Lakkumisgranuloom ehk lakkumisdermatiit

Kas sina tead, et kui su koer pidevalt ennast lakub, siis võib tekkida lakkumisgranuloom? Väga tihti me kipume ignoreerima oma koerte lakkumist, sest see tundub “normaalne”. Väga tihti küsitakse ka minu käest – kust ma tean, et tegemist on liigse mitte tavapärase lakkumise või sügamisega? Ega ühest vastust polegi. Minu enda loogika on see, et jah, koerad lakuvad ennast aga kui ta teeb seda sisuliselt iga kord, kui ta kohta vahetab ning kuskile lamab, siis ma ütleksin, et see on juba liigne lakkumine. Ja ammugi on liigne see kui ta lakub ennast 5 minutit järjest (või veel rohkem). Refereerin sel korral dr. Karen Shaw Becker’i artiklit kroonilise lakkumise kohta. Ta ütleb selgelt, et krooniline lakkumine võib muuta naha põletikuliseks, nahk võib selle tulemusel pakseneda, see võib omakorda viia sagedasema lakkumiseni ning see kõik võib lõppeda isegi sekundaarse bakteriaalse infektsiooniga.

Akraalne lakkumisdermatiit ehk lakkumigranuloom

Nagu juba enne sai öeldud, siis lakkumisgranuloom on nahakahjustus, mida põhjustab pidev lakkumine. Pidev keha sama koha lakkumine muudab naha põletikuliseks. Lõpuks see pakseneb ning kuna koer lakub seda kohta muudkui edasi, siis see laik ei parane kunagi. Lakkumine ja põletik tekitavad sügelust, see omakorda süvendab lakkumist ning kokkuvõttes loob see sügeluse ja lakkumise nõiaringi. Tulemuseks võib lõpuks olla sekundaarne bakteriaalne infektsioon, lõhkenud karvanääpsud või lõhkenud higinäärmed. Need sekundaarsed seisundid võivad sügelust veelgi juurde tekitada ning seega süveneb sügeluse-lakkumise tsükkel.

Dogs Naturally Magazine kirjeldab lakkumisgranuloomi kui pidevast ühe koha lakkumisest tekkinud nahakahjustust, mis võib alguses meenutada hotspot’i. Tavaliselt on see punane, põletikuline, kõrgem või paksenenud laik, mis ei taha paraneda, sest koer hoiab seda lakkumisega pidevalt aktiivsena. Oluline on mõista, et see ei ole ainult nahaprobleem. Väga sageli on see märk sellest, et koera kehas või igapäevaelus on mingi sügavam põhjus, millega tuleb tegeleda. Lakkumisgranuloom ei puuduta ainult naha pealmist kihti. Kui koer on karva ära lakkunud ja nahk on juba paksenenud või kõrgem, võib kahjustus ulatuda ka sügavamatesse nahakihtidesse. Seetõttu ei tasu seda võtta kui väikest pindmist marrastust, mille puhul võib lihtsalt oodata ja vaadata.

Lakkumisgranuloomi esineb tavaliselt:

esikäpa esimesel küljel küünarnuki ja varvaste vahel (see on eriti tüüpiline koht!);
pahkluu tagaküljel;
kanna tagumisel küljel.

Sümptomid, mis lakkumisgranuloomile viitavad:

piirkonna pidev lakkumine ja närimine;
karva puudumine, haavandid, paksenenud nahk ning kõrvad ja kõrgenenud kohad.

Jälgi, kas laik on punane, niiske, kõrgem, karvutu või katsudes tihkem kui ülejäänud nahk. Üks oluline vihje on ka see, et laik lihtsalt ei taha paraneda, sest koer ei lase nahal rahuneda. Mõnikord võib olla kahjustatud piirkonnas varasem trauma.

Lakkumisgranuloomi esineb kõige sagedamini keskealistel suurt tõugu koertel, eriti dobermannidel, kuldsetel ja labradori retriiveritel, saksa dogidel, iiri ja inglise setteritel, akitadel, dalmaatsia koertel, shar peidel ning weimari linnukoertel ehk weimaraneritel.

