Tasuta transport pakiautomaati alates 49 eur

Lemmikutele ohtlikud ravimid

Tagasi lehele Tervisenurk
Lemmikutele ohtlikud ravimid | FendaF Tervisenurk

Lemmikutele ohtlikud ravimid

Lugemisaeg: umbes 7 min

Meil kõigil leidub koduses ravimikapis ravimeid, mida kasutame valu, palaviku, allergia või mõne kroonilise haiguse korral. Kui koeral või kassil tekivad sarnased sümptomid, võib tunduda loogiline anda talle sama ravimit. Paraku võib inimesele täiesti tavaline ravim põhjustada lemmikloomale tõsise mürgistuse.

Oht ei piirdu ainult olukorraga, kus loom leiab lauale unustatud tabletid. Mõnikord annab omanik ravimit ise, soovides oma lemmikut aidata. Samuti võivad loomad kokku puutuda nahale kantud ravimite, katkiste inhalaatorite või inimesele mõeldud toidulisanditega.

Ära anna koerale või kassile ravimeid omal käel. See, et ravim tundub inimesele tuttav, ohutu või sobiv konkreetse sümptomi leevendamiseks, ei tähenda, et see sobiks ka loomale.

Oluline on mõista, et osa allpool nimetatud toimeainetest kasutatakse ka veterinaarmeditsiinis. See ei tähenda, et need ravimid oleksid loomadele igas olukorras ohutud või et neid võiks omal käel manustada. Veterinaararst arvestab ravimi määramisel konkreetse looma tervislikku seisundit, kehakaalu, teisi ravimeid ja sobivat annust. Seetõttu ei tohi inimesele mõeldud ravimit anda koerale või kassile ilma veterinaararsti konkreetse juhiseta. Samuti ei tohi ühele loomale määratud ravimit anda teisele, isegi kui nende sümptomid tunduvad sarnased.

Kui veterinaararst on konkreetsele loomale andnud juhised ravimi koduseks kasutamiseks, näiteks korduva allergilise reaktsiooni korral, saab omanik neist juhistest lähtuda. See ei ole sama mis ravimi omal käel valimine või internetist leitud annustamissoovituse järgimine.

Kui kahtlustad, et koer või kass on ravimit kogemata alla neelanud või saanud vale annuse, võta viivitamata ühendust veterinaararsti või erakorralise loomakliinikuga. Ära oota mürgistuse sümptomite tekkimist. Ka täiesti tavapäraselt käituv loom võib vajada kiiret abi.

Ohtlikud ravimid

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid

Ibuprofeen ja naprokseen on inimestel laialdaselt kasutatavad valuvaigistid. Koertele ja kassidele võivad need aga olla väga ohtlikud.

Need ravimid võivad kahjustada mao ja soolte limaskesta, põhjustada haavandeid ning seedetrakti verejooksu. Samuti võivad need kahjustada neere. Naprokseen püsib koera organismis suhteliselt kaua, mistõttu võib selle toksiline toime olla pikaajaline.

Mürgistuse tunnused võivad olla oksendamine, kõhuvalu, isutus, loidus, verine või mustjas väljaheide ning muutused urineerimises. Raskematel juhtudel võivad tekkida neerupuudulikkus, krambid ja teadvusehäired.

Mõnikord võib juba üks inimesele mõeldud tablett põhjustada väikesele loomale tõsiseid probleeme. See ei tähenda, et iga üksik tablett oleks alati surmav. Risk sõltub toimeainest, annusest, looma kehakaalust ja tervislikust seisundist.

Ära anna koerale või kassile ibuprofeeni ega naprokseeni kodusest ravimikapist.

Paratsetamool

Paratsetamool on inimestel laialdaselt kasutatav valuvaigisti ja palavikualandaja, kuid koertele ja kassidele ei tohi seda omal käel anda.

Kasside jaoks on paratsetamool eriti ohtlik ning võib põhjustada eluohtlikku mürgistust. Koertel võib vale annus põhjustada tõsist maksakahjustust ja kahjustada vere hapnikukandevõimet.

Kuigi veterinaararstid võivad teatud juhtudel paratsetamooli koerte ravis kasutada, tohib seda anda ainult konkreetsele koerale veterinaararsti määratud annuses ja juhiste järgi. Kui ravim on määratud ühele koerale, ei tohi seda anda teisele, isegi kui tema sümptomid on sarnased. Sama kehtib varasemast ravikuurist alles jäänud ravimite kohta.

