Diagnoos ei tee elu ebakindlaks. Ta teeb ebakindluse nähtavaks.

Augustis oli Faddu hoopis teistsugune koer kui praegu. Tema kõhtu oli kogunenud vedelikku, mida eemaldati umbes 2,5 liitrit. Süda oli suurenenud. Ta ei jaksanud eriti liikuda ja meie jalutuskäigud olid pigem 1–1,5 kilomeetrit, rahulikult, pausidega ja tema tempot jälgides.

Siis tulid ravimid, jälgimine, paremad päevad ja kehvemad päevad.

Vaikselt hakkas Faddu jälle liikuma. Kõigepealt natuke rohkem. Siis mitu kilomeetrit. Siis ilma pausideta. Ühel hetkel tegime metsas 6,7 kilomeetrit ja mul oli kõrval koer, kelle liikumist vaadates oli raske uskuda, et veel üsna hiljuti ei jaksanud liikuda. Tema elukvaliteet on muutunud.

Samal ajal pole haigus kuhugi kadunud. Haigus sai lihtsalt nime ja prognoosi: dilatatiivne kardiomüopaatia koos südamepuudulikkusega.

Ohud on endiselt samad. Kõht võib jälle suuremaks minna. Vedelikku tuleb jälgida. Ravimeid tuleb sättida. Südamega tuleb arvestada iga otsuse juures.

Arsti prognoos: Faddul võib olla elada paar kuud, pool aastat või maksimaalselt aasta. Ja loomulikult see tekitas kohe mõtte: ma pean nüüd iga päeva temaga päriselt hindama.

Aga natuke hiljem tekkis hoopis teine küsimus. Miks alles nüüd? Miks alles siis, kui elule pannakse ajalimiit?

Meil inimestena on ajaga veider suhe

Kui koer on terve, tundub homne kuidagi iseenesestmõistetav. Järgmine jalutuskäik tuleb. Tuleb ka järgmine suvi. Ning samuti järgmine sünnipäev. Me ei mõtle sellele teadlikult. Me lihtsalt käitume nii, nagu aega oleks lõpmatuseni.

Siis ütleb arst ühe lause.

„Võib-olla aasta.“

Ja äkki muutub kõik.

Tavaline jalutuskäik ei ole enam lihtsalt jalutuskäik. See, et koer tatsab kööki vaatama, mida sa teed, ei ole enam lihtsalt argine taustamüra. See, kuidas ta õhtul oma kohale magama keerab, muutub millekski, mida tahaks korraks kauem vaadata. Ja enne magamaminekut tekib mõte, et lähen teen talle musi.

Sest ma ei tea, mitu sellist õhtut meil veel on.

Rääkisin sellest sõbrannaga. Ja tema küsis: „Aga Ossu?“ See oli nii lihtne küsimus, et võttis korraks täiesti relvituks. Sest tõesti. Aga Ossu?

Prognoos kui teadliku valiku mõjutaja

Miks peaks Faddu nüüd saama teadlikuma head-ööd-musi ainult sellepärast, et tema elu ebakindlusel on nimi ja tema elupikkusel potentsiaalne ajalimiit?

Faddu puhul on arst öelnud välja ühe võimaliku ajapiiri. Ossu puhul ei ole. Fentu puhul ei ole. Süsi puhul ei ole.

Aga mitte ühelegi neist pole keegi lubanud järgmist aastat.

Faddu võib tegelikult elada kauem kui mõni neist. See ei ole mõnus mõte. Aga seda mõtet ei tohiks ignoreerida.

See, et koeral pole diagnoosi, ei tähenda, et me teame kindlalt, mis tema kehas toimub. Ja isegi täiesti terve loomaga võib juhtuda midagi, mida keegi ei osanud ette näha.

Erinevus ei ole selles, et ühe elu on ebakindel ja teiste oma kindel. Erinevus on selles, et Faddu ebakindlus sai ootamatult nime.

Ja sealt jõudsin mõtteni, mis on mind pärast seda saatnud: diagnoos ei tee elu ebakindlaks. Ta teeb ebakindluse nähtavaks.

Prognoos ei ole aegumiskuupäev

On väga lihtne võtta arsti öeldud number ja panna see mõttes kalendrisse.

Aasta. Kaksteist kuud. 365 päeva. Ja hakata alateadlikult lugema.

Aga Faddu ei tea sellest numbrist midagi.

Tema ei ärka hommikul teadmisega, et tal on statistika järgi midagi järele jäänud. Tema ärkab üles ja vaatab, mis täna toimub. Kas süüa saab? Millal me õue läheme? Kas metsas saab ringi vaadata? Ning kas kuskil on midagi huvitavat nuusutada?

Kui Faddu teeb mitu kilomeetrit ilma pausita, siis teda ei huvita, mis tema diagnoosi kõrval paberil kirjas on.

See ei tähenda, et diagnoosi võiks ignoreerida. Vastupidi.

Ma jälgin tema kõhtu. Hingamist. Söögiisu. Liikumist. Und. Joomist. Pissimist. Tema tavapärast käitumist. Tema ravimid ja südame seisund on nüüd meie igapäeva osa.

Aga selle kõige kõrval on veel üks asi, mida ei saa mõõta ainult numbritega. Kuidas tal päriselt täna on?

