Koer vs laps vs pereliige vs asi

Koer vs laps on koerainimeste gruppides üks kõige rohkem kirgi küttev teema. Need, kes sõna võtavad jagunevad reeglina kahte leeri. Ühed on need, kes võrdsustavad koeri lastega ning teised, kelle jaoks selline võrdlus ei ole kohane. Üldiselt tõusetub see teema just siis, kui keegi otsib oma lemmikule uut kodu (põhjusesse ärme siinkohal lasku). Minu arvates ei tohiks see iseenesest olla kellegi teise asi kuidas inimene oma koera kutsub ning võrdsustab, sest meie suhe lemmikuga on alati eriline ning sõltub väga paljudest aspektidest. Kas mul on õuekoer või toakoer? Kas ta magab voodis või põrandal? Kas ta pääseb üldse magamistuppa? Küll aga on minu jaoks olulisem kategoriseerimine see kas koer on kui asi või kui täieõiguslik pereliige.

Koer kui täieõiguslik pereliige

Minu enda jaoks on koerad juba väikesest saati olnud alati täieõiguslikud pereliikmed. Ma mäletan hästi seda, kuidas ma kõik õuekoerad ööseks tuppa vedasin kui teismelisena maale isa juurde läksin. Sest ma ei kujutanud lihtsalt teistmoodi seda asja ette – miks peaks koer öösel õues külmetama? Loomulikult ma täna tean, et osad koerad naudivadki külma ning neil on toas palav, aga no lapsena ma sellest aru ei saanud :). Küll aga arvan ma tänaseni, et koeral võiks alati olla võimalus tuppa tulla. See, kas ta seda võimalust kasutab, on iseasi.

Kuna minu jaoks on koer täieõiguslik pereliige, siis minu arvates ei ole koera koht ka ketis ega ka 3*3 meetrit aedikus. Ja ma tean inimesi, kelle jaoks on aedik väga okei lahendus koerale. Minu jaoks siin ongi vahe kas koer on “lihtsalt” koer või täieõiguslik pereliige. Isegi, kui ma pean oma taimede suureks sirgumist ootama 10 aastat, sest koerad tallavad väiksed taimed kõik ära või mu aed on auke täis kaevatud, ei ole ma nõus neid väikesele territooriumile kinni panema.

Ma küll ei lasku pikalt toidu teemasse, aga samal põhjusel leian ma, et koer väärib täpselt sama kvaliteediga toitu kui inimene. Ma näiteks ei ole kunagi ostnud turult koertele midagi, millel on juures silt “koertele” (ei pea siin silmas suuri veisekonte, mida inimene lihtsalt ei söö). Ja just sellepärast, et kui sinna on pandud silt “koertele”, ei kõlba see inimestele ning see tähendab, et see on madalama kvaliteediga. Mina ei ole nõus oma lemmikute tervise arvelt kokku hoidma ning nende tervisega riskima.

Koer kui asi

Kahjuks on täna seadusandluse ning paljude inimeste jaoks koer kõigest kui asi. Mu enda üks eksidest oli arvamusel, et koer peab olema eraldi ruumis ning kui sa tahad koeraga mängida, siis sa lähed tema juurde ning mängid temaga. Siis tuled välja ja vahetad riided ära – selliselt oled sa ise ning ka kodu on kogu aeg korras. Mina leian, et sellisel juhul oleks targem koera mitte võtta.

Igal talvel on järjekordne kirgi küttev teema koerad vs hundid. Jättes kõrvale aspekti, kuidas me ise hundid metsast välja ning oma kodude lähedusse ajame, on mul neid diskussioone väga kurb lugeda. Paljudel juhtudel leiavad inimesed, et nende koer saab hundiga hakkama ning koera pole vaja tuppa lasta. Minu jaoks on see aga järjekordne näide sellest, et koer on lihtsalt kui asi, mitte kui pereliige. Ja toongi selle lapsega võrdluse – kas sa oma lapse jätaksid ka ööseks õue, arvates, et ta suudab ennast ise kaitsta?

Ja no minu arvates on ka lennufirmade jaoks suured koerad endiselt kui asjad. Ma ei ole siiani aru saanud miks on piiranguks pandud 8 kilo koos puuriga? Sisuliselt kui mu koer koos puuriga kaalub kokku 8,1 kilo aga koer mahub endiselt mugavalt puuri, siis miks see koer peab juba all pagasiruumis reisima? Ja mina lihtsalt ei suuda endale seda mõtet maha müüa, et ma peaksin kuskile oma koeraga lendama ning ta peab terve selle aja veetma pagasiruumis.

Neid näiteid võiks tuua veel ja veel.

Koer vs laps – kas võrdlus lapsega on ikka kohatu?

