Tänapäeva koer

Juba mõni aeg tagasi sattusin Facebookis peale postitusele “21 sajandi koer” ning see, mis seal kirjas oli, pani mind mõtlema miks enamus meist ei luba oma koertel enam olla need koerad, kes nad sünnipäraselt on. Üks asi on tegevused, mida me nendega koos teeme, kui palju me nendega liigume, aga teine asi on ka see, kas me kasvõi aeg-ajalt võimaldame neil süüa toitu, mida nad looduses sööksid.

Ma olen korduvalt öelnud, et minu koerad söövad enamus aega kuivtoitu, aga muuhulgas saavad nad nii toorest kui ka karvaga tooteid (nii toorelt kui kuivatatult). Ma olen tohutu karvaga toodete fänn, sest need aitavad hoolitseda nii minu lemmikute hammaste kui ka soolestiku puhtuse eest. Kuna ma olen enda poiste organismi juba ammu järjepidevalt puhastanud, siis nemad reguleerivad ennast täitsa ise. Mõnikord karvaga maiused sobivad, mõnikord jäetakse need aga maha vedelema.

Karvaga toodete söömine kui osa Sinu koera identiteedist

Umbes nädal tagasi panime Facebooki üles karvaga maiuste reklaami. Seda eelkõige inimeste harimiseks, sest paljud ilmselt ei pruugi teada, et karvaga maius on nii kasulik. Küll aga on üllatav ja veidi isegi šokeeriv inimeste reaktsioon – väkk, fui, õudne! Mulle tundub, et inimesed hakkavad ära unustama, et koer põlvneb siiski hundist ning hundi DNA’ga on neil sarnasust üle 99%! Seega sööksid koerad looduses samu asju mida ka hundid – jahiksid kitsi ning sööksid nad ära koos saba ja karvadega. See ongi elu aga tundub, et me hakkame sellest tänu kuivtoidule üha rohkem võõrduma.

Mina väga-väga soovitan anda oma koerale karvaga tooteid – korteris on toorelt neid väga ebamugav anda, seega ongi heaks lahenduseks kuivatatud variandid. Loomulikult saan ma aru ka sellest, et algul võivad need tunduda veidrad ja imelikud ning nendega ongi vaja harjuda. Minu arvates on kõige lihtsam alustada karvaga jänese kõrvadest, sest esiteks need ei lõhna väga, koer saab nendega üpris kiiresti hakkama ning lisaks on need vähemalt minu arvates ülinunnud :).

Ma olen 21. sajandi koer

Toon siinkohal ära tõlke Cynopolise Facebooki lehel 23. november 2020  avaldatud postitusest.

Olen 21. sajandi koer.

Olen malinois – koerte seas andekas, säran kõikidel erialadel ja olen alati valmis töötama. Täna saan vedeleda terve päeva diivanil.

Olen Akita Inu – võrratu jahikoer, minu esivanemad osalesid ka koeravõitluses. Tänapäeval palutakse mul olla eakaaslaste suhtes tolerantne ning mulle heidetakse ette minu reaktiivsust, kui keegi mulle läheneb.

Olen beagle – kui ma saaki taga ajasin, haukusin ma selleks, et jahimehed oskaks mulle järgneda. Mina olin juht. Täna aetakse mind välja, et mind sundida vait olema ja soovin, et saaksin kiirelt minevikku meenutada.

Olen Yorkshire’i terjer – olin Inglismaa kaevandustes kardetud rotikütt. Täna arvatakse, et ma ei suuda oma jalgu kasutada ning mind kantakse endiselt kaisus.

Olen labradori retriiver – minu nägemus õnnest on sukelduda tiiki, et tuua oma isandale part, mille ta just maha lasi. Täna me oleme unustanud, et ma olin sportkoer, olen rasvunud ning ma saan mängida lapsehoidjat.

