Kas merevesi on koerale ohtlik?

Koer ei lähe tavaliselt merre vett jooma, kuid joostes, ujudes ja mänguasja püüdes neelab ta seda paratamatult. Üks juhuslik lonks ei tähenda enamasti mürgistust. Risk kasvab siis, kui koer neelab soolast vett korduvalt või suuremas koguses, eriti kuuma ilmaga ja siis, kui värsket joogivett ei ole käepärast.

Meie koerad armastavad meres hullata ning just seepärast tasub teada, millal on tegemist mööduva kõhuhädaga ja millal vajab koer kiiresti loomaarsti abi. Samuti on oluline eristada soolase vee neelamist kontsentreeritud lauasoola saamisest: need ei ole üks ja sama olukord.

Kui soolane on meie merevesi?

Avamere ookeanivesi sisaldab keskmiselt umbes 35 promilli soola. Läänemeri on riimveeline ja selle keskmine soolsus on palju väiksem; Soome lahes muutub soolsus omakorda asukoha, sügavuse ja magevee juurdevoolu järgi. Seetõttu on ookeanivee joomisega seotud soolakoormus üldjuhul suurem kui meie rannikul.

See ei muuda Soome lahe vett joogiveeks. Kui koer neelab mängides palju vett, võib tekkida oksendamine või vesine kõhulahtisus. Korduval ja suurel neelamisel lisandub ka elektrolüütide tasakaalu häire oht. Riski ei määra ainult vee soolsus, vaid ka neelatud kogus, koera kehakaal, värske vee kättesaadavus ning looma üldine tervislik seisund.

Oluline eristus: väike juhuslik lonks Soome lahe vett ja kontsentreeritud lauasoola suhu panemine annavad organismile väga erineva soolakoormuse.

Mis toimub soolamürgistuse korral?

Kui organism saab lühikese aja jooksul liiga palju naatriumkloriidi, võib vere naatriumisisaldus tõusta ohtlikult kõrgele. Seda nimetatakse hüpernatreemiaks. Kõrge naatriumitase tõmbab vett rakkudest välja. Eriti tundlik on aju, mistõttu võivad raskematel juhtudel tekkida desorientatsioon, lihasvärinad ja krambid.

Sümptomite kulg ei järgi kindlat päevade kaupa ajakava. Oksendamine võib alata juba mõne tunni jooksul, kuid tunnused ja nende süvenemise kiirus sõltuvad saadud soolakogusest, vedelikutasakaalust ja sellest, kui kiiresti koer abi saab.

Sümptomid, mida jälgida

Esimesed märgid võivad olla:

• tavapärasest tugevam janu;
• oksendamine või vesine kõhulahtisus;
• rahutus, isutus või loidus;
• sage urineerimine;
• nõrkus või ebakindel kõnnak.

Kiiret veterinaarabi vajavad:

• desorientatsioon või ebatavaline reageerimine;
• tugev nõrkus või koordinatsioonikaotus;
• lihasvärinad;
• krambid;
• teadvuse häirumine või kokkuvajumine.

Ära oota järgmise päevani. Kui pärast rannas käimist tekivad neuroloogilised sümptomid, korduv oksendamine või koer muutub kiiresti loiuks, võta kohe ühendust loomaarsti või valvekliinikuga.

Mida teha, kui koer jõi merevett?

1. Lõpeta vees mängimine. Vii koer rahulikku ja varjulisse kohta, et ta ei neelaks alla rohkem vett.
2. Paku värsket vett. Kui koer on erksa olekuga ja neelas tõenäoliselt vaid väikese koguse, lase tal rahulikult juua. Ära sunni teda korraga suurt kogust jooma.
3. Hinda kogust ja enesetunnet. Mõtle, kui kaua koer vees mängis, kui palju ta võis vett neelata ja kas juba esineb oksendamist, kõhulahtisust või käitumise muutust.
4. Küsi varakult nõu. Kui koer jõi korduvalt või palju, on väike, tal on kaasuv haigus või tekivad sümptomid, helista loomaarstile ka siis, kui olukord ei tundu veel erakorraline.
5. Ohumärkide korral sõida kliinikusse. Värinad, krambid, koordinatsioonihäire, desorientatsioon ja teadvuse muutus vajavad viivitamatut abi.

Loomaarst võib hinnata vere naatriumisisaldust, vedelikutasakaalu ja teisi elektrolüüte. Ravi sõltub sellest, kui kõrge on naatriumitase ja kui kiiresti häire tekkis. Raskema hüpernatreemia korrigeerimine peab toimuma kontrollitult, sest ka naatriumitaseme liiga kiire muutmine võib aju kahjustada.

Oksendamise esilekutsumine sõltub sellest, mida koer alla neelas

Oksendamise esilekutsumine võib mõne hiljutise allaneelamise korral kuuluda loomaarsti soovitatud tegevusplaani, kuid see ei sobi automaatselt iga aine või eseme puhul. Näiteks terav ese võib tagasiteel söögitoru vigastada ning söövitava või kergesti hingamisteedesse sattuva aine uuesti üles toomine võib olukorda raskendada. Seetõttu on kõige olulisem enne tegutsemist välja selgitada, mida koer sõi, kui palju ja millal. Loomaarst saab selle põhjal otsustada, kas oksendamise esilekutsumine on üldse sobiv ning millist meetodit kasutada.

