Kas rabarber on koerale ohutu? Vars ja lehed ei ole üks ja sama

Lugemisaeg: umbes 4 min

Kuigi minu koerad on proovinud igasuguseid puu- ja köögivilju, ei ole rabarber nende söögikaussi kunagi jõudnud. Ega ma pole tundnud ka erilist vajadust seda neile pakkuda. Aga kui sul kasvab aias suur rabarberipuhmas ja koer käib seal nina maas ringi, on küsimus täiesti põhjendatud: kas rabarber on koerale mürgine või võib ta seda süüa?

Lühike vastus on selline: rabarberi lehed ja juured võivad koerale olla mürgised; söödavad varred on oluliselt väiksema riskiga ning väike kogus puhast vart ei põhjusta enamasti mürgistust. See ei tee rabarberist koerale vajalikku toiduainet ega tähenda, et võiksime talle muretult kogu taime anda. Oluline on aru saada, miks eri allikad annavad esmapilgul nii erinevaid vastuseid.

Miks nimetab üks allikas rabarberit mürgiseks ja teine vart ohutuks?

ASPCA loetleb rabarberi koertele mürgiste taimede hulgas. Pet Poison Helpline täpsustab aga, et ohtlikud lahustuvad oksalaadid esinevad suures koguses eeskätt lehtedes ning söödav vars sisaldab neid vähem ja on tavapärases toidukoguses mittetoksiline. Tegelik vastuolu on väiksem, kui esmapilgul tundub: üks allikas räägib taimest tervikuna, teine eristab taime osi.

Rabarberis olev oblikhape ja lahustuvad oksalaadid võivad suuremas koguses siduda organismis kaltsiumi ning põhjustada seedetrakti vaevusi. Tõsise mürgistuse korral võivad kahjustuda neerud. Kõik sõltub taimeosast, kogusest ning konkreetsest loomast. Seega ei tähenda sõna „rabarber“ üksi piisavalt täpset vastust. Kõigepealt peab küsima, mida koer tegelikult sõi.

Lehed ja juured: neid ei anna ma koerale

Kui koer sööb rabarberilehti või juuri, tasub seda võtta võimaliku mürgistusena. Võivad tekkida tugev süljeeritus, oksendamine, kõhulahtisus, loidus, nõrkus või värinad. Tõsisematel juhtudel on võimalikud kaltsiumitaseme muutused ja neerukahjustus. Sümptomid ei pruugi ilmneda kõik korraga ning koer ei pea kohe väga haige välja nägema, et tasuks abi küsida.

Kui leht on söödud, võta kohe loomaarstiga ühendust ning ütle, millal, mida ja kui palju koer võis süüa. Võimalusel pildista taime või võta näidis kaasa. Ära kutsu kodus oksendamist esile ega anna omal käel „neutraliseerimiseks“ piima või muid vahendeid. Ravi vajadus sõltub kokkupuutest ja sümptomitest.

Mõnikord öeldakse, et koerad jätavad rabarberilehed kibeda maitse tõttu niikuinii puutumata. Võib-olla mõni koer jätabki, aga see pole turvameede. Kes on näinud, mida üks uudishimulik kutsikas suudab suhu võtta, ei tahaks oma aia ohutust maitse-eelistuste peale üles ehitada.

Aga varred? Kas keedetult võiks väikese tüki anda?

Söödav vars on teine lugu. Pet Poison Helpline kirjeldab varsi mittetoksilistena, sest neis on ohtlikke lahustuvaid oksalaate palju vähem kui lehtedes. See ei tähenda, et vars oleks oksalaadivaba või et suur kogus oleks mõistlik. Rabarber on hapu, sisaldab kiudaineid ning võib suuremas koguses põhjustada lihtsalt seedeärritust.

Kui terve täiskasvanud koer on söönud väikese puhta varretüki, ei ole see sama olukord mis lehtede söömine. Tavaliselt piisab koera jälgimisest, kuid halva enesetunde või ebaselge koguse korral küsi nõu loomaarstilt. Kui soovid vart ise pakkuda, siis minu valik oleks väga väike kogus pestud ja tükeldatud vart, ilma lehtede, suhkru, magusainete ja muude lisanditeta. See on ettevaatlik kasutusorientiir, mitte teaduslikult tõestatud ohutu päevanorm.

Neeruhaiguse või kaltsiumoksalaatkivide varasema esinemise korral ma rabarberit oma koerale menüüsse ei lisaks ilma veterinaarse toitumisnõuandeta. Sama ettevaatus on mõistlik tundliku seedimisega looma puhul. Me ei tea koertel usaldusväärset annust, mille juures rabarber annaks kindlat tervisekasu, ja seetõttu puudub ka põhjus seda iga hinna eest pakkuda.

Kas keetmine teeb rabarberi ohutuks?