Olen Jack Russell – ma suudan vastu hakata endast suuremale rebasele tema enda koopas. Täna süüdistatakse mind kehvas iseloomus ning minust tahetakse teha sülekoera.

Olen Siberi husky – kogesin Põhja-Venemaal tohutuid maa-alasid, kus sain muljetavaldava kiirusega kelke vedada. Täna on mu ainsaks horisondiks aiamüürid ning ainsaks ametiks on maasse kaevatud augud.

Olen borderkolli – ma töötasin 8 tundi päevas nng ma olin võrratu karjatöö kunstnik. Tänapäeval süüdistatakse mind selles, et lammaste puudumise tõttu püüan ma juhtida jalgratast, autot, lapsi majas ja kõike, mis liigub.

Ma olen…

Olen 21. sajandi koer. 

Ma olen ilus, ma olen valvas, ma olen sõnakuulelik, ma mahun kotti.. aga ma olen ka indiviid, kes peab väljendama oma instinkte ning mulle ei sobi see istuv elu, mida sa soovid, et ma elan. Veeta 8 tundi päevas üksinda aias, nähes sind korraks õhtul kui sa koju tuled ning ainsaks tegevuseks vaid lühike hügieeniline jalutuskäik, teeb mind sügavalt õnnetuks. Väljendan seda terve päeva haukumisega, aia miiniväljaks muutmises, oma hädade tegemises siseruumidesse, olles kontrollimatu nendel üksikutel kordadel, kui viibin õues ja mõnikord veedan oma päevad lihtsalt oma padja peal lesides. Kui sina arvad, et ma olen õnnelik, et saan kogu seda mugavust nautida, kui te tööle lähete, siis tegelikult olen ma depressioonis, sest see on 21. sajandi koera valu.

Kui ma sulle meeldin, kui sa oled minust alati unistanud, kui mu ilusad taevasinised silmad või mu sportlik välimus meeldib sulle, aga sa ei saa pakkuda mulle päris koeraelu, elu, mis on tõesti elamist väärt, ja kui sa ei suuda pakkuda mulle tööd, mida mu geenid vajavad…. siis loobu minust. Kui sulle meeldib mu välimus, kuid sa ei ole valmis aktsepteerima minu geneetikast pärinevaid omadusi ja sa arvad, et sa suudad neid oma hea tahtega muuta… siis loobu minust. Ma olen 21. sajandi koer, jah. Kuid sügaval minu sees on uinunud see, kes võitles, kes jahtis, kes vedas kelku, kes juhtis karja. Ja varem või hiljem ta ärkab. Parima või halvima jaoks.

Kokkuvõtteks

Loe seda mitu korda ja mõtle kui loomupärast elu sina oma lemmikule suudad pakkuda? Minul igal juhul hakkas veidi südametunnistus piinama, sest ma tean, et ma ei liigu nendega nii palju kui nad tahaks ja loomuomaselt vajaks. Loomulikult olen ma nõus sellega, et me ei saa lubada kõike, mida nad tahaks. Näiteks Faddu unistus on ilmselt metsas vabalt kitsi jahtida, aga seda ma lihtsalt ei saa talle võimaldada. See aga ei tähenda, et ma ei saa talle pakkuda muid asendustegevusi, mis teda rõõmsaks ja rahulikuks muudavad.

Ja eriti hea on selle peale mõelda enne kui lähed koera võtma. Ma olen nii tihti jalutades kuulnud kuidas laps ütleb vanematele, et vaata komissar Rex läheb – võtame ka. Ma siiralt loodan, et need vanemad saavad aru, et ükski koer ei kasva korralikuks ja kuulekaks. Jah, on koeri, kes ei tee oluliselt pahandusi, aga see ei sõltu tõust, vaid konkreetsest indiviidist. Ja kahjuks on minu kogemusel need isendid pigem erandid :).

Kasutatud allikad:

• 21. sajandi koer on kirja pandud Elsa Weissi poolt / Cynopolis’est ning originaalpostituse leiad SIIT.