Tasuta transport pakiautomaati alates 49 eur

Depressioon ja koerad: millal on koer lihtsalt kurb ja millal tuleb otsida põhjust?

Tagasi lehele Tervisenurk
Depressioon ja koerad

Depressioon ja koerad: millal on koer lihtsalt kurb ja millal tuleb otsida põhjust?

Lugemisaeg: umbes 6 min

Kas koerad võivad olla depressioonis? See küsimus tundub esmapilgul inimlikustav, aga inimene, kes oma koera tunneb, märkab väga hästi, kui tema tavaliselt rõõmus kaaslane enam ei mängi, ei tule uksele vastu või magab palju rohkem. Mõnikord on muutusele selge seletus: pereliige on lahkunud, teise koeraga on hüvasti jäetud või päevad on muutunud järsku väga üksildaseks. Mõnikord aga ei ole põhjust üldse näha.

Koera ei saa küsitleda nii nagu inimest. Me ei saa teada, kas ta kogeb samu mõtteid ja lootusetust, mida seostatakse inimese depressiooniga. Veterinaarses käitumismeditsiinis kirjeldatakse küll depressioonilaadset seisundit, vähenenud aktiivsust ja huvi kadumist. See on tõsiseltvõetav tähelepanek, kuid mitte samade kriteeriumidega diagnoos nagu inimese kliiniline depressioon.

Mis võiks viidata sellele, et koeral on midagi hingel?

Mõne koera puhul on kõige esimene märk see, et tuttav mänguasi ei huvita enam. Teine ei taha jalutama minna, sööb vähem, eraldub perest või hakkab tavalisest rohkem omaniku külge hoidma. Võib olla ka vastupidist: rahutus, hävitav käitumine, häälitsemine või raskused üksi kodus olemisega. Üksainus muutus ei anna siiski vastust, miks see juhtus.

Whole Dog Journali toimetaja Kate O’Connor on kirjeldanud, kuidas mõned koerad tõmbuvad tasapisi tagasi, teised reageerivad järsku ja tugevalt. See on hea meeldetuletus, et „kurb koer” ei pea tingimata lihtsalt vaikselt nurgas lebama. Samas ei saa me sellest järeldada, et iga ärrituv või sõnakuulmatu koer vajab rohkem tähelepanu. Mõnikord vajab ta eelkõige abi valu või hirmuga toimetulekuks.

Esimene küsimus ei ole „kas ta on depressioonis?”, vaid „mis muutus?”

Kui senine rõõmus koer keeldub järsku toidust või liikumisest, tuleb välistada tervisehäda. Liigesevalu, hambaprobleemid, seedetrakti haigused, infektsioonid, hormonaalsed muutused ja vanema koera kognitiivsed häired võivad muuta käitumist. Loomaarst saab hinnata, kas vaja on läbivaatust, valu hindamist või analüüse. Eraldi tuleb kiiresti reageerida, kui koer ei söö, on loid, oksendab, hingab raskelt, lonkab või tundub valudes.

Mul on lihtne näide Faddust. Metsas lahtiselt olles tahab ta sageli kõike ümberringi uurida, ka marjulisi ja seenelisi. Kui kutsun, vaatab ta minu poole, kuid võib siis jälle ringi vaadata. Kui ütlen naljaga „ma lähen minema” ja paar sammu tagasi astun, tuleb ta tihti järele. See ei räägi depressioonist, vaid sellest, et motiveeriv signaal ei ole igas olukorras sama. Me ei saa tõlgendada iga „ei kuula” hetke emotsionaalseks häireks.

Kaotus, üksindus, igavus ja muutunud turvatunne

Koerad võivad tugevalt reageerida lähedase inimese või teise looma kaotusele. Mõni otsib kaaslast, teine muutub vaiksemaks või kaotab ajutiselt isu. VCA veterinaarhaiglate soovitused rõhutavad sellisel juhul tuttava rutiini säilitamist, rahulikku lähedust ning koerale meelepäraste tegevuste pakkumist. Ei ole vaja koera vägisi lõbustada ega eeldada, et ta peab meie tempos rõõmsaks muutuma.

Samamoodi võivad mõjuda kolimine, omaniku uus tööaeg, pidev üksi jätmine või pidevad ehitustööd kodus või kodu läheduses. Looma vajadused ei piirdu toidu ja kahe lühikese õuekäiguga. Koer tahab nuusutada, liikuda, puhata, mängida, suhelda ning vajadusel ka omaette olla. Kui neid võimalusi on pikka aega vähe, võib see väljenduda nii käitumises kui ka heaolus.

