Sinnamaani olin täiesti tavaline koeraomanik, kes ostis koera kuivtoitu kas enda tunde järgi või siis kliinikutest, kuna sel ajal oli levinud arusaam – kliiniku toit on see kõige parem toit.

Tänu Pireti teadmistele ja kogemustele, mis minuni jõudsid arutelude käigus,  olen ma oma maailmavaadet kardinaalselt muutnud. Toit peab koera jaoks olema kvaliteetne ja täisväärtuslik. Olen aus, mina ei hakka kunagi andma koertele toortoitu, sest mul lihtsalt pole selleks aega ja nüüd saan ma aru, et toortoit ei ole lihtsalt käntsakas liha, hakkliha, muna ja juurviljad, vaid see on korralik teadus. Oluline on, et koer saaks kätte kõik vajaliku ja tean, et mina seda tagada ei suuda. Küll aga olen ma täna kõvasti targem selles, mida vaadata siis, kui annan koerale kuivtoitu.

Minu Pekwa – labrador, kellel on terve elu suurepärane isu ja ka pidev teema kaaluga. Saime aastaid 5 tagasi soovituse minna üle metabolic toidu peale, mis tema kaalu ka ilusti aastaid kontrolli all hoidis. Kuid sellega kaasnes üks jama – väljaheite kogused olid meeletud. 5 km matkaraja peale 3 – vahel ka 4 suurt hunnikut. Ega ma ei osanud sel ajal midagi ju märgata, sest suur koer ikka kakab palju 😊.

Pekwa hakkas sööma WinnerPlus Light Senior toitu ja peale seda ei jõudnu ma ära imestada. Väljaheite kogus muutus 2 korda väiksemaks. Algul oli veider. Kuid nüüd ma saan aru, ta omistab kõiki toitaineid ja kui vaatasin, mida sisaldas eelmine toit, siis saan väga hästi aru, kust need kogused tulid.

Minu Fenton – kes on pisike veidrik. Temaga olen ma toitumise mõttes hädas olnud esimesest päevast peale kui ta tuli. Mitte ükski krõbin ei sobinud, toorest liha ta ei tahtnud (ei taha eriti siiani). Kuna ta on ka selline kõhnake (on senini aga veiserasva pulber on teinud imesid, Fenton ei ole enam liiga kondine), siis ma muretsesin, et ta peab ju sööma. Ostsin ja proovisin suur osa kuivtoitudest ära, mis Eestis müügil olid ning leidsin lõpuks Saksamaalt Wolfi krõbinad, mis talle sobisid. Ta sõi neid umbes 2 aastat kuniks meie ellu tuli Winner Plus. Olen aus – võõrutamine oli raske, sest Wolfi krõbinate soolasisaldus oli väga suur ja nagu lastegagi, ei ole soolasest lihtne võõrutada. Lõpuks võttis Fenton WP krõbinad omaks ja täna sööb ta päris mitmeid hea isuga. Performance on teinud temast ka normaalse kaaluga koera. Talle pole enam valus pai teha 😃.

Ja nüüd veel toidulisandid. Olen suhteliselt skeptiline kõikide toidulisandite suhtes, ma ei tarbinud ise ega andnud ka koertele. Lihtsalt olin selline. Kuniks Piret soovitas Pekwa kõrvade hädaga klorellat (kõrvad olid koguaeg mustad, isegi kui üle päeva puhastada). No ei olnud minul sellesse usku. Venitasin tellimisega päris pikalt, kuid ühel hetkel oli valida kas arstile minek või klorella kasutusele võtt. Kuna varasemalt on selles olukorras määratud antibiootikumiravi otsustasin proovida. Suur oli minu üllatus, kui Pekwa kõrvad ca 3 nädala pärast puhtad olid. Ilmselt oligi nii, nagu Piret ütles – pärmseene vohamine.

Nüüd nähes reaalseid tulemusi, julgen oma koertele anda nii ternespiima, klorellat kui ka loomulikult Arthro–Elastinat, mis on Pekwa borrelioosist kahjustatud liigeseid kõvasti aidanud.

Olen väga tänulik, et Piret seda teeb, mida ta teeb. Olen kordi õnnelikum koeraomanik, sest mu koerad on reaalselt abi saanud.

Mida ma soovitan – olge avatud! Me arvame, et teame kõike ja ei usu kõike aga vahel on hea kuulata, proovida ja katsetada. Mulle hästi meeldib see, kuidas Piret ütleb: „Hullemaks see nagunii midagi ei tee“.

Irene Metsis, Pekwa ja Fentoni omanik

FendaF kaasasutaja ning koolitaja