Paratsetamoolimürgistuse tunnused võivad olla loidus, oksendamine, hingamisraskused, limaskestade värvuse muutus ja näo või käppade turse. Maksakahjustuse nähud võivad ilmneda hiljem.

Kui loom on paratsetamooli kogemata alla neelanud, tuleb viivitamata veterinaararstiga ühendust võtta, mitte jääda sümptomite tekkimist ootama.

Antidepressandid

Inimeste depressiooni ja ärevushäirete ravis kasutatakse mitmesuguseid ravimeid, näiteks fluoksetiini ja klomipramiini. Mõlemat toimeainet kasutatakse teatud juhtudel ka veterinaarmeditsiinis.

Vale annus või sobimatu ravimite kombinatsioon võib aga põhjustada mürgistuse. Võimalikud tunnused on oksendamine, ebatavaline loidus või rahutus, värinad, tasakaaluhäired ja kiire südametegevus.

Mõne antidepressandi üleannustamisel või koostoimel teiste ravimitega võib tekkida serotoniinisündroom. Sellega võivad kaasneda tugev erutus, kõrgenenud kehatemperatuur, lihasvärinad ja krambid.

Inimesele määratud antidepressanti ei tohi anda loomale lihtsalt sellepärast, et loom tundub ärev või rahutu.

ADD ja ADHD ravimid

Tähelepanuhäirete ravis kasutatavad stimulandid, näiteks metüülfenidaat ja amfetamiinipõhised ravimid, võivad koertele ja kassidele põhjustada tõsist mürgistust.

Need mõjutavad närvisüsteemi ja südame-veresoonkonda. Mürgistuse tunnused võivad olla tugev rahutus, laienenud pupillid, hingeldamine, kiire südametegevus, kõrgenenud vererõhk, värinad ja kehatemperatuuri tõus.

Rasketel juhtudel võivad tekkida südamerütmihäired ja krambid.

Pikendatud toimega ravimvormide korral võivad sümptomid kesta kauem või avalduda hiljem. Seetõttu ei tähenda esialgne normaalne enesetunne, et oht on möödas.

Kilpnäärmehormoonid

Kilpnäärmehormooni levotüroksiini kasutatakse nii inimestel kui ka koertel kilpnäärme alatalitluse raviks.

Koerte ravis kasutatavad annused võivad inimese annustest oluliselt erineda. Seetõttu ei pruugi ühe inimesele mõeldud tableti juhuslik allaneelamine koeral alati rasket mürgistust põhjustada. See ei tähenda siiski, et inimese kilpnäärmeravimit võiks koerale omal käel anda.

Üleannustamise korral võivad tekkida rahutus, hingeldamine, kiire südametegevus, oksendamine, kõhulahtisus, värinad ja kehatemperatuuri tõus. Raskematel juhtudel võivad esineda südamerütmihäired.

Riski hindamisel tuleb arvestada konkreetse ravimi, annuse, looma suuruse ja tervisliku seisundiga.

Beetablokaatorid ja teised südame- ning vererõhuravimid

Inimestel kasutatakse südame- ja vererõhuhaiguste raviks mitut ravimirühma, sealhulgas beetablokaatoreid ja AKE inhibiitoreid.

Osa neist ravimitest on kasutusel ka veterinaarmeditsiinis, kuid nende toime ja üleannustamise riskid erinevad.

Beetablokaatorite üleannustamine võib põhjustada ohtlikult aeglast südametegevust ja vererõhu langust. Võimalikud tunnused on nõrkus, loidus, tasakaaluhäired, minestamine ja raskematel juhtudel šokk.

AKE inhibiitorite puhul võib üleannustamine põhjustada liigset vererõhu langust ning teatud olukordades neerufunktsiooni häireid. Risk võib olla suurem loomal, kellel on juba südame- või neeruhaigus.

Kui inimesel ja koeral on mõlemal südamehaigus, ei tähenda see, et nende ravimid või annused oleksid omavahel vahetatavad.

Bensodiasepiinid ja unerohud

Bensodiasepiine, näiteks diasepaami ja alprasolaami, kasutatakse inimestel ärevuse ning teatud muude seisundite raviks. Mõnda neist kasutatakse ka veterinaarmeditsiinis.

Üleannustamine võib põhjustada tugevat unisust, nõrkust, koordinatsioonihäireid ja raskematel juhtudel hingamise pärssumist. Mõnel loomal võib tekkida hoopis vastupidine reaktsioon: rahutus või ebatavaline erutus.

