Seeniorkoera toit ehk mida peaks vanema koera kausis muutma?

Me küll kõik teame, et meie koerad jäävad ühel hetkel vanemaks, aga seda ei ole väga lihtne tunnistada. Eriti siis, kui ta endiselt uksekella peale tormab, maiuse peale silmad särama lähevad ning vahel mõne eriti rõõmsa kutsikahüppe teeb. Hiljuti just arutasime Irenega, et kuna Faddy ja Fenton on juba 10 ning muidugi me loodame, et nad elavad veel kaua-kaua (miinimum 5 aastat), siis tegelikult tuleb sellises vanuses hinnata igat päeva. Meie päevad on kõik siin loetud ning keegi ei tea, kui palju neid päevi antud on. Milline aga võiks olla seeniorkoera toit ning kas iga seeniorkoer peab sööma just vanematele koertele mõeldud toitu?

Vananemine ei alga ainult hallist koonust. Sageli muutub kõigepealt hoopis midagi palju vaiksemat: koer magab rohkem, trepist ülesminek võtab kauem aega, lihased ei ole enam nii tugevad, seedimine muutub tundlikumaks või kaob varasem “söön-kõike-ja-kohe” isu. Ja enne kui me lihtsalt ütleme, et need on vanusega kaasnevad muutused, võiksime me endalt küsida: kas ma peaksin oma seeniorkoera toidus midagi muutma?

Millal saab koerast seenior?

Ühest vanusenumbrit siin kahjuks ei ole. Suured koerad vananevad üldiselt kiiremini kui väikesed koerad. Dr. Katie Woodley toob välja, et suur koer võib olla seenior juba umbes 7-aastaselt, keskmine koer 8-10-aastaselt ning väiksemad koerad umbes 10-aastaselt. Samas rõhutavad ka teadusartiklid, et “seenior” ei ole koertel väga täpselt määratletud eluetapp, sest tõug, suurus, aktiivsus, kehakaal ja tervis mõjutavad vananemist tohutult.

Sama on ka inimestega. Nägin hiljuti Tartu Ülikooli reklaami „Kursused seenioridele“. Seenioriks peeti neid, kes on vähemalt 45-aastased. Solvumise asemel ajas see mind naerma. Tartu Ülikooli reklaami arvestades olen ma seenior aga ma tunnen ennast endiselt nagu 30ndates ning ka mu keha hinnanguline metaboolne vanus on 30ndate alguspooles. Ehk nii nagu me ei saa inimesi panna „seeniori“ mõttes ühte patta, ei saa me seda teha ka koertega.

Seega tasub pigem vaadata oma koera kui sünniaastat. Osad koerad lähevad halliks varem kui teised, nt Oscar läks halliks juba 3-4 aasta vanuselt, Fenton on läinud hallimaks 10-selt aga Faddy on oma väljanägemiselt endiselt nagu kuldses keskeas. Küll aga, kui koer liigub vähem, kaotab lihast, võtab kergemini juurde või alla, joob rohkem, ei talu enam varasemat toitu või muutub käitumiselt, siis tasub üle vaadata ka tema toit. Vanusega muutub järjest olulisemaks ka liigeste toetamine. Hea oleks, kui osa sellest toest tuleks juba toidust, näiteks rohelise merekarbi näol, aga tegelikkuses võiks juurde anda ka kvaliteetset liigeseid toetavat lisandit.

Vanadus ei tähenda automaatselt haigust

Dr. Judy Morgan ütleb väga ilusti, et vanadus ei ole haigus. Samas ei tähenda see ka seda, et kõiki muutusi peaks lihtsalt “vanuse kaela” ajama. Ta nimetab vanemate koerte puhul olulisteks ohumärkideks näiteks rohkem magamist, uriini- või roojapidamatust, raskusi treppidest käimisel, ärevust, valu, huvi vähenemist ümbruse vastu või ekslemist. Omalt poolt ma lisan, et vanemas eas muutuvad keerulisemaks ka põrandakatteta põrandad (parkett, linoleum, laminaat) ehk tasub mõelda vaipade peale.

Kui koer muutub, siis esimene samm võiks tegelikult olla tervisekontroll, mitte uue toidu ostmine. Vanema koera puhul võiks regulaarselt (soovituslik on 2 korda aastas) kontrollida verd, uriini, hambaid, kehakaalu, lihasmassi ning vajadusel ka kilpnääret, neeru- ja maksanäitajaid. Toit saab teha küll väga palju, aga see ei asenda diagnoosi.

