Tasuta transport pakiautomaati alates 35 eur

Kuidas Ossu loodusest abi sai

loodusest abi

Kuidas Ossu loodusest abi sai

Need, kes on meid pikalt jälginud või kes mind tunnevad, teavad, et Ossuga on juba väikesest peale ajanud üks mure teist taga. Ning tema puhul olin sunnitud otsima loodusest abi. Nimelt 5 kuuselt oli ta kriitilises seisus kiirabis, kus arstid ta rohtude abil ikkagi elule tagasi tõid. 7 kuuselt ta lonkas korralikult ning küünarnukkides oli pidevalt põletik, kuna küünarliigese jätked ei olnud kokku kasvanud. Umbes sama vanalt lisandus sellele ka käpapadjandite probleem – käpapadjad olid roosad, mitte mustad ning peale jalutuskäiku hakkasid need mõnikord isegi veritsema.

Umbes aastaselt tekkisid tal aeg-ajalt seljale ja sabale “vesised ning mädased” laigud, mida seostasime kas toidutalumatuse või allergiaga. Ning peale kiirabis olekut on tal olnud ka probleem söömisega – algul ei leidnud sobivat toitu, mida ta süüa saaks/tahaks (kõht pehme ja lahti). Kui lõpuks leidsime sobiva toidu, siis oli aru saada, et söömine tekitas talle mingeid vaevusi või ebamugavustundeid, kuna ta ei suutnud sööma hakata – ila voolas, aga esimese ampsu võtmine oli suur pingutus. Ja mitte kunagi ei suutnud ta oma portsu ära süüa. Seega võib öelda, et Ossu on minu suurim väljakutse ning õpetaja.

Kui ravimid ei aita

Enne Ossu tulekut usaldasin ma arste üsna pimesi ning mul päriselt ei ole arstidele mitte midagi ette heita – nad on alati teinud kõik, mida ma olen soovinud ning oleme saanud alati ka abi. Ossuga oli mul aga vaja hakata ise erinevaid variante uurima ning loodusest abi otsima, kuna arstidel ei olnud Ossu kõikidele probleemidele lahendust. Täna olen ma üsna kindel, et Ossu söömisega seotud probleemid olid tingitud kutsikana saadud ravimitest (mis olid küll vajalikud aga mis ilmselt kahjustasid tema soolestikku). Nimelt arvasin ka mina vanasti, et antibiootikum on “hea” ning vajalik ja ei näinud mingit probleemi nende kasutamisel. Tegelikult aga antibiootikumikuur nõrgestab immuunsüsteemi, kuna antibiootikumid ei tee vahet headel ja halbadel bakteritel ning antibiootikumid tapavad baktereid valimatult. Soolestikus asuvad head bakterid on immuunsuse korrektse toimimise seisukohast aga kriitilise tähtsusega.

Kui palju tuleks arste kuulata ja usaldada?

Kui Ossu pühapäeva õhtul kiirabisse sattus (mürgitamise kahtlus), siis usaldasin oma koera täielikult arstide hoole alla ning ütlesin, et tehku mida iganes vaja, et koer taas elule aidata (oli täiesti apaatne, palavikus ning C-reaktiivne valk oli 229). Kiire kõrvalpõige – normaalolukorras peaks koeral C-reaktiivne valk jääma vahemikku 0-10. Kuna ta oli tol hetkel kriitiline, siis ei olnud mul muud valikut, kui usaldada, et arstid teavad mida on vaja teha ning annavad endast parima, et Ossu paraneks. Õnneks oli Ossul juba järgmisel päeval parem – C-reaktiivne valk oli kukkunud umbes 120 peale ning õhtul sain ta ka juba koju tuua (päevaks viisin ta ikka kiirabi statsionaari tagasi).

7 kuune kutsikas operatsioonile?