Eraldi tähelepanu väärivad uinutid, näiteks zolpideem ja zopikloon. Ka nende juhuslik allaneelamine võib põhjustada teadvuse- ja tasakaaluhäireid ning mõnikord paradoksaalset erutust.

Aga melatoniin?

Melatoniin on organismis loomulikult esinev hormoon, mida kasutatakse ka mõnede koerte ravis. Kuigi melatoniin ise on koertel üldiselt suhteliselt hästi talutav, ei tähenda see, et inimesele mõeldud melatoniinitooted oleksid neile ohutud.

Näiteks võivad närimistabletid, kummikommid, tilgad ja muud preparaadid sisaldada koertele ohtlikke lisaaineid, sealhulgas ksülitooli. Samuti võib probleemiks olla vale annus või teiste toimeainete sisaldus.

Seetõttu ei tohiks koerale anda melatoniini omal käel ega valida preparaati üksnes selle põhjal, et tegemist on looduslikult esineva hormooniga.

Astmainhalaatorid

Astmaravimites kasutatakse muu hulgas salbutamooli, mida tuntakse ka albuterooli nime all.

Mürgistus võib tekkida näiteks siis, kui koer närib inimese inhalaatori katki. Sellisel juhul võib korraga vabaneda suur kogus ravimit.

Salbutamooli üleannustamine võib põhjustada tugevat rahutust, hingeldamist, kiiret südametegevust, värinaid, nõrkust ja oksendamist. Raskematel juhtudel võivad tekkida südamerütmihäired ning vere kaaliumitaseme ohtlik langus.

Kõik inhalaatorid ei sisalda samu toimeaineid. Näiteks põletikuvastaste kortikosteroididega inhalaatorite riskid erinevad salbutamooli omadest.

Kui loom on inhalaatori katki närinud, võta viivitamata ühendust veterinaararstiga. Võta kliinikusse kaasa katkine inhalaator ja võimaluse korral selle pakend, et arst saaks tuvastada toimeaine ning ravimi tugevuse.

Ära viivita abi otsimisega, kui inhalaatorit või pakendit pole võimalik kohe leida.

Rasestumisvastased tabletid

Inimestele mõeldud rasestumisvastased tabletid sisaldavad erinevaid hormoone, näiteks östrogeene ja progestiine.

Kui koer neelab kogemata alla ühe või kaks tavalist rasestumisvastast tabletti, ei põhjusta see enamasti rasket mürgistust. Suuremate koguste ja tugevamate östrogeenipreparaatide korral võib risk olla märksa tõsisem.

Suur östrogeenikogus võib kahjustada luuüdi ning häirida vererakkude tootmist.

Võimalikud esialgsed tunnused on oksendamine, kõhulahtisus ja loidus. Tõsisema mürgistuse korral võivad hiljem tekkida nõrkus, kahvatud limaskestad, verevalumid või ebatavaline veritsus.

Kõiki hormoonpreparaate ei saa pidada võrdselt ohtlikuks. Riski hindamiseks peab teadma täpset toimeainet ja allaneelatud kogust.

Ninakinnisust vähendavad ravimid

Paljud külmetus- ja nohurohud sisaldavad pseudoefedriini või fenüülefriini. Need ained vähendavad inimestel ninakinnisust, kuid võivad loomadel mõjutada tugevalt südame- veresoonkonda ja närvisüsteemi.

Mürgistuse tunnused võivad olla rahutus, hingeldamine, laienenud pupillid, värinad, kiire südametegevus ja kõrgenenud vererõhk. Rasketel juhtudel võivad tekkida südamerütmihäired, kõrge kehatemperatuur ja krambid.

Eriti tähelepanelik tuleb olla kombineeritud külmetusravimitega, mis võivad sisaldada korraga mitut toimeainet, näiteks ka paratsetamooli.

Ravimi kaubanimest ei piisa selle ohutuse hindamiseks. Oluline on teada kõiki toimeaineid ja nende koguseid.

Allergiaravimid

Antihistamiinikumide hulka kuuluvad näiteks tsetirisiin, loratadiin ja difenhüdramiin. Mõnda neist kasutatakse ka koerte ja kasside ravis.

Vale annuse või sobimatu preparaadi korral võivad tekkida tugev unisus või rahutus, oksendamine, tasakaaluhäired ja südame löögisageduse muutused. Suure üleannustamise korral võivad esineda värinad, krambid ja südamerütmihäired.