Kõige suurem müüt: vana koer vajab vähem valku

Väga pikka aega on levinud arusaam, et vanem koer peaks saama vähem proteiini, sest “muidu koormab see neerusid”. Tegelikkuses on pilt palju nüansirikkam. Terve seeniorkoer vajab sageli hoopis kvaliteetset ja hästi omastatavat proteiini, sest vanusega kipub vähenema lihasmass, mida nimetatakse sarkopeeniaks. Cornell University rõhutab, et kui koer kaotab lihasmassi, võib suurema valgusisaldusega toit olla vajalik, sest proteiin aitab lihaseid säilitada. Sama soovitus kehtib muideks ka inimeste puhul. VCA Animal Hospitals lisab, et kõrge valgusisaldusega toit ei ole tervetel vanematel koertel näidanud neeruhaiguse põhjustamist. Küll aga tuleb neerufunktsiooni halvenemisel uuesti hinnata valgu ja fosfori taset.

Ehk lihtsamalt: tervele vanemale koerale ei ole kvaliteetne loomne proteiin vaenlane. Vastupidi, see võib olla üks olulisemaid asju tema kausis. Aga kui koeral on neeru-, maksa- või muu krooniline haigus, siis tasub konsulteerida oma veterinaariga. Samas ei tasu uskuda, et kliiniku eritoit on alati ainus võimalik lahendus. Kui sul on kahtlus või küsimused, küsi julgelt teist arvamust.

Lihasmass on palju olulisem kui kaalunumber

Väga sageli vaadatakse ainult seda, kas koer on “paks” või “kõhn”. Tegelikult peaks vanema koera puhul vaatama ka lihasmassi. Koer võib olla pealtnäha pehme ja ümar, aga samal ajal kaotanud reie- ja õlalihaseid. Just lihasmass mõjutab seda, kas koer jaksab püsti tõusta, trepist liikuda, libedal põrandal hakkama saada ja jalutuskäiku nautida. Eriti oluline on see suure tõu puhul, kellest paljud kaotavad lihasmassi just tagumistelt jalgadelt.

Dr. Karen Becker kirjutab sarkopeeniast ehk vanusega seotud lihaskao probleemist, mis võib vähendada liikuvust, suurendada vigastuste riski ja mõjutada koera üldist elukvaliteeti. Selle ennetamisel on tähtsal kohal kvaliteetne, hästi seeditav proteiin, mõõdukas liikumine ja vajadusel sobivad omega-3 rasvhapped.

Seega seeniorkoera puhul ei tohiks eesmärk olla ainult “vähem kaloreid”. Tegelik eesmärk peaks olema hoida koer heas kehakonditsioonis ja säilitada lihast.

Niiskus toidus loeb rohkem, kui me arvame

Kuivtoit on mugav, selles ei ole küsimustki. Aga vanema koera puhul võiks mõelda ka sellele, kui palju niiskust ta päriselt toidust saab. Dr. Karen Becker rõhutab, et seeniorkoerte jaoks on niiskuserikkam toit sageli kergemini töödeldav ning võib aidata toetada neerude ja maksa tööd. VCA toob samuti välja, et vanemad koerad võivad olla altimad vedelikupuudusele ning niiskem toit võib aidata veetarbimist suurendada.

See ei tähenda, et kvaliteetsest kuivtoidust on vaja loobuda. Aga enamus meist saavad teha väikesi samme:

• lisada kuivtoidule sooja vett või puljongit;
• pakkuda osa toidust märgtoiduna;
• lisada toidule värskeid, koerale sobivaid lisandeid;
• jälgida, kas koer joob piisavalt.

Vanema koera kauss võiks olla pigem “mahlasem” kui tolmukuiv kraater. Kuigi see võiks kehtida iga koera puhul, olenemata vanusest. Värske, koerale sobiva toidu lisamine võib paljudele koertele kasu tuua, olenemata vanusest. Pärinevad nad ju siiski loomast, kelle toit ei tulnud kotist ega purgist. Loomulikult tuleb alati arvestada konkreetse koera seedimist, tervist ja taluvust.