Me oleme Irenega kogu aeg olnud samal arvamusel selle osas, et koerad on pereliikmed, aga Irene ei ole kunagi aru saanud võrdlusest lastega. Küll aga kuulsin ma paar nädalat tagasi teda ütlemas lauset “vanaema saatis Fentule pleede” :). Seda oli päriselt tore kuulda, sest see näitab minu jaoks vähemalt mingil määral koertega suhte sügavust. Aga see selleks.

Kui mõelda selle peale kui palju me muretseme oma lemmikute pärast kui nad haiged on ning kui palju see meilt nõuab, siis kas see võrdlus on ikka kohatu? Mina ütlen, et lapsega on isegi veidi lihtsam – laps saab sulle vähemalt näidata kust tal valutab (kui ta rääkida ei oska) või anda märku kas tal on enesetunne juba parem. Koer seda aga ei saa – sa reaalselt pead õppima oma koera lugema ning ise aru saama kui tal on paha olla ning ühtlasi hindama kas tegemist võib olla mõne kergema hädaga (nt ärritunud soolestik) vs oleks vaja tormata kiirabisse.

Sama on ju ka koolitamise ja tegelemisega. Tegelikkuses nõuab see kõik ju täpselt samamoodi aega nagu laste puhul. Aga ma arvan, et siin tulebki vahe – need, kes ei tegele või kelle koer pole haige olnud, need ei teagi nendest teemadest mitte midagi. Ja neile võib tunduda ka koer vs laps võrdlus kohatu.

Üks aspekt mis veel mängu tuuakse on see, et aga lapse oled sa ise sünnitanud. Kas ikka kõik on? Kas need, kes on lapse adopteerinud on vähem lapsevanemad kui need, kes on lapse ise sünnitanud? Või veel karmim reaalsus – need, kes on saanud üleöö lapsevanemaks, sest mõni nende lähedane on surma saanud? Ürita korra mõelda kõikide aspektide ja olukordade peale ning ära hinda teisi, kuna sa ei tea teiste läbielamisi.

Meie enda kogemused haige koeraga

Meie oleme Irenega mõlemad olnud olukorras, kus meie koerad on olnud nii haiged, et iga päev oli kui kingitus. Magasime oma koerte juures (diivanil või põrandal) lihtsalt selleks, et vahepeal kuulata kas koer ikka veel hingab. Irenel oli see periood lausa mitu kuud pikk. Aasta siis oli 2016 ning Pekul diagnoositi puukborrelioos. Tükk aega ei suutnud arstid aru saada mis Pekul viga oli ning ei olnud mingit garantiid, et Peku kogu sellest jamast välja tuleb. Õnneks oli Irenel hea tööandja ning võimaldas kodust tööd teha ning ütlesid, et võta ükskõik kui palju aega, sul vaja on. Sisuliselt magas ta 2 kuud elutoas diivanil ning reageeris iga Peku liigutuse peale.

Minul on olnud kaks sarnast juhtumit, lihtsalt kõvasti lühemad. Ossu puhul oli perioodiks kõigest 5 päeva, aga kuna tegemist oli 5 kuuse kutsikaga, siis oli olukord väga kriitiline. Ma mäletan siiani seda hetke, kui ma ta esmaspäeva öösel kiirabist koju sain tuua ning magasin elutoa diivanil, sest ta reaalselt pidi iga tunni aja tagant pissima. Ning kui ma ei olnud piisavalt kiire, siis tuli piss tuppa. Lõpuks jätsin terassiukse lahti ning jälgisin lihtsalt iga tunni tagant kas ta ikka hingab. Umbes kella 4 paiku hommikul läks ta enesetunne nii palju paremaks, et kobis magamistuppa magama. Teine oli hiljuti Fadduga ehk kui tal oli leptospiroos, aga seda ei olnud veel diagnoositud. Ma reaalselt kuulatasin iga tunni tagant kas ta ikka hingab või mitte. Kusjuures ka peale tema tervenemist kuulasin ma pidevalt kas ta ikka hingab, sest ma olin nii harjunud sellega, et ta liigub öösel ning järsku oli täielik vaikus…

Kokkuvõtteks

Ainus, mida ma soovitan on see, et olge tolerantsemad :). Miks see üldse kedagi peaks huvitama kuidas me oma koeri või lapsi kutsume või kellega võrdleme. See kõik sõltub meie enda kogemustest ning läbielamistest. Ja isegi kui sulle tundub see võrdlus kohatu, siis parem jäta see arvamus endale, sest ega sa teise inimese arvamust ning tunnetust ei muuda. Kui minu jaoks ei ole võrdlus koer vs laps kohatu, siis see jääb nii, hoolimata sellest mida keegi teine arvab.

Muudame üheskoos maailma veidi paremaks paigaks ning jätame negatiivsed arvamused parem välja ütlemata :)!