Kas soolestikul võib olla seos koera meeleoluga?

Integratiivses veterinaarias pööratakse palju tähelepanu soolestiku ja aju vastastikusele suhtlusele. See on päris uurimissuund: mikrobioom, immuunsüsteem, närvisüsteem ja stressihormoonid mõjutavad üksteist. Kuid liiga lihtne oleks väita, et koeral, kellel on soolestiku düsbioos, ei toodeta piisavalt serotoniini ning seetõttu tekib depressioon. Serotoniini tootmine seedetraktis ei tähenda automaatselt, et see jõuab ajju ja juhib koera tuju samal viisil.

Toitumise kvaliteet, seedimisega seotud ebamugavus ja krooniline haigus võivad siiski mõjutada seda, kui hästi koer end tunneb. Kui käitumismuutusega kaasnevad kõhuprobleemid, on seedimise hindamine mõistlik, mitte lihtsalt järjekordse probiootikumipurgi ostmine. Selle teemaga seostub meie eraldi artikkel „Terve soolestik: mida koer tegelikult vajab?”.

Mida ma kodus kõigepealt muudaksin?

Alustaksin tuttavast ja rahustavast rutiinist. Hoian söögiajad, puhkuse ja jalutuskäigud enam-vähem etteaimatavad, kuid jätan koerale võimaluse valida, kas ta tahab mängida või rahus puhata. Mõnele sobib uus nuuskimisrada või jäljeotsing, teisele aeglane jalutuskäik ja paar minutit mõnusat kontakti.

Kui koer on kaotanud huvi toidu vastu, ei püüa ma seda pikka aega lihtsalt näljaga „tagasi kasvatada”. Pikaajaline isutus võib olla haiguse tunnus. Samuti ei väldi ma lohutamist hirmust, et „premeerin tema kurbust”. Turvaline lähedus ei tekita automaatselt juurde halba emotsiooni. Tugev ärevus või traumajärgne käitumine võib vajada positiivsel tugevdamisel põhinevat käitumisteraapiat ning vahel ka ravimeid. See ei ole omaniku läbikukkumine.

Mida integratiivsed veterinaarid veel kasutavad?

Dr Karen Becker ja teised integratiivsed veterinaarid on arutanud näiteks lõhnade, keskkonnarikastamise, massaaži ning taimsete vahendite kasutamist. Neist leebed, koera jaoks meeldivad tegevused on sageli hea koht alustamiseks. Taimedega on teine lugu: looduslik päritolu ei ütle annuse, koostoimete ega ohutuse kohta piisavalt.

Integratiivsed veterinaarid mainivad taimedest kummelit, lavendlit, piparmünti, ashwagandha’t ja liht-naistepuna. Nende puhul ei saa anda ühist reeglit „kasuta, kuni meeleolu paraneb”. Eeterlikud õlid võivad loomale ärritavalt mõjuda ning liht-naistepuna võib mõjutada ravimeid ja suurtes kogustes põhjustada toksilisust. Mercki veterinaarkäsiraamat kirjeldab ka serotoniinisündroomi võimalust teatud koostoimete korral. Kui koer võtab ärevusevastaseid ravimeid või muid ravimeid, ei lisa ma selliseid preparaate omal käel. Toetavatest meetoditest ei tohi saada põhjus vajalikku diagnoosi edasi lükata.

Kummel. Veterinaarse taimravi ülevaates on leebe ärevuse korral kirjeldatud kummelitee lisamist toidule koguses 1 ml kehakaalu kilogrammi kohta 1–2 korda päevas. Näiteks 10 kg koera puhul tähendab see 10 ml korraga. Šveitsi Vetpharmi taimravimite andmebaas annab kuivatatud kummeliõite üldiseks koerapõhiseks vahemikuks 1–3 g päevas. Need on eri kasutusvormide kirjeldused, mitte omavahel liidetavad annused. Kummelitee valmistamise kangus ei ole neis soovitustes üheselt standardiseeritud ning kumbki kogus ei ole koerte kliinilise depressiooni tõendatud ravidoos. Tee peab olema jahtunud ja magustamata. Koera allergiate, haiguste ja ravimite korral tuleb sobivus eraldi üle vaadata.