Zyrtec ehk tsetirisiin on üks antihistamiinikumidest, mida kasutatakse ka koerte allergiliste reaktsioonide, sealhulgas nõgestõve korral. Kuigi paljud omanikud annavad seda koerale omal käel, tuleks sobiv preparaat ja annus esmalt veterinaararstiga kokku leppida.

Kui veterinaararst on konkreetsele koerale andnud juhised ravimi kasutamiseks näiteks korduvate allergiliste reaktsioonide korral, võib omanik neist juhistest lähtuda. See ei tähenda aga, et sama annus või preparaat sobiks teisele koerale.

Samuti tuleb kontrollida ravimi koostist. Näiteks Zyrtec-D sisaldab lisaks tsetirisiinile pseudoefedriini, mis võib koertele olla ohtlik.

Hingamisraskuste, kokkuvajumise või kiiresti süveneva raske allergilise reaktsiooni korral ei tohi jääda ootama antihistamiinikumi mõju. Loom vajab erakorralist veterinaarabi.

Inimeste diabeediravimid

Inimestel kasutatakse diabeedi raviks nii insuliini kui ka mitmesuguseid veresuhkrut langetavaid tablette. Koerte diabeedi ravis kasutatakse enamasti insuliini.

Mõned inimestele mõeldud diabeediravimid, näiteks glimepiriid ja glibenklamiid, stimuleerivad insuliini vabanemist ning võivad põhjustada koertel ja kassidel ohtlikku veresuhkru langust.

Mürgistuse tunnused võivad olla nõrkus, loidus, värinad, ebakindel kõnnak, segasus ja krambid. Raskematel juhtudel võib loom kaotada teadvuse. Mõne ravimi korral võib veresuhkur pärast esialgset paranemist uuesti langeda, mistõttu võib olla vajalik pikem jälgimine kliinikus.

Kõik diabeediravimid ei mõju ühtemoodi. Näiteks metformiini mürgistuse riskid erinevad insuliini vabanemist stimuleerivate ravimite omadest.

Kui koer põeb diabeeti, ei tohi talle anda omaniku diabeediravimeid isegi siis, kui koera enda ravim on otsa saanud. Inimeste ja loomade raviskeemid võivad oluliselt erineda ning vale ravim või insuliiniannus võib põhjustada eluohtliku veresuhkru languse.

Ka inimese insuliinipreparaati ei tohi automaatselt loomale määratud insuliiniga asendada. Preparaatide toime kestus, kontsentratsioon ja manustamisvahendid võivad erineda.

Kui koera ravim saab otsa, tuleb sobiv asendus ja annustamine veterinaararstiga kokku leppida.

Vitamiinid ja toidulisandid

Vitamiinid ja toidulisandid võivad tunduda ohutud, sest neid seostatakse tervise toetamisega. Kuid inimesele sobiv annus või koostis ei pruugi sobida koerale või kassile.

D-vitamiin

D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, mida organism suudab talletada. Seetõttu ei väljutata selle liigset kogust kiiresti.

D-vitamiini üledoos võib põhjustada vere kaltsiumitaseme ohtlikku tõusu, neerukahjustust ja pikaajalist mürgistust, mis võib vajada pikemat ravi ning jälgimist.

Mürgistuse tunnused võivad olla oksendamine, isutus, loidus, suurenenud janu ja sagenenud urineerimine. Raskematel juhtudel võivad tekkida neerukahjustus ning teiste elundite talitluse häired.

Risk sõltub konkreetsest preparaadist, annusest ja looma kehakaalust. Eriti tähelepanelik tuleb olla suure annusega D-vitamiini kapslite ja tilkade puhul.

Rauapreparaadid

Raud on organismile vajalik, kuid liiga suur korraga saadud kogus võib põhjustada tõsise mürgistuse.

Esimesed tunnused võivad olla oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu ja loidus. Raskematel juhtudel võib tekkida verine oksendamine või kõhulahtisus, maksakahjustus ja šokk.

Rauamürgistuse puhul on oluline teada, et pärast esialgseid seedetrakti sümptomeid võib looma enesetunne ajutiselt paraneda, kuigi organismis võivad samal ajal areneda tõsised kahjustused.

Rauavarude hindamiseks kasutatava ferritiini referentsvahemik võib olla üsna lai, kuid see ei näita, kui suurt korraga saadud rauakogust organism ohutult talub. Normaalne ferritiinitase ei kaitse ägeda rauamürgistuse eest.