Mõnikord räägib diagnoos tulevikust. Koer ise räägib olevikust. Kuulata tuleb aga mõlemat.

Mida koera elukvaliteet pärast diagnoosi tegelikult tähendab?

Faddu on mulle viimaste kuudega väga selgelt õpetanud, kui halvasti haigusdiagnoos ja konkreetse päeva elukvaliteet vahel omavahel kokku sobivad.

Augustis võis tema haigus olla paberil sama diagnoosi poole liikumas, aga koer ise oli palju kehvemas seisus. Täna võib kõhus jälle vedelikku olla ja süda pole terve, aga minu kõrval võib samal ajal olla energiline koer, kes tahab liikuda ja uurida ning kelle jaoks 3–4 kilomeetrit ei ole sugugi maailma lõpp.

See teeb haiguse jälgimise keerulisemaks. Aga võib-olla ka ausamaks.

Sest elukvaliteeti ei saa hinnata ainult selle järgi, kui hirmutav diagnoosi nimi on. Samuti ei saa head päeva defineerida lihtsalt kui päeva, mil kõik analüüsid oleksid ideaalsed.

Hea päev võib olla päev, mil isu on hea. Päev, mil käpad viivad metsa. Või päev, mil koer tahab sinuga kaasa tulla. Päev, mil ta magab rahulikult. Ning päev, mil ta on lihtsalt tema ise.

Ära muuda armastust countdown’iks

Diagnoosi järel võib tekkida teine oht. Soov iga hetke hinnata võib muutuda sooviks iga hetke kontrollida.

Kas täna oli ta natuke vaiksem? Või ta magas tund aega rohkem? Kas kõht on suurem? Ja kas tänane jalutuskäik oli aeglasem kui eile? Kas tal on kehvem? Ning kas see on märk?

Ja märkamatult võibki kogu koosolemise kohal tiksuda nähtamatu stopper.

Ma ei taha Fadduga nii elada.

Jah, tema haigust peab jälgima. Ning jah, mul on vaja tähele panna muutusi. Ja ma tean nüüd ka midagi, mida ma enne ei teadnud.

Aga ma ei taha, et tema ülejäänud elu muutuks üheks pikaks ootamiseks, millal prognoos lõpuks õigeks osutub. Sest siis oleks haigus saanud endale palju suurema tüki tema elust, kui talle tegelikult kuulub.

Täna on Faddu siin. Ja täna ta sööb. Täna tahab ta jalutama minna. Ning täna võib ta metsas ringi tatsata nii, et mina vaatan teda ja mõtlen, kuidas seesama koer veel mõni aeg tagasi vaevu kilomeetri jagu liikus.

See päev ei ole vähem päris sellepärast, et kuskil meditsiinilises prognoosis eksisteerib üks number.

Ja siis on Ossu

Kõige olulisem asi, mida Faddu diagnoos mulle võib-olla õpetab, ei ole tegelikult üldse see, kuidas elada koos haige koeraga.

See on õpetus sellest, kuidas elada koos kõigi nendega, keda armastame.

Sest sõbranna küsimus jäi minuga. „Aga Ossu?“

Kui ma lähen nüüd õhtul Faddule musi tegema sellepärast, et ma ei tea, mitu sellist õhtut meil veel on, siis miks ma Ossule ei lähe?

Miks peaks kellegi väärtus minu jaoks muutuma hetkel, kui arst annab tema elule võimaliku lõpp-punkti?

Ossul ei ole numbrit küljes. See ei tähenda, et tal on rohkem aega. See tähendab ainult, et ma ei tea. Tegelikult pole ma kunagi teadnud. Aga teadmatusega on kergem elada, sest meile jääb mulje, et meil on lõputult aega.

Aga piir ei loonud väärtust

Võib-olla ongi kõige kummalisem see, et diagnoos võib muuta ühe täiesti tavalise päeva erakordselt väärtuslikuks, kuigi päev ise pole muutunud.

Sama koer. Ja sama kodu. Sama jalutusrada. Ning sama õhtune musi.

Muutunud on ainult minu teadmine.

Ja äkki ongi see Faddu praeguse teekonna suurim õpetus. Mitte see, et nüüd peab paaniliselt kõike „viimase korrana“ talletama. Mitte see, et iga päev tuleb muuta eriliseks sündmuseks. Ja kindlasti mitte see, et peaks hakkama kalendris päevi maha tõmbama.

Vaid see, et tavalised päevad on kogu aeg olnud väärtuslikud.

Me lihtsalt ei märka seda alati.

Faddu diagnoos ei loonud meie jalutuskäikudele väärtust. Ta ei muutnud õhtust paid oluliseks. Diagnoos ei muutnud Faddut kallimaks. Ta tõmbas lihtsalt kardina eest ära ühelt tõelt, mida on mugav mitte vaadata: me ei tea kunagi ette, kui palju aega meil kellegagi on.

Diagnoos ei tee elu ebakindlaks. Ta teeb ebakindluse nähtavaks. Aga võib-olla pole selle teadmise mõte õpetada meid rohkem kartma.

Võib-olla on selle mõte õpetada meid natuke rohkem kohal olema.

Fadduga.

Ossuga.

Fentuga.

Süsiga.

Ja just praegu.

---

---