Oksüdatiivne stress ja põletik

Vanusega suureneb organismis oksüdatiivne stress ja põletik. Dr. Becker toob oma artiklis välja uuringu, kus teadlased mõõtsid koerte veres teatud kemikaalide taset. Uuringus osales 80 labradori retriiverit, keda hinnati täiskasvanueast alates 2003 või 2005. aastast kuni surma või vanaduseni aastatel 2015 ja 2016. Teadlased täheldasid koerte vananedes järgnevaid muutusi:

• DNA kahjustuste suurenemine 51%, täpsemalt 8-hüdroksüdeoksüguanosiini (80HDG) taseme tõus (tegu on DNA oksüdatiivse kahjustuse spetsiifilise markeriga);
• C-reaktiivse valgu (CRP) suurenemine 30% (keha põletikunäitaja);
• soojusšoki valkude (HSP70) vähenemine 86% (mõõdavad keha võimet parandada rakulisi kahjustusi).

Need tulemused näitavad meile, et sarnaselt inimestele kogevad ka koerad vananedes kahjulikke füsioloogilisi muutusi.

Ta rõhutab ka antioksüdantiderikka toidu rolli vananeva koera toetamisel. See ei tähenda, et me hakkame oma koerale iga päev smuutikaussi tegema. Koerad vajavad kasu saamiseks väga vähe puu- ja köögivilju ning marju. Küll aga soovitatakse vanematele lemmikloomadele sageli nt:

• seedeensüüme ja probiootikume;
• mustikaid või muid marju;
• kergelt aurutatud brokkolit;
• natuke kõrvitsat;
• peenestatud tumerohelisi lehtköögivilju;
• väike kogus porgandit;
• kvaliteetsed loomsed allikad, näiteks muna, kala või maks sobivas koguses;
• või rohkem kiudaineid vajavale koerale nt psülliumi kestadest valmistatud pulbrit.

Antioksüdandid: väikesed lisandid, suur mõju

Antioksüdantide väga head allikad on värsked toiduained, sealhulgas nt:

• A-vitamiin ja karotenoidid, mida leidub erksavärvilistes puu- ja köögiviljades, nagu aprikoosid, brokkoli, kantaluup, porgandid, virsikud, kõrvitsad, bataadid ja tomatid;
• C-vitamiin, mida leidub tsitrusviljades ja maasikates, samuti rohelistes paprikates, brokkolis ja rohelistes lehtköögiviljades;
• E-vitamiin, mida leidub pähklites ja seemnetes (seemned tuleb koerte jaoks enne 24 tundi leotada ja siis jahvatada);
• Seleen, mida leidub valguallikates nagu kala, kana, veiseliha ja munad.

Antioksüdante sisaldavad ka fütokemikaalid:

• Flavonoide ja polüfenoole leidub marjades ja tees (kindlasti kofeiinivaba ning jahutatud!);
• Lükopeeni leidub tomatites ja arbuusis (mida kauem tomatit kuumutad, seda rohkem lükopeeni eraldub);
• Luteiini allikad on tumerohelised köögiviljad nagu spinat, brokkoli ja lehtkapsas.

NB! Kuigi on väga vähe köögi- ja puuvilju, mis koertele ei sobi, siis tasub olla ettevaatlik. Näiteks on koertele ohtlikud nii viinamarjad ja rosinad kui ka laugulised (v.a. küüslauk). Ka kogustega ei tasu liiga hoogu minna.

Omega-3: aju, liigesed, nahk ja põletik

Omega-3 rasvhapped, eriti EPA ja DHA, on vanema koera puhul üks kõige sagedamini mainitud lisandeid. Dr. Karen Becker rõhutab, et DHA ja EPA on olulised aju, naha, liigeste ja südame toetamiseks. Cornell toob välja, et EPA ja DHA võivad olla kasulikud artriidi või liikuvusprobleemidega koertele, kuigi toimiva koguse osas tasub nõu pidada loomaarstiga. Mõned integratiivsed veterinaarid kasutavad teatud juhtudel suuremaid annuseid, aga omega-3 koguse puhul võiksid arvestada koera kehakaalu, terviseseisundit ning vajadusel veterinaari soovitust. Omega-3 parimad allikad on loomsed (seda viimaste uuringute kohaselt ka inimeste puhul).

Liigesed vajavad tuge, aga lisand ei asenda liikumist

Kui koer hakkab treppi vältima või diivanile hüppamine enam ei õnnestu, siis ei ole lahendus ainult liigestele mõeldud toidulisandi andmine. Jah, glükoosamiin, kondroitiin, MSM, roheline merekarp, omega-3 ja teised liigeseid toetavad lisandid võivad olla abiks, aga ka kõik muu peab seda toetama.