Lakkumisgranuloom – põhjused

Paljudel juhtudel võib liigse lakkumise vallandada allergiast tingitud nahasügelus. See ei ole aga siiski ainus põhjus. Sama tõenäoliselt võib seda põhjustada nt valulik seisund (artriit), trauma (nt luumurd), operatsioonijärgne ebamugavustunne, võõrkeha (nt roosiokas), putukahammustus, närvikahjustus või ka vähk. Lisaks võivad põhjusteks olla bakteriaalne või seeninfektsioon, nahalestad või hormonaalne tasakaalutus. Võimalikud põhjused võivad olla ka näiteks pärmseene infektsioon, karvanääpsude lõhkemine ehk furunkuloos, apokriinsete näärmete ehk teatud tüüpi higinäärmete lõhkemine, osteoartriit, perifeerne neuropaatia, seljavalu ja ka närvi pitsumine. Nimelt koer ei pruugi seda kohta lakkuda mitte ainult naha sügeluse pärast, vaid sügavama valu või närviärrituse tõttu. Näiteks kui koera käpp või selg või liiges valutab, ei oska ta meile seda selgitada vaid lihtsalt lakub seda piirkonda, sest see on tema viis tulla toime ebamugavusega.

Lisaks füsioloogilistele põhjustele on pidev lakkumine ka koertel levinud obsessiiv-kompulsiivne häire. Nimelt võib lakkumine vallandada endorfiine ehk looduslikke aineid, mis soodustavad heaolu tunnet. Koer õpib, et lakkumine tekitab meeldiva tunde ning jätkab lakkumist. Obsessiivse lakkumise puhul võivad rolli mängida ka psühholoogilised tegurid, sealhulgas igavus, stress ja eraldumisärevus. See on üks põhjus, miks lakkumisgranuloom võib muutuda nii visaks probleemiks. Isegi kui algpõhjuseks oli näiteks väike vigastus või sügelus, võib lakkumisest saada omaette harjumus. Koer saab lakkumisest hetkeks leevendust või mõnutunnet ning kordab seda uuesti. Nii võib esialgne füüsiline põhjus kasvada üle käitumuslikuks probleemiks.

Lakkumisgranuloom – põhjuste välja selgitamine ja diagnoosimine

Lakkumise põhjuse välja selgitamine on ääretult oluline, et seda saaks tõhusalt ravida. Ennekõike tuleb välistada kõikvõimalikud allergilised põhjused. Kui koeral on pidevalt korduvad naha- või kõrvapõletikud, hotspot’id või sügelus teistes kehapiirkondades, on kehas üldine allergiline seisund, millega tuleb tegeleda. Uurida tuleb nii võimalikku allergiat kirpudele, toidule või millelegi koera keskkonnas. Allergiate ja tundlikkuste puhul tasub mõelda ka eliminatsioonidieedile või toidutundlikkuse väljaselgitamisele. See ei tähenda, et iga lakkumisgranuloom on kindlasti toidust, aga kui koeral on korduvad kõrvapõletikud, nahaprobleemid, hotspot’id või sügelus mitmes kohas, siis ei tasu toidu ja keskkonna rolli ignoreerida.

Lõplikuks diagnoosimiseks on vaja mitmeid uuringuid, sealhulgas sügavaid nahakraapeid ning samuti seen- ja bakterikultuure infektsiooni kontrollimiseks. Mõnikord võib vaja minna ka põletikulise koe nahabiopsiat. Lisaks võivad osutuda vajalikuks muud diagnostilised testid nagu näiteks röntgen ja vereanalüüsid endokriinsete haiguste, vähi ja samuti parasiitide kontrollimiseks.