Ashwagandha. 2022. aastal avaldatud väikeses randomiseeritud uuringus anti stressi ja ärevuse tunnustega koertele kindlat ashwagandha juureekstrakti (KSM-66) koguses 15 mg/kg üks kord päevas nelja nädala vältel. 10 kg koera puhul oleks uuringus kasutatud kogus 150 mg päevas, 20 kg puhul 300 mg. Uuringus osales kokku 24 koera, neist 12 sai ekstrakti. Tulemused olid stressinäitajate osas lootustandvad, kuid see ei olnud depressiooniravi uuring ega tõenda, et sama kogus sobiks igale koerale. Oluline on just ekstrakti liik ja koostis: 15 mg puhast juurepulbrit, standardiseeritud ekstrakti ja tundmatu tugevusega segu ei ole omavahel võrdsed.

Liht-naistepuna ja taimesegud. Veterinaarse taimravi kirjanduses on kirjeldatud ka kombineeritud preparaati lahutusärevuse korral: kannatuslill 20%, liht-naistepuna 20%, ashwagandha 40% ja kummel 20%, kogu segu kasutuskogusega 1 ml 5 kg kehakaalu kohta. See arv tähistab konkreetse segupreparaadi kogust, mitte liht-naistepuna eraldi annust ega üldist kodust retsepti. Kuna valmissegu tugevust ei saa protsentide põhjal välja lugeda ning liht-naistepuna võib mõjutada paljusid ravimeid ja teatud antidepressantidega koos suurendada serotoniinisündroomi riski, jätaksin sellise preparaadi kasutamise loomaarsti otsustada.

Lavendel ja piparmünt. Nende lõhnade mõju on koertel uuritud, kuid sellest ei saa tuletada universaalset suukaudset või eeterliku õli annust meeleolu parandamiseks. Varjupaigakoerte uuringus seostus lavendli lõhn rahulikuma käitumisega, piparmünt aga pigem suurema aktiivsusega. Seetõttu ei esitaks ma neid võrdsete rahustajatena ega soovitaks kontsentreeritud eeterlikku õli koerale sisse anda või otse nahale kanda. Integratiivne veterinaar dr Janet Roark peab eeterlike õlide mõõdukat kasutamist veepõhises difuuseris koertega kodus võimalikuks. Ta soovitab hästi õhutatud ruumi, väikest õlikogust (tema juhistes kuni 4–6 tilka kokku) ning avatud ust, et koer saaks vabalt lahkuda. Olen ka ise oma koertega difuuserit kasutanud ning minu jaoks on kõige tähtsam, et nad saaksid soovi korral teise tuppa minna. Kõik lõhnad ei sobi siiski igale koerale: jälgi tema reaktsiooni ja ebamugavuse korral lülita difuuser välja. Taime kogus, tõmmis, ekstrakt ja eeterlik õli tähendavad väga erinevat kokkupuudet.

FendaF-i 7 päeva tähelepanekute plaan

Kirjuta iga päev üles koera söögiisu, uni, liikumistahe, mänguhuvi ja suhtlemine. Mõtle, mis viimase paari nädala jooksul kodus muutus. Paku iga päev üht koerale meeldivat madala survega tegevust ning hoia üldine rutiin tuttavana. Kui koer näitab taastuvat huvi, jätka. Kui muutus püsib, süveneb või lisanduvad valu, isutus ja muud haigusmärgid, pöördu veterinaari poole ka enne nädala täitumist.

Kokkuvõte

Mina usun, et koera muutunud meeleolu tasub tõsiselt võtta. Aga ma ei tahaks seda liiga kiiresti ühe sõnaga ära seletada. „Depressioon” ei vasta küsimusele, kas koeral on valus, kas ta igatseb kaaslast, kardab midagi või on tema päevad lihtsalt liiga tühjaks jäänud. Kui sa selle küsimuse endalt küsid ja päriselt vastust otsid, oled juba teinud palju rohkem kui järjekordset mänguasja ostes.

Kasutatud allikad


🐾 FendaF usub teadlikesse valikutesse

FendaF’i blogi eesmärk ei ole öelda, mida sa pead tegema. Meie eesmärk on jagada teadmisi, tutvustada erinevaid teaduspõhiseid ja integratiivseid vaatenurki ning aidata sul teha oma lemmiku jaoks teadlikumaid otsuseid.

Iga loom on ainulaadne ning ükski artikkel ei saa asendada veterinaararsti konsultatsiooni, diagnoosi ega ravi. Kui sinu lemmikul on tervisemure või vajad personaalset nõu, pöördu alati veterinaari poole.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tagasi lehele Tervisenurk