Allergiad kutsikatel: kas allergiariski saab mõjutada juba varases eas?

Koerte allergiad ja atoopiline dermatiit on keerulised probleemid, mille puhul ei ole tavaliselt võimalik näidata näpuga ühele ainsale põhjusele. Geneetika mängib rolli, aga geenid ei tööta vaakumis. Koera immuunsüsteemi kujunemist võivad mõjutada ka tiinusaegne keskkond, ema toit, kutsika esimene toit, varajane kokkupuude ümbritseva keskkonna ja mikroorganismidega ning tõenäoliselt veel hulk tegureid, mida me praegu alles õpime mõistma.

Seda uuris 2020. aastal Soomes läbi viidud DogRisk uuring, milles analüüsiti 2236 koera andmeid. Teadlased vaatasid geneetilisi, toitumuslikke ja keskkonnategureid nii enne sündi kui ka kutsika esimestel elukuudel ning otsisid nende seoseid hilisema atoopilise dermatiidiga. Tegemist oli vaatlusliku, hüpoteese loova uuringuga, mistõttu selle tulemused näitavad seoseid, mitte lõplikult tõestatud põhjuslikke suhteid.

See ei tee tulemusi vähem huvitavaks. Vastupidi. Need näitavad väga hästi, miks allergiariski puhul tasub vaadata palju kaugemale kui ainult küsimus „millise koostisosa vastu koer allergiline on?“.

Allergia ehk atoopiline dermatiit?

Koerte atoopiline dermatiit on krooniline põletikuline ja sügelev nahahaigus, mille kujunemisel mängivad rolli nii geneetiline eelsoodumus kui ka keskkond. Tüüpilised sümptomid võivad olla pidev sügelemine, käppade lakkumine ja närimine, korduvad kõrvapõletikud, naha punetus ning korduvad naha- ja pärmseene probleemid.

Samas ei ole ükski neist sümptomitest ainult allergiale omane. Sügelev koer ei ole automaatselt allergiline koer. Parasiidid, infektsioonid, valu, kontaktärritus ja mitmed muud probleemid võivad anda väga sarnase pildi.

Allergiad kutsikatel ja geneetika

Geneetiline eelsoodumus on atoopilise dermatiidi puhul oluline. Soome uuringus oli ema atoopilise dermatiidi anamnees seotud järglaste suurema riskiga ning suurem risk esines ka allergiale eelsoodumusega tõugudel.

See on ka põhjus, miks allergiliste koerte kasutamist aretuses tasub väga hoolikalt kaaluda. Aga geneetiline eelsoodumus ei tähenda, et kutsika tulevik oleks juba viljastumise hetkel kivisse raiutud.

Geneetiline eelsoodumus ei tähenda, et keskkonnal pole enam midagi öelda.

Palju kasulikum on vaadata allergiat kui mitme teguri koosmõju. Geenid võivad muuta ühe koera tundlikumaks kui teise, samal ajal kui toit, naha kaitsebarjäär, mikrobioom ja varajased keskkonnakokkupuuted võivad mõjutada seda, kuidas see eelsoodumus elu jooksul väljendub.

Allergiarisk võib kujuneda juba enne kutsika sündi

Üks Soome uuringu huvitavamaid tulemusi puudutas ema toitumist tiinuse ajal. Kutsikatel, kelle emad said tiinuse ajal töötlemata lihapõhist toitu, oli hilisemas elus atoopilise dermatiidi esinemisega negatiivne seos. Ultra-töödeldud süsivesikuterikka toidu kasutamine oli aga seotud suurema riskiga.

Siin tuleb teha väga oluline vahe: uuring ei tõestanud, et toortoit hoiab allergia ära või et kuivtoit põhjustab allergiat. Tegemist oli toitumismustrite ja hilisema haiguse vahel leitud seostega.

Samuti ei tähenda „töötlemata lihapõhine toit“ lihtsalt suvalise liha kaussi viskamist. Tiine koera menüü peab olema tasakaalustatud, sest nii ema kui ka arenevad kutsikad sõltuvad sellest, et vajalikud toitained oleksid olemas õiges vahekorras.

FendaF’is pooldame kutsika menüüs võimalusel mitmekesisust ja kvaliteetse, vähem töödeldud loomse toidu kasutamist. See on meie praktiline toitumisalane lähenemine, mitte väide, et uuring oleks tõestanud ühe konkreetse söötmisviisi allergiat ennetava toime.

Esimesed elukuud võivad olla väga olulised

Uuringu järgi ei lõpe huvitavad seosed sünniga. Kutsika esimeste elukuude toit ja keskkond võivad olla samuti seotud hilisema allergiariskiga.

Madalama atoopilise dermatiidi riskiga seostusid töötlemata lihapõhise toidu kasutamine kutsika varases eas, igapäevane päikesevalgusega kokkupuude ning mullal või murul viibimine. Uuringus seostusid väiksema riskiga ka normaalne kehakonditsioon ning asjaolu, et kutsikas sündis samas peres, kuhu ta hiljem elama jäi.

Need tulemused sobivad hästi laiemasse ideesse, et arenev immuunsüsteem vajab õppimiseks kokkupuudet päris maailmaga. Steriilne keskkond ei pruugi olla eesmärk.

See ei tähenda muidugi, et peaksime kutsika laskma teadlikult kokku haigustekitajate või ohtlike keskkondadega. Küsimus on normaalses elus: õues liikumises, mullas ja rohus nuuskimises, erinevate pindadega kokkupuutumises ning keskkonna loomulikus mikroobide mitmekesisuses.

Päikesevalguse seos ei tähenda automaatselt D-vitamiini

Päikesevalguse seos on eriti huvitav, sest inimese puhul tekib kohe mõte D-vitamiinist. Koer ei tooda aga naha kaudu D-vitamiini samal viisil ja määral nagu inimene ning sõltub D-vitamiini saamisel peamiselt toidust.

Seetõttu ei saa uuringu päikesevalguse tulemust automaatselt tõlgendada kui „rohkem päikest = rohkem D-vitamiini = vähem allergiat“. Päikesevalgusega kaasneb tavaliselt ka rohkem õues viibimist, liikumist ja kokkupuudet mitmekesisema keskkonnaga. Need tegurid on omavahel põimunud.

Üksik seos annab meile järgmise küsimuse, mitte alati valmis vastuse.

Mikrobioom algab varem, kui me arvame

Varajase elu mikrobioom on allergiariski kontekstis väga huvitav uurimissuund. Toit, ema, elukeskkond ja erinevad mikroobikontaktid mõjutavad koos seda, millise mikroobse maailmaga kutsika immuunsüsteem oma arengu ajal kokku puutub.

Mordori allergiamaterjalides on välja toodud ka varajase elu probiootikumiuuringuid, kus konkreetsete Lactobacillus’e tüvede kasutamisel on nähtud muutusi allergiaga seotud immuunvastuses. Samas on siin eriti tähtis mitte teha ühest uuringust universaalset kutsikaprotokolli.

Probiootikum ei ole toimeaine nimega „head bakterid“. Toime sõltub konkreetsest tüvest, doosist, kasutamise ajast ja sellest, kas bakterid on manustamise hetkel üldse eluvõimelised.

Seega ei tähenda mikrobioomi olulisus seda