Siiski valdaval enamusel lakkumisgranuloomiga kimpus olevatest koertest on bakteriaalne infektsioon. Kõige tõhusama ravi määramiseks on väga oluline tuvastada konkreetne organism, kuna bakterid on sageli antibiootikumiresistentsed ning märkimisväärne osa on resistentsed ka metitsilliinile. Tõsisema lakkumisgranuloomi puhul võib bakteriaalne infektsioon vajada süsteemset lähenemist ja paranemine võib võtta kuid. See on oluline ootuste juhtimiseks: lakkumisgranuloom ei ole tavaliselt “määrin kaks päeva midagi peale ja korras” tüüpi probleem. Mida kauem koer on seda kohta lakkunud, seda rohkem aega võib kuluda ka paranemisele.

Ravivõimalused

Nagu ka eelpool sai öeldud, siis kõige olulisem on takistada oma koeral haava lakkumise jätkamist. See tähendab, et suure tõenäosusega on vaja koeral kasutada kraed. Krae võib olla kasulik ka obsessiivse lakkumise käitumusliku komponendi ohjeldamiseks, sest katkestab lakkumise tsükli. Kui lakkumine on tingitud mõnest füüsiliselt või emotsionaalsest põhjusest, siis tuleb tegeleda lisaks haava ravimisele ka nendega. Vastasel juhul probleem lihtsalt kordub. Haava katmine võib küll mõnikord aidata haava kaitsta ja pealepandud vahendit paigal hoida, aga osadel koertel võib see viia selleni, et nad hakkavad lakkuma hoopis järgmist kohta. Seega ei ole side ega krae tegelik ravi, vaid ainult abivahend tsükli katkestamiseks.

Osade koerte puhul võib toimida “silmist ära, meelest ära” põhimõte ehk kerge mittekleepuva sideme peale panemine võib takistada koeral haava lakkumast. Ära aga kasuta sidet siis, kui su koer närib sideme ära ja neelab selle lihtsalt alla. Kui nahk ei ole veel katki, võib mõnikord kasutada ka kerget sportteipi või elastset sidet, et takistada edasist lakkumist. Kui aga nahk on juba katki, põletikuline või eritisega, ei tohiks seda lihtsalt kinni katta ilma põhjusest aru saamata. Liiga tugev side võib teha rohkem kahju kui kasu.

Ülioluline on ka haava puhtana hoidmine. Dr. Becker soovitab desinfitseerida lahjendatud povidoonjoodiga kaks korda päevas. Ta soovitab proovida ka paikseid ravimeetodeid. Oluline on meeles pidada, et iga indiviid on erinev ning kõik asjad ei sobi igale koerale.

Dr. Becker hoiatab, et väga tihti määratakse lakkumisgranuloomiga koertele kas antidepressante või ärevusvastaseid ravimeid. Need ravimid on tugevatoimelised ning neil on kõrvalmõjud, seega ta rõhutab, et neid tuleks kaaluda absoluutselt viimase abinõuna. Ohutumad võimalused on näiteks L-teaniin, naistepuna ja GABA. Siiski tasub olla ettevaatlik ka looduslike rahustavate vahenditega ja seda eriti kui koer saab ravimeid või tal on kroonilisi haiguseid.

Kodused vahendid

Toon siinkohal ära kõige kättesaadavamad vahendid (teised tooted leiad artiklist):