Koera tervisliku kaalu ja füüsilise aktiivsuse hoidmine aitab vananedes artriiti ja degeneratiivseid liigesehaigusi kontrolli all hoida. Kiropraktika, veeharjutused ja nõelravi võivad samuti pakkuda suurt tuge koerte liikuvuse säilitamisel kuldsetel aastatel. Dr. Karen Becker ütleb, et toidule saab lisada laia valikut toidulisandeid, mis aitavad säilitada terveid kõõluseid, sidemeid, liigeseid ja kõhre. Nende hulka kuuluvad:

• Glükoosamiinsulfaat MSM-i ja munakoore membraaniga;
• Omega-3-rasvhapped (nt kala- või krilliõli);
• Rohelised supertoidud nagu spirulina ja astaksantiin;
• Looduslikud põletikuvastased toidud (nt kurkum ja valke lagundavad ensüümid).

Sama tähtis toidu ja toidulisandi kõrval on ka liikumine. Vanem koer ei pruugi enam vajada pikka ja kiiret matka, kuid ta vajab regulaarset, talle sobivat liikumist. Lühikesed jalutuskäigud, ujumine, aeglane mäest üles liikumine, nuuskimisringid ja kerge võimlemine võivad kokkuvõttes aidata rohkem kui uhke purk riiulis (eriti kui see purk on rohkem reklaam kui sisu).

Aju vajab samuti toitu

Seeniorkoera aju võib vanusega muutuda. Mõni koer hakkab öösel ringi käima, jääb nurka seisma, unustab tuttavad rutiinid, muutub rahutumaks või hakkab tuppa tegema. Dr. Katie Woodley kirjutab koerte kognitiivsest düsfunktsioonist ning toob välja, et tegemist on progresseeruva neuroloogilise seisundiga, mis mõjutab mälu, õppimist, tajumist ja teadlikkust. Dr. Karen Becker viitab uuringule, mille järgi kognitiivse düsfunktsiooni risk suureneb vanusega ning mitteaktiivsetel koertel oli risk suurem kui väga aktiivsetel koertel.

Toidu poole pealt räägitakse aju toetamisel omega-3 rasvhapetest, antioksüdantidest, MCT-õlist, ja ka CoQ10-st. Aga sama oluline on igapäevane elu: nuuskimine, mõistatamismängud, lihtsad trikid, rahulik rutiin ja sotsiaalne kontakt. Aju ei taha jääda pensionile, ta tahab kõigest viisakat töögraafikut.

Toortoit: võib sobida, aga teadmisi on vaja

Toortoit tekitab alati kirgi. Ühed ütlevad, et see on ainus õige tee, teised kardavad seda nagu hunti metsas. Minule ei meeldi mitte kumbki äärmus. On koeri, kes saavad väga hästi hakkama tasakaalustatud toortoidu peal, aga on palju ka neid, kellele see lihtsalt ei sobi. Ja on ka neid, kes päriselt ei taha oma lemmiku peal katsetada, kas nad suudavad pakkuda tasakaalustatud toitu või mitte.

Tasakaalustatud toortoit võib koerale sobida. Aga lihtsalt “liha kaussi” ei ole tasakaalustatud toortoit. Ka 80/10/10 stiilis toortoit ei kata automaatselt kõiki koera vajadusi, eriti kui seda söödetakse pikalt ilma analüüsi, rotatsiooni ja vajalike mikrotoitaineteta. See 80/10/10 on aegunud valem ning sobib sisuliselt ainult alustamiseks. Paljud integratiivsed veterinaarid rõhutavad, et pikaajaliselt toortoitu andes on vaja vaadata ka mikrotoitaineid ning sageli ei piisa ainult lihast, kontidest, organitest ja väikesest kogusest taimsetest lisanditest.

Dr. Judy Morgan kirjutab väga otse, et kana ja riis ei ole tasakaalustatud toit, kalkun ja kõrvits ei ole tasakaalustatud toit ning ka veis ja herned ei ole tasakaalustatud toit. Ta rõhutab, et kodus valmistatud toit peab katma kõik toitainelised vajadused, sealhulgas kaltsiumi, D-vitamiini, mikroelemendid, rasvlahustuvad vitamiinid ja teised olulised komponendid.

