Hüdrolüüsitud proteiiniga toit
Hüdrolüüsitud proteiiniga toit on see, mida väga tihti soovitatakse allergiate või toidutundlike koerte puhul. Sattusin mõni aeg tagasi lugema oma suure iidoli, holistilise veterinaari Karen Beckeri artiklit teemal “Miks hüdrolüüsitud koeratoit ei ole lahendus tundlikele koertele”. Ma olen juba pikalt Karen Beckerit jälginud ning mind tohutult kõnetavad tema kui veterinaari sõnavõtud. Olgu selleks siis vaktsineerimine või steriliseerimine või kasvõi kuidas toitu säilitada. Holistiline elustiil muutub ka Eestis vaikselt üha populaarsemaks, seda aga täna veel ainult inimeste osas. Koerte ja üldse lemmikute osas me kahjuks nii kaugele ei ole jõudnud. Aga seda enam ootan ma hetke kus Eestis hakkab tegutsema mõni holistiline veterinaar, kes leiabki, et meie lemmik on tervik ning ilma konkreetse näidustuseta ei peaks me oma lemmiku kallale noaga minema. Aga tagasi hüdrolüüsitud proteiiniga toidu juurde :).
Hüdrolüüsitud proteiiniga toit
Hüdrolüüsitud proteiiniga toit on toodud turule mõeldes just tundlike koerte peale. Tegelikult ei ole hüdrolüüsitud proteiin midagi muud, kui proteiin, mis on lihtsalt keemiliselt väiksemaks pulbristatud. Leitakse, et teoreetiliselt väiksemad osakesed ei stimuleeri tundlike lemmikute immuunsüsteemi.
Toon siinkohal ära tõlke Karen Beckeri artiklist:
“Loomatoiduks mõeldud toiduaine valmistatakse loomsest kõrvalsaadusest, eelistatavalt tervest linnurümbast. Rümba välisküljele kantakse kuumutatud hüdrolüüsiv aine pihustus- või kastmiskattega. Pärast hüdrolüüsi alustamist rümp jahvatatakse, täiustatakse lisanditega, seejärel kuumutatakse auru temperatuurini umbes 200 kraadi F (ca 93 kraadi C).
Kuumutatud kõrvalsaadus tarnitakse kahekordse kruviga ekstruuderisse läga või kuivosakeste kujul.
Kui seda transporditakse läbi ekstruuderi mitme tsooni, segatakse kõrvalsaadus põhjalikult ja sellele avaldatakse kõrget rõhku ja temperatuuri, ventileeritakse niiskuse eraldamiseks, neutraliseeritakse neutraliseeriva ainega ja segatakse kõrgel temperatuuril ja piisava rõhu all, mis on piisav selle täielikuks steriliseerimiseks. Lõpptulemuseks on tekkinud äärmiselt ühtlane ja homogeenne kõrvalproduktide mass. Kõrvalsaaduse mass ekstrudeeritakse ja lõigatakse graanuliteks, mis seejärel kuivatatakse niiskusesisalduseni 10 protsenti või alla selle.”
Miks hüdrolüüsitud valgust sai potentsiaalne lahendus?
Lemmikloomatoidu tootjad tõid hüdrolüüsitud proteiini turule pakkudes, et pulbristamata proteiin on süüdlane toiduga seotud tervisehädades meie lemmikutel. Seega reklaamitakse hüdrolüüsitud proteiiniga toite kui hüpoallergeenilisi toite toidutundlikele koertele. Täiendavad väited selliste toitude puhul on, et need on maitsvad ja kergesti seeditavad ning sisaldavad palju aminohappeid ja valke.
Karen Becker ütleb, et tema kogemuse kohaselt ei teki lemmikloomadel, keda söödetakse rafineerimata kõrgekvaliteedilise inimklassi valguga erinevatest loomsetest allikatest, tundlikkust kvaliteetsete valkude suhtes. Just siis, kui sama madala kvaliteediga, ülitöödeldud valku toidetakse päevade kaupa kuude või aastate jooksul, tekib lekkiv soolestik ja see sillutab teed konkreetse valgu talumatusele.
Tihtipeale leiavad lemmikute omanikud mõne soodsa hinnaga lemmikloomatoidu, mis nende koerale või kassile meeldib ning siis antakse koerale või kassile ühte ja sama toitu pikka aega. Selle tulemusena tekib paljudel lemmikutel tundlikkus teatud koostisosade suhtes, sageli on selleks toidus sisalduv madala kvaliteediga valk.
Karen Beckeri arvates ei ole probleemiks pulbristamata loomne valk, vaid farmides kasvatatud, halva kvaliteediga sulatatud loomne valk, mida on lisaks kuumtöödeldud. Kuigi avaldatud teadusuuringuid, mis selgitaksid valgutundlikkuse tekke, ei ole, kahtlustab nii Karen Becker kui paljud tema kolleegid, et süüdlaseks on saasteained ning toidu töötlemise kõrvalsaadused. Farmides kasvatatud loomad võivad sisaldada nii kasvuhormoone, antibiootikume kui ka glüfosaadi jääke, mis võivad hoopiski tundlikkust tekitada.