manuka mesi või toormesi (see, mis kõvaks läheb) kantakse haavale kaks korda päevas. Mett võib kanda kahjustunud kohale, aga tuleb arvestada, et magus mesi võib meelitada koera veel rohkem lakkuma, seega kaitse piirkonda;
looduslik haavakreem, mida kantakse haavale kaks korda päevas;
toores aaloe mähis – fileeri värske aaloe leht ning aseta see kleepuva poolega vastu haava, vahetades seda iga nelja tunni järel. Aaloe võib aidata nahka rahustada, jahutada ja vähendada ebamugavust, aga oluline on aru saada, et aaloe ei ravi lakkumisgranuloomi algpõhjust. See on lihtsalt toetav vahend sügeluse ja ärrituse vähendamiseks;
kummelikompress – tee kummelitee, lase sellel jahtuda ning külmkapis külmaks minna. Külma teekoti võid asetada haavale või tupsutada jahtunud teega kahjustunud piirkonda. See ei ole koera “ravimine teega” vaid naha rahustamine ja sügeluse vähendamine;
saialill – seda võib kasutada nii tinktuuri kui kreemina. Saialill on põletiku-, seene- ja mikroobivastaste omadustega taim. Purustatud lehti võib kasutada paikselt probleemsel kohal. Pea aga meeles, et taim peab olema puhas, mitte korjatud tee äärest, kus ta on saastunud heitgaaside ja kemikaalidega;
teeleht – antibakteriaalne ja põletikuvastane taim. Purustatud lehti kasutatakse paikselt probleemsel kohal. Aga sarnaselt saialille või ükskõik millise teise ravimtaime puhul – kasuta puhast taime, ära korja seda tee äärest;
ettevaatlik tasub olla puneõli, oliivilehe ning kuldjuurega. Eeterlikud õlid peavad ALATI olema nõuetekohaselt lahjendatud baasõliga ning tugevatoimelised tinktuurid ei ole “mida rohkem, seda parem” vahendid. Puneõli on vaja samuti ALATI lahjendada ning seda ei tohiks kasutada ka koertel, kellel on esinenud krambihooge. Räägi nende vahendite kasutamisel spetsialistiga.

Ennetus

Arvesta, et lakkumisgranuloom võib areneda väga kiiresti, isegi mõne tunni jooksul. Ehk kohe kui sa märkad, et su lemmik lakub ennast pidevalt, proovi aru saada miks ta seda teeb. Minu enda lemmik sügeluse vähendaja on õunaäädikalahus (lahjenda 50/50 veega). Selle kõige suuremaks eeliseks on see, et isegi kui koer peaks seda lakkuma, siis see on täiesti ohutu. Tegelikult isegi vastupidi – õunaäädikas on koerale väga kasulik. Aga loomulikult peaksid sa tegema kõik endast oleneva, et koer ei lakuks rohkem sügelevat kohta. Mida varem tsükli katkestad, seda lihtsam on vältida suuremat nahakahjustust.

Kõige olulisem on pidevalt oma koera katsuda. Dr. Becker ütleb, et harjuta end oma kätega üle koera libistama ning seda eriti esimeste käppade osas. Selliselt saad kiirelt ja kergelt kontrollida niisket karva või tundlike piirkondade olemasolu.

NB! Värvunud karv võib olla kindel märk sellest, et koer lakub seda kohta salaja või siis, kui sina ei näe. Heleda karvaga koertel on seda eriti hästi näha, sest süljest võib karv muutuda roosakaks, pruunikaks või roostekarva.

Kui su koer veedab rohkelt aega üksinda väljas, siis kontrolli teda sageli veendumaks, et ta ei varja sinu eest oma lakkumisharjumust. Kui koer veedab palju aega puuris, eraldi ruumis või üksinda, tasub mõelda ka sellele, kas tema päev on piisavalt sisukas. Pea meeles, et koer vajab igapäevaelus liikumist, mängu, vaimset tegevust, rutiini ja suhtlust oma inimesega. Igavus ja üksildus võivad ärevuspõhist lakkumist süvendada.

Loe koera kehakeelt

Ma enda kogemusest ütlen ka, et kui sa näed, et koer tahab ennast raputada, aga jätab selle pooleli, siis vaata rinnaesist. Rinna ees on paksem karv ning kui sinna jääb liigniiskus, võib seal väga kergelt hakata nahk hauduma ning nahk muutub valulikuks. See on ka põhjus miks koer ei taha ennast raputada. Kui seal ei ole veel midagi väga hullu, siis võib aidata fööniga kuivatamine (ainult külm õhk!). Külm õhk rahustab nahka ning võib aidata ka üsna algusjärgus hotspot’i korral. Kuivata nahka nii tihti kui vaja ehk kui tunned, et nahk on niiske, siis võta uuesti föön ja kuivata külma õhuga ära.