Oluline mõte: toortoit ei ole halb. Halb on tasakaalustamata toortoit. Sama kehtib ka kodus valmistatud toidu kohta. Kui koer sööb kuude kaupa “kana, tatart ja porgandit”, siis võib väliselt kõik korras tunduda, aga kehas võib vaikselt tekkida puudujääke. Kaltsium, jood, tsink, mangaan, D-vitamiin, E-vitamiin, rasvhapped ja teised mikrotoitained ei ole dekoratsioon, vaid ehitusmaterjal. Kui sa tahad oma koerale ise kodus süüa teha, siis hari ennast, ära usalda pimesi suvalisi retsepte, roteeri proteiiniallikaid ning lisa vajadusel juurde toidulisandeid, et koera vajadused oleksid päriselt kaetud, mitte ainult kõhutunde järgi.

Kas seeniortoit on alati vajalik?

Ei pruugi olla. Cornell toob väga hästi välja, et vananevale koerale ei ole vaja automaatselt seeniortoitu anda, kui tal ei ole konkreetseid probleeme, näiteks lihaskadu, artriiti või ülekaalu. Seeniortoitude koostised võivad olla väga erinevad ning hiljutine Frontiers in Veterinary Science artikkel rõhutab, et AAFCO ega NRC ei ole loonud eraldi “seenior” toitainete profiili. See tähendab, et seeniortoidu koostise otsustab suuresti tootja ise. Väga paljud seeniortoidud sisaldavad näiteks tselluloosi, mida oleme varasemalt nimetanud üsna otse: saepuru kausis.

Seega pakil olev sõna “seenior” ei tee toitu automaatselt heaks ega sinu koera jaoks sobivaks. Vaata koostist, analüütilist koostist, valgu kvaliteeti, rasva taset, fosforit, kaloreid, niiskust, tootja läbipaistvust ja seda, kuidas see toit sinu koera päriselt mõjutab. Kui väljaheite kogused on suured, siis ta ei omasta sellest toidust suurt midagi ja peaksid kaaluma toidu vahetamist.

Väike praktiline kontrollnimekiri

Kui sul on kodus seeniorkoer, siis alusta siit:

1. Tee tervisekontroll. Veri, uriin, hambad, kehakaal, lihasmass ja vajadusel lisauuringud.
2. Vaata lihaseid, mitte ainult kaalu. Reied, õlad ja selg annavad palju infot.
3. Ära karda kvaliteetset proteiini. Terve vanem koer vajab lihaste hoidmiseks hästi omastatavat valku.
4. Lisa niiskust. Vesi, märgtoit, värske toit või puljong võivad olla lihtsad abilised.
5. Lisa värskeid koerale sobivaid toite. Väikeses koguses marju, köögivilju, muna, kala või muid sobivaid lisandeid.
6. Ole lisanditega mõistlik. Üks asi korraga, kvaliteetne toode ja jälgimine, kuidas koer reageerib.
7. Toortoidu või kodutoidu puhul kasuta tasakaalustatud retsepti. “Umbes nii” ei ole pikaajalise söötmise hea strateegia.
8. Liigu koeraga regulaarselt. Lühemalt, rahulikumalt, aga järjepidevalt.
9. Jälgi muutusi. Isu, janu, kaka, karv, nahk, liikumine, uni ja käitumine räägivad palju.
10. Ära tee suuri muudatusi ühe päevaga. Vanema koera seedimine võib vajada aeglasemat üleminekut.

Kokkuvõtteks

Seeniorkoera toit ei pea olema keeruline, aga see peab olema teadlik. Vanem koer ei vaja automaatselt vähem valku, vähem elu ja maitsetut “vanainimese putru”. Ta vajab kvaliteetset, hästi seeditavat ja tema terviseseisundile sobivat toitu.

Mõne koera jaoks tähendab see paremat kuivtoitu ja rohkem niiskust. Teise jaoks märgtoitu. Mõne jaoks hoopis tasakaalustatud kodutoitu. Ja osade jaoks toortoitu. Mõni koer võib tõesti vajada hoopis veterinaarset eridieeti. Kõige olulisem on aga see, et me ei söödaks pakendi lubadust, vaid oma konkreetset koera.

Sest vanem koer ei ole lihtsalt “vana koer”. Ta on elukogemusega sõber, kelle kausi sisu võiks olla sama läbimõeldud kui tema koht meie südames.