Mürgistusohtu hinnatakse eelkõige allaneelatud elementaarse raua koguse järgi, mitte tableti kogukaalu põhjal.

Ksülitool ja muud lisaained

Mõned inimesele mõeldud toidulisandid, närimistabletid ja kummikommid võivad sisaldada ksülitooli. See magusaine võib koertel põhjustada insuliini kiiret vabanemist ja ohtlikku veresuhkru langust. Teatud koguste korral võib tekkida ka maksakahjustus.

Toidulisandites võib leiduda ka kofeiini, taimseid stimulante või muid koostisosi, mille ohutus sõltub loomaliigist ja annusest.

Seetõttu tuleb hinnata kogu preparaadi koostist, mitte ainult pakendil esile tõstetud põhitoimeainet.

Hormonaalsed kreemid ja geelid

Nahale kantavate hormoonravimite puhul võib loom toimeainega kokku puutuda ka siis, kui ta ravimituubi ei puutu.

Näiteks võib koer või kass lakkuda omaniku nahka, millele on kantud östrogeeni või testosterooni sisaldavat geeli. Kokkupuude võib toimuda ka käte, riiete või muude pindade kaudu.

Korduv kokkupuude võib põhjustada hormonaalseid häireid, sealhulgas muutusi suguelundites, karvastikus ja käitumises. Mõne östrogeenipreparaadi suurema kokkupuute korral võib tekkida ka luuüdi kahjustus.

Nahale kantavate hormoonravimite puhul tuleb arvestada nii inimese kui ka looma ohutusega. Kui veterinaararst soovitab loomale määratud ravimit peale kanda kinnastega, tuleb seda juhist järgida.

Samuti tuleb takistada loomal ravitud piirkonna lakkumist, sest nii võib ravim sattuda organismi suu kaudu.

Inimese nahale kantud hormoonpreparaatide puhul tuleb järgida konkreetse ravimi juhiseid käte pesemise, ravitud piirkonna katmise ja nahakontakti vältimise kohta.

Vähiravis kasutatavad nahakreemid

Fluorouratsiil on ravim, mida kasutatakse inimestel teatud nahavähi vormide ja vähieelsete nahakahjustuste raviks.

Fluorouratsiil on koertele ja kassidele äärmiselt ohtlik. Isegi väikese koguse allaneelamine või ravitud naha lakkumine võib põhjustada eluohtliku mürgistuse.

Võimalikud tunnused on oksendamine, kõhulahtisus, värinad, tasakaaluhäired ja krambid. Seisund võib halveneda kiiresti.

Ravimit tuleb hoida loomale täiesti kättesaamatus kohas. Samuti tuleb vältida kokkupuudet ravitud naha, kasutatud aplikaatorite, kinnaste ja ravimijääkidega.

Kui loom on fluorouratsiiliga kokku puutunud, tuleb kohe pöörduda erakorralise veterinaarabi poole. Ära oota sümptomite tekkimist.

Miks mõjuvad ravimid inimestele ja loomadele erinevalt?

Inimeste, koerte ja kasside organismid ei töötle ravimeid ühtemoodi.

Erinevused võivad puudutada ravimi imendumist, ainevahetust, toime kestust ja väljutamist. Näiteks on kassid mõne ravimi suhtes eriti tundlikud, sest nende organismi võime teatud toimeaineid lagundada erineb koerte ja inimeste omast.

Ka kehakaal on oluline, kuid see ei ole ainus tegur. Ravimi mõju võivad muuta looma vanus, maksa- ja neerufunktsioon, kaasuvad haigused, geneetilised iseärasused ning teised samaaegselt kasutatavad ravimid.

Seetõttu ei saa inimese annust lihtsalt koera kehakaalu järgi väiksemaks arvutada.

Ravimimürgistuse võimalikud sümptomid

Ravimimürgistuse tunnused sõltuvad toimeainest ja saadud kogusest. Võimalikud sümptomid on oksendamine, kõhulahtisus, isutus, tugev loidus või ebatavaline rahutus, värinad, tasakaaluhäired, hingeldamine, muutused südame löögisageduses, limaskestade värvuse muutus, krambid ja teadvusehäired.

Mõne ravimi puhul võivad sümptomid tekkida kiiresti. Teiste puhul võib tõsine kahjustus areneda alles tundide või päevade jooksul.