Miks siis hüdrolüüsitud valk pole lahendus?
Cornelli Ülikooli veterinaarmeditsiini Kolledžis tehti uuring, kus koerad jagati kolme gruppi – kaks gruppi sõid hüdrolüüsitud proteiiniga toitu ning üks kontrollgrupp sõi kõrge kvaliteediga mitme proteiiniga toitu. Kõikide gruppide toidud sisaldasid samas tasakaalus süsivesikuid, proteiini ja rasva.
Teadlaste sõnul on uuringu tulemused paljudele koertele julgustavad. Ehkki Simpson ja tema kolleegid olid rahul esialgsete uuringutulemustega, olid nad ka mõnevõrra üllatunud, sest nad eeldasid, et hüdrolüüsitud dieedil olevatel koertel läheb palju paremini kui tavapärasel dieedil olevatel koertel. Nimelt kolme kuu möödudes uuringu algusest olid peaaegu kõigil rühmast sõltumatutel koertel olnud positiivsed reaktsioonid, seega ka platseebogrupp (tavatoidul olevad koerad) toimis sama hästi.
Simpsoni hüpotees:
“… kuigi me oleme endiselt pimedas selle osas, mis põhjustab koertele toiduga kaasnevaid kõrvaltoimeid, näitavad positiivsed vastused kvaliteetsele, puutumata valguallikaga dieedile, et need ei ole lihtsalt allergilised reaktsioonid pulbristamata valkude vastu. Võib-olla põhjustavad kõrvaltoimeid muud koostisosad või lisandid.”
Karen Beckeri arvates on üheks potentsiaalseks süüdlaseks farmis kasvatatud loomade liha, kuna antibiootikumide jäägid liiguvad toiduahelas edasi. Lisaks on paljud teraviljad tänapäeval geneetiliselt muundatud ja sisaldavad sageli glüfosaadi jääke, mis põhjustavad düsbioosi ja lekkivat soolestikku. Karen Becker soovitab olla ettevaatlik ka toitudega, mis on valmistatud kaunviljadest, sest need sisaldavad anti-toitaineid, mis võivad põhjustada seedetrakti põletikku. Muuhulgas usub ta, et kõik ületöödeldud toitudes leiduvad “mittevalgulised koostisosad” ja muud lisandid (nt maitsetugevdajad, emulgaatorid ja värvained) on põhiprobleem koos muutustega, mis toimuvad koostisosade puhul kuumtöötluses.
Kokkuvõtteks
Karen Becker on ise toortoidu pooldaja aga ta ei mõista hukka ka neid, kes mis iganes põhjusel oma lemmikule toortoitu ei paku. Ma möönan, et USA’s on toortoitu ka tunduvalt kergem pakkuda, sest valik on oluliselt suurem kui Eestis. Samas on ka väga paljudes osariikides probleeme kogu vajaliku toore kätte saamisega, seega ka seal on paljud lemmikud endiselt kuivtoidul/märgtoidul. Tuleb lihtsalt leida üles see parim.
Karen Becker ütleb, et kuivtoit peaks olema valmistatud inimtoidu kvaliteediga toorainest, ei sisalda geneetiliselt muundatud organisme ega mingeid lisaaineid (värv-, lõhna-, maitse- ega säilitusaineid).
Ta ise soovitab võimalusel kasutada 50/50 lahendust (1 toidukord kvaliteetsed krõbinad, 1 toidukord toores). On öeldud, et kuni 25% kuivtoidu asendamisel toorega ei ole vaja järgida, et toores on tasakaalus.
Karen Becker ütleb, et toidutundliku koera puhul peaks koer sööma minimaalselt 2 kuud, aga parem oleks 3 kuud toitu, mis proteiiniga koer pole varem toidus kokku puutunud, et keha puhastuks allergeenidest ning algaks keha detox. Sel ajal on hea juurde anda ka probiootikume (Karen Becker soovitab teha koostööd arstiga, kellel on düsbioosi ravi kogemus).
Peale 2-3 kuud võib hakata vaikselt lisama teisi toite, jälgides aga hoolega koera reaktsioone. Kui uudset proteiini süües paraneb lemmiku tervis märgatavalt, ei soovita Karen Becker teiste toitude lisamise kiirustamisega.
Kui lemmik on stabiilne ning tervis on hea, soovitab Karen Becker leida 1-2 proteiini, mida koer hästi talub, et oleks võimalik proteiini vahetada iga 3 kuni 6 kuu tagant (vältimaks tulevasi toidutalumatusi).
Karen Becker usub, et mida “puhtam” on kasutatud proteiin, seda väiksem on tõenäosus, et koeral tekib mingi aeg selle proteiini vastu talumatus. Puhtad loomsed valgud on vähem reaktiivsed, kuna puuduvad kemikaalijäägid, millega võidelda. Näiteks loomulikul toidul kasvatatud toiduloomad (rohuga söödetud, mitte farmides kasvatatud), samuti hormoonivabad loomad on tundlikele lemmikloomadele paremad toiduallikad.
Kasutatud allikas:
Lisa kommentaar