Psühholoogilised või emotsionaalsed tegurid

Lisaks haava ravimisele on vaja kindlasti tegeleda kõikide psühholoogiliste või emotsionaalsete teguritega, mis võivad mängida rolli pidevas lakkumises. Suurt tõugu koerad vajavad näiteks palju füüsilist tegevust ning kui seda ei ole piisavalt, võib see viia pideva lakkumiseni. Väga paljudel koertel tekivad erinevad käitumisprobleemid kui nad veedavad palju aega üksi ning ei saa piisavalt liikuda. Lisaks sellele, et koerad on üldiselt väga liikuvad, vajavad nad ka mänguaega ning vaimselt arendavaid tegevusi. Muuhulgas armastavad ja vajavad koerad järjepidevat päevarutiini ning selget ja regulaarset suhtlust oma perega. Kui kodus on mitu lemmikut ning neil on omavahelised probleemid, pead tegelema ka nendega. Pikemad jalutuskäigud, pallimäng, interaktiivsed mänguasjad, koeraga mängiv pereliige või naaber, koerte mängukohtumised ning vajadusel koerajalutaja võivad kõik aidata vähendada igavusest ja ärevusest tulevat lakkumist. Mõte on lihtne: kui koera keha ja aju saavad rohkem sobivat tegevust, jääb tal vähem põhjust ja energiat ennast ühe koha pealt lõputult lakkuda.

Samas ei tohi ära unustada ka stressi. Käitumishäirete põhjuseks võib olla ka keskkonnas toimuvad muutused, sest need tekitavad stressi. Näiteks võib olemasolevale koerale tekitada stressi pere teise lemmiklooma surm või hoopis uue lemmiklooma lisandumine. Sisuliselt iga muudatus majapidamisdünaamikas või rutiinis võib olla käitumishäire põhjuseks ning see võib põhjustada pidevat lakkumist. Stressiperioodil tasub anda oma koerale teadlikult rohkem tähelepanu ja tuge. Näiteks kui perre võetakse uus loom, keegi kolib välja või koer kaotab oma kaaslase, ei pruugi ta seda “lihtsalt üle elada”. Tema käitumine võib muutuda ning lakkumine võib olla lihtsalt üks viis, kuidas ta oma stressiga toime proovib tulla.

Kokkuvõtteks

Alati peaks vaatama oma lemmikut tervikuna – väga tihti on lakkumise põhjus hoopis sügavamal kui lihtsalt sügelemises. Sügelemine on kõigest sümptom ning ravimitega sügeluse vähendamine on kõigest nö plaastri peale panek. Peale ravikuuri lõppu jätkub sügelemine kuni ei ole välja selgitatud ega likvideeritud tegelikku põhjust. Olgu selleks siis obsessiivne käitumine või bakteriaalne või seeninfektsioon. Arvesta ka seda, et koer võib ennast lakkuda peidetud valu tõttu ehk jälgi tema üleüldist käitumist. Kui ta lonkab, ei taha hüpata/liikuda, siis võib probleem olla peidetud valus, mitte ainult konkreetse koha sügeluses. Lakkumisgranuloomi paranemiseks tuleb katkestada sügeluse ja lakkumise tsükkel. See tähendab, et tuleb tegeleda nii naha, võimaliku infektsiooni, valu või allergia kui ka koera käitumise ja igapäevaeluga. Kui algpõhjus jääb alles, tuleb probleem väga suure tõenäosusega tagasi.

Selle teema kõige olulisem mõte – lakkumisgranuloom ei ole lihtsalt “kole laik”. See on signaal. See võib rääkida sügelusest, infektsioonist, allergiast, valust, närviärritusest, igavusest, stressist või harjumuseks muutunud käitumisest. Kui me ravime ainult nahka, aga ei vaata koera tervikut, võib haav küll korraks paremaks minna, aga lakkumine leiab sageli tee tagasi. Nagu ikka, tuleb kuulata koera, ka siis, kui ta räägib meiega läbi ühe liiga kaua lakutud käpa.

Kasutatud allikad:

Lakkumisgranuloom ehk lakkumisdermatiit