Sümptomite puudumine ei tähenda, et mürgistust ei ole. Seetõttu ei tohi loetletud tunnuseid kasutada otsustamiseks, kas veterinaararstiga ühendust võtta.

Mida teha, kui loom on ravimi alla neelanud?

Kui kahtlustad, et koer või kass on ravimi kogemata alla neelanud, saanud vale annuse või puutunud kokku ohtliku ravimkreemiga, võta kohe ühendust veterinaararsti või erakorralise loomakliinikuga.

Püüa välja selgitada ravimi nimetus, toimeaine, tugevus, võimalik kogus ja kokkupuute aeg. Kui võimalik, võta kliinikusse kaasa ravimi pakend, tuub või katkine inhalaator.

Ära kutsu loomal omal käel oksendamist esile ega anna talle aktiivsütt, muid ravimeid või koduseid vahendeid ilma veterinaararsti juhiseta. Mõne mürgistuse puhul võivad valesti valitud esmaabivõtted olukorda halvendada.

Kõige olulisem on tegutseda kiiresti, sest õigeaegne abi võib oluliselt parandada paranemisvõimalusi.

Kuidas lemmikut ravimimürgistuse eest kaitsta?

Hoia kõik ravimid, sealhulgas käsimüügiravimid, vitamiinid ja toidulisandid, loomale kättesaamatus kohas. Võimaluse korral kasuta suletavat kappi.

Ära jäta tablette lahtiselt lauale, käekotti või öökapile. Ka tablettidele mõeldud nädalakarbid ei pruugi koera hammastele vastu pidada.

Erilist tähelepanu vajavad ravimid, mille maitse või lõhn võib koertele meeldida. See puudutab nii inimestele mõeldud ravimeid kui ka maitsestatud veterinaarravimeid, mida koerad võivad pidada maiustusteks. Kui selline ravim jääb kättesaadavasse kohta, võib koer korraga ära süüa suure koguse tablette ning saada tõsise mürgistuse.

Hoia inimese ja looma ravimid eraldi, et vältida nende segiajamist. Kui ravim kukub maha või vedelik läheb ümber, korista see kohe.

Nahale kantavate ravimite puhul järgi täpselt kasutusjuhendit. Arvesta, et loom võib lakkuda nii sinu nahka kui ka enda ravitud piirkonda.

Ja kõige olulisem: ära vali loomale ravimit pelgalt sümptomite põhjal. Kui veterinaararst on andnud konkreetse looma jaoks koduse ravijuhise, järgi seda täpselt.

Kokkuvõtteks: sama ravim ei tähenda sama ravi

Paljusid inimestele mõeldud ravimite toimeaineid kasutatakse ka veterinaarmeditsiinis. See ei tähenda aga, et inimesele määratud ravim sobiks automaatselt koerale või kassile.

Isegi sama haiguse korral võivad loomale sobiv ravim, annus, manustamissagedus ja raviskeem olla inimese omadest väga erinevad.

Mõnel ravimil, näiteks digoksiinil, on ka kitsas terapeutiline vahemik. See tähendab, et toimiva ja toksilise annuse vahe võib olla väike.

Seetõttu ei tohi omanik anda loomale enda ravimeid, asendada loomale määratud ravimit kodus olemasolevaga ega suurendada annust omal käel. Samuti ei tohi veterinaararsti määratud raviskeemi iseseisvalt muuta või lõpetada.

Kui ravim saab otsa, ei anna soovitud tulemust või põhjustab kõrvaltoimeid, tuleb edasine ravi veterinaararstiga läbi arutada.

Meie lemmikloomad ei ole inimeste väiksemad versioonid. See, mis aitab meid, ei pruugi sobida neile. Ja mõnikord võib just kõige tuttavam ravim osutuda kõige ootamatumaks ohuks.

Kasutatud allikad


🐾 FendaF usub teadlikesse valikutesse

FendaF’i blogi eesmärk ei ole öelda, mida sa pead tegema. Meie eesmärk on jagada teadmisi, tutvustada erinevaid teaduspõhiseid ja integratiivseid vaatenurki ning aidata sul teha oma lemmiku jaoks teadlikumaid otsuseid.

Iga loom on ainulaadne ning ükski artikkel ei saa asendada veterinaararsti konsultatsiooni, diagnoosi ega ravi. Kui sinu lemmikul on tervisemure või vajad personaalset nõu, pöördu alati veterinaari poole.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tagasi lehele Tervisenurk