Artikli algses versioonis tõin välja soovituse, et varsi võiks keeta ja isegi pärast vees keetmist piimas kuumutada. Selle soovituse taga on päriselt olemas toidukeemia uuringud. Näiteks on uuritud, kuidas keetmine ning kaltsiumi sisaldav piim muudavad rabarberi lahustuvate oksalaatide sisaldust ja nende kättesaadavust inimese seedimise mudelis. Keetmisel võib osa oksalaate liikuda keeduvette, mistõttu on mõistlik see vesi ära valada, kui eesmärk on oksalaadisisaldust vähendada.

Kuid siin on tähtis piir. Laboris mõõdetud muutus ei tähenda automaatselt, et koera jaoks oleks tõestatud ohutu toiduvalmistamisviis või raviefekt. Piimas keetmine ei ole vajalik ega hea universaalne soovitus, sest lisaks toob see menüüsse piimatoote, mida iga koer ei talu. Ja kindlasti ei muuda keetmine rabarberi lehti selliseks toiduks, mida koerale võiks soovitada.

Kui koerale rabarberit üldse anda, on kogus ja taimeosa olulisemad kui keeruline köögiprotseduur. Mina jätaksin rabarberikisselli inimeste lauale. Suhkur, ksülitooliga magustatud tooted ning muud magustoidulisandid ei kuulu koera kaussi.

Kas rabarberis leidub kasulikke aineid?

Leidub küll. Rabarber sisaldab kiudaineid, mitmesuguseid fenoolühendeid ning väiksemas koguses vitamiine ja mineraalaineid. Näiteks on teaduskirjanduses kirjeldatud tema oksalaadi- ja polüfenoolisisaldust ning uuritud taimsete ühendite antioksüdatiivseid ja põletikuga seotud mehhanisme. Need on päris uurimisteemad. Aga nüüd jõuame küsimuseni, mida alati tasub küsida: kui ühend mõjub laboris huvitavalt, kas väike tükk rabarberit koera kausis annab sama tulemuse?

Selle kohta meil veenvat koerapõhist kliinilist tõendust ei ole. Ei saa öelda, et rabarber ravib koera põletikku, ennetab vähki või toetab tõendatult soolestiku mikrobioomi lihtsalt sellepärast, et mõned tema taimsed ühendid on laborikatsetes huvi pakkunud. Samuti ei saa väita, et iga bioaktiivne ühend oleks kasutu. Pigem tuleb eristada ühendi võimalikku toimet, söödud kogust, biosaadavust ja päriselt mõõdetud tulemust.

Koer ei pea saama oma kiudaineid ega taimseid ühendeid just rabarberist. Selleks on mitmeid muid koerale sobivaid toiduaineid, mille puhul ei pea lehtede mürgisuse pärast muretsema. Kui põhisööt on tasakaalustatud, ei ole rabarber mingi puuduv pusletükk.

Rabarber aias: lihtne ohutusplaan

Minu jaoks on kõige praktilisem reegel see, et koer ei pääseks lehti ja juuri närima. Kui sul on koer, kes käib aias taimi söömas, piira rabarberipeenar füüsiliselt või kasvata taim talle kättesaamatus kohas. Eemalda mahakukkunud lehed ning ära jäta pärast rabarberi korjamist lehti kompostihunniku kõrvale, kust koer võiks need kätte saada. Jälgi ka väljakaevatud juuri.

Kokkuvõtteks

Rabarber pole minu koerte menüüs olnud ja pärast selle teema uurimist ei näe ma põhjust seda sinna spetsiaalselt lisada. See ei tähenda, et tervele koerale oleks üks väike puhas varretükk automaatselt mürgine. Aga lehtede ja juurtega on teine lugu ning siin ei tasu katsetada.

Minu jaoks on see hea näide sellest, miks ühe sõnaga „mürgine“ või „ohutu“ ei saa alati kogu lugu ära rääkida. Oluline on taimeosa, kogus, koera tervis ja see, mida me uuringutest tegelikult teame. Ja kui õues kasvab rabarber ning koer eelistab hoopis selle kõrval rahulikult nuuskida, on mul selle üle ainult hea meel.

Kasutatud allikad

• Pet Poison Helpline. Rhubarb (Rheum rhabarbarum): toxicity to pets.
• ASPCA Animal Poison Control. Rhubarb: Toxic and Non-toxic Plants.
• ASPCA Animal Poison Control. Pie Plant (Rhubarb): most toxic parts are leaves and roots.
• Oxalate bioaccessibility in raw and cooked rhubarb (Rheum rhabarbarum L.) during in vitro digestion. Journal of Food Composition and Analysis, 2020;94:103648.
• Oxalate in Foods: Extraction Conditions, Analytical Methods, Occurrence, and Health Implications. Foods, 2023.