Soola on varem kasutatud koduse vahendina oksendamise esilekutsumiseks, kuid tänapäevased veterinaarallikad ei soovita lauasoola selleks iseseisvalt kasutada, sest saadavat annust on raske kontrollida. Kui koer pärast esimest soolakogust ei oksenda ja talle antakse uus kogus, jääb algne probleem alles ning sellele võib lisanduda soolamürgistus. Mitme katse järjest tegemine suurendab riski veelgi.

Praktiline põhimõte: ära otsusta oksendamise esilekutsumist ainult selle järgi, et koer sõi midagi keelatut. Helista esmalt loomaarstile ja kirjelda täpselt allaneelatud ainet või eset.

Ka magevett võib saada liiga palju

Soolamürgistuse vastand on veemürgistus ehk hüponatreemia. See võib tekkida siis, kui koer neelab lühikese aja jooksul väga palju magevett ning vere naatriumisisaldus langeb liiga madalale. Risk võib suureneda koertel, kes püüavad vees korduvalt palli, hammustavad voolikust tulevat veejuga või ujuvad pikalt, suu vees.

Võimalikud tunnused on puhitus, loidus, oksendamine, koordinatsioonihäire, klaasistunud pilk, liigne süljevool ja krambid. Ka see seisund vajab kiiret veterinaarabi. Eesmärk ei ole koera joogivett piirata, vaid vältida mängu käigus väga suure veekoguse kiiret neelamist.

Eesti rannas jälgi ka sinivetikaid

Sool ei ole ainus mere- ja järveveega seotud oht. Kui vesi on kollakasroheline või sinakasroheline, läbipaistmatu, helbeline, kopituse lõhnaga või kaldaäärde on kogunenud rohekat massi, ära lase koera vette. Sinivetikate ehk tsüanobakterite toksiinidega võib koer kokku puutuda vett neelates ja ka pärast ujumist saastunud karvkatet lakkudes.

Kui koer sattus kahtlasesse vette, takista tal karva lakkumast, loputa karvkate esimesel võimalusel puhta veega ning võta mürgistuskahtluse korral kiiresti ühendust loomaarstiga. Sinivetikamürgistus ja soolamürgistus on eri probleemid, kuigi mõlemaga võivad kaasneda oksendamine, nõrkus ja neuroloogilised sümptomid.

Kuidas rannapäeva turvalisemaks muuta?

• Paku koerale värsket vett juba enne randa minekut ja võta joogivesi alati kaasa.
• Tee vees mängimise vahele regulaarseid puhkepause; ära lähtu ainult kindlast minutite või tundide arvust.
• Kui koer neelab mänguasja tuues palju vett, tee lühemaid mänguseeriaid või vali kaldal mängimine.
• Ära lase koeral janu kustutamiseks merevett juua.
• Pärast ujumist loputa koera karv ja käpad puhta veega, eriti kui vee kvaliteet tekitab kahtlust.
• Jälgi koera enesetunnet ka pärast rannast lahkumist.

Kokkuvõtteks

Merevesi ei ole koerale joogivesi, kuid üks juhuslik lonks ei ole tavaliselt põhjus paanikaks. Tähelepanelik tuleb olla siis, kui koer neelab vett korduvalt, joob seda janu tõttu või tema enesetunne muutub. Värske joogivesi, puhkepausid ja koera mänguviisi jälgimine aitavad riski vähendada.

Kontsentreeritud sool on eraldi risk. Kui koer on söönud midagi ohtlikku, sõltub oksendamise sobivus allaneelatud ainest või esemest. Kõige turvalisem järgmine samm on võtta enne koduste võtete proovimist ühendust loomaarstiga. Tõsiste või kiiresti süvenevate sümptomite korral pöördu kohe valvekliinikusse.

Korduma kippuvad küsimused

Kas üks lonks merevett on ohtlik?

Enamasti ei põhjusta üks juhuslik lonks tervel koeral soolamürgistust. Jälgi siiski koera ning ära lase tal merevett korduvalt juua.

Kas Soome lahe vesi on ohutum kui ookeanivesi?

Soome lahe vesi on üldjuhul palju väiksema soolsusega, mistõttu on sama koguse puhul soolakoormus väiksem. Suures koguses vee neelamine võib siiski põhjustada seedetrakti häireid ning risk sõltub ka konkreetsest kohast ja koerast.

Kas pärast merevee neelamist võib koerale magevett anda?

Kui koer on erksa olekuga ja sümptomeid ei ole, paku talle rahulikult värsket vett. Ära sunni korraga suurt kogust jooma. Sümptomite või suure koguse neelamise korral küsi kohe loomaarstilt juhiseid.

Kas soolaga võib koeral oksendamist esile kutsuda?

Oksendamise vajaduse peab otsustama selle järgi, mida, kui palju ja millal koer neelas. Soola iseseisev või korduv andmine võib lisada algsele probleemile soolamürgistuse riski, mistõttu tasub enne tegutsemist nõu pidada loomaarstiga.

Millal on olukord erakorraline?

Kiiret abi vajavad korduv oksendamine, kiiresti süvenev loidus, ebakindel kõnnak, desorientatsioon, lihasvärinad, krambid, hingamisraskus või teadvuse muutus.