Küll aga järgmine “häda” ei lasknud ennast kaua oodata ning juba mõni aeg hiljem märkasin, et Ossu käib veidralt ning veidi ka lonkab. Koheselt liikus mõte panosteiidi peale (suurtel koertel esinev kasvuraskus), seega panime aja Erivet kliinikusse neuroloogi juurde. Tegime röntgeni ära, aga ühest vastust ei saanudki – neuroloog ütles, et ei saa välistada panosteiiti, aga piltide pealt ei tule see ka selgelt välja. Suunas meid ortopeedi juurde ning otsustasime minna Billy kliinikusse. Tegi röntgeni ning ütles väga selgelt, et Ossul on küünarliigese jätked kokku kasvamata ning need tekitavad talle esikäppades valu ning põletikku. Ning koer tuleks panna operatsioonile, kuna 7 kuusel kutsikal enam liigestes muutusi ei toimu. Saime Rimadyli (põletiku alandamiseks) ning võtsin endale mõtlemisaega. Samas tekkis mul koheselt kahtlus kas nii noore kutsika operatsioonile panemine on ikka õige.

Võtsin ise vastutuse oma koera tervise eest

Hakkasin kodus siis asju täpsemalt uurima. Tegelikult ju räägitakse, et suurtel tõugudel toimub arenemine vähemalt 18 elukuuni, kui mitte isegi 24-nda elukuuni. Üsna pea oli mul otsus, et ma Ossut 7 kuusena operatsioonile ei pane ning võimaliku artriidiga tegelen, kui see probleem kunagi tekib (kui tekib). Panin Ossu hoopis holistilise juunior toidu peale (andsin kuni 2 aastaseks saamiseni) ning tegime mõni kuu hiljem läbi ka Arthro-Elastina tablettide kuuri. Sisuliselt ei ole ma sellest hetkest saati näinud Ossut lonkamas.

Meil on hetkel tegemata temaga veel puusapildid, sest ei ole tahtnud kiirustada, aga kui me need ära teeme, siis kindlasti annan ka tema seisukorrast teada.

Selle teema lõpetuseks ütlen, et hiljuti andsin Ossule ka homöopaatilist tera – calcarea carbonica, mis toetavad näiteks ka puusa düsplaasia või spondüloosi puhul. Seda antakse 1 doos ning siis oodatakse kuu aega.

Roosad käpapadjad – mis toimub?!

Ilmselt kõik teavad, et kutsikatel on käpapadjad sündides ning kutsikaeas roosad ning kasvades lähevad käpapadjad mustaks ning ka käpapadja nahk tugevneb. Mingil põhjusel Ossul seda ei juhtunud ning seda ka päris tükk aega. Arsti juurde läksime selle probleemiga oktoobris 2018 ehk kui Ossu oli umbes 7 kuune (samaaegselt oli laual ka panosteiidi võimalus). Võimalike põhjustena olid laual toksikoos, krooniline trauma ning autoimmuunhaigus (see muideks oli meil laual ka 5 kuuselt kiirabis). Ja muidugi tänu sellele oli laual ka hormoonravi, mida mina aga igal juhul vältida tahtsin.

Arstid olid üldiselt nõutud, sest nad ei olnud sellise probleemiga varem kokku puutunud, rääkisime, et kui hullemaks läheb, siis võetakse nahast biopsia (mis mulle jälle ei meeldinud). Seega otsustasin Ossu panna toortoidule ning hakkasin ise otsima võimalikke põhjuseid. Lasin ekstra määrata tsingi taseme veres, aga ka see oli normis.

Novembris 2018 käisime uuesti kontrollis, aga veri endiselt korras ning mingeid anomaaliaid arstid ei leidnud. Sel hetkel mõtlesin, et võib-olla Ossu ongi mul eriline ning käpapadjad jäävadki roosaks. Tegelikult õnneks siiski ei jäänud. Ma küll ei mäleta millal ma täpselt märkasin, et Ossu käpapadjad on tugevad ja mustad, aga igal juhul ühel hetkel seda probleemi meil enam ei olnud. Ma ise usun, et siin aitas kaasa toortoit (lisatud juur- ja puuviljad), aga ilma koolitusteta ma toortoitu koera peal katsetada ei soovita (oluline, et koer saab kätte vajalikud vitamiinid ja mineraalid).

Mädased laigud seljal ja sabal?!

Järgmine häda ei lasknud ennast kaua oodata. Tänaseks olen ma aru saanud, et need mädased laigud tekkisid seetõttu, et saksa lambakoerale omaselt ei tekkinud Ossul mingil põhjusel rasunäärmete ummistust (tekib naha alune punn, mis kogub endasse mäda ning kui see valmis saab, siis keha viskab mäda välja). Ossu keha sisuliselt arvas, et ta viskab mädase vee lihtsalt otse nahale. See oli minu jaoks tohutu katsumus, kuna see ilmselgelt sügeles ning isegi karvade maha ajamine ei kiirendanud selle paranemist.

Mingi hetk käisime ka arsti juures, saime rohtu, aga mingit kasu sellest rohust ei olnud. Hakkasin taaskord ise otsima koduseid vahendeid, millega vähemalt sügelust leevendada. Siinkohal saime abi nii kookosõlist kui ka meest. Mõlemad on antibakteriaalse toimega ning mesi muuhulgas aitab haavadel kiiremini paraneda. Lõpuks avastasin, et parem on karvu mitte ära ajada ning vesine koht nahal lihtsalt kookosõliga ära katta. Selliselt tekkis üpris kiiresti nahale kärn ning tal ei tekkinud selle vastu suurt huvi. Küll aga oli sellest kasu ainult juhul, kui piisavalt kiiresti jaole sain.

Ma veel päris ei julge loota, et oleme selle probleemi lõplikult seljatanud, kuna viimane selline jama oli meil paar kuud tagasi. Õnneks olen ma hakanud märkama, et Ossul on esimest korda elus tekkinud ka slk-le omaselt rasunäärmete punnid. See annab mulle lootust, et saame ühel hetkel sellest probleemist lahti. Lisaks olen ma tema toidusedelisse lisanud nii klorella, ränivetikapulbri kui ka ternespiima, mis kõik peaks aitama kehal puhastuda.

Ebamugavustunne söömisel

Söömine on Ossule samuti tekitanud ilmselt kõhus mingit ebamugavustunnet, kuna tal on varasemalt olnud raskusi sööma hakkamisega (ila voolab, aga esimese ampsu võtmine on väga raske) ning lisaks ei ole ta ka söönud oma portsu reeglina ära. Kuna ta on aga üpris kleenuke, siis ma väga tahaks, et ta veidi rohkem sööks. Seda on aga väga keeruline saavutada kui tal söömisega seostub ebamugavustunne.

Kuna ma paar nädalat tagasi sattusin lugema ternespiimast ning kuidas see võib erinevate põhjuste puhul abiks olla, siis otsustasin seda Ossu peal proovida. Seega olen ma paar nädalat Ossu toidule lisanud ternespiimapulbrit ning viimased kaks õhtut on Ossu söönud lisaks enda portsule ära ka veidi Faddu toitu + veel ühe portsu enda toitu. Seega selgelt pakub ternespiim talle leevendust.

Me igal juhul jätkame ternespiima söömist ning vaatan kas me saame ka selle probleemi täielikult seljatatud.

Kokkuvõtteks

Ma kunagi ei teadnud kui keeruline on elu tervisehädadega koeraga, eriti kui neid tervisehädasid on mitu. Ja kust tekib see arusaam kui palju usaldada arste ja rohtusid vs otsida looduslikke abivahendeid? Ma endiselt usaldan arste, aga tänaseks on antibiootikum minu jaoks pigem viimane, mitte esmane abinõu.

Ossu on minu jaoks hea näide sellest kui palju on võimalik koeri aidata õige toidu ning looduslike abivahenditega. Jah, need muutused võtavad kauem aega kui ravimid, aga ravimid reeglina ei ravi välja algpõhjuseid, vaid suruvad lihtsalt sümptomid maha. Sellepärast me räägime ka kroonilistest haigustest – sümptomid on lihtsalt vahepeal alla surutud. Ja no eks nagu vanasõnagi ütleb – häda ajab härja kaevu. Arstid on küll meid igakülgselt toetanud ning proovinud aidata, aga need pakutud lahendused lihtsalt ei toiminud. Seega ei jäänud mul muud üle kui hakata proovima muid lahendusi. Ja ma olen siiralt õnnelik, et ma seda tegin. Ja minu suur soov on aidata ka teisi koeri ning nende omanikke. Uskuge mind, elu läheb hoopis lihtsamaks nii koerale kui ka Sulle.

Ternespiim on nüüd ka meil müügis ning täpsemalt saad selle kohta lugeda SIIT.

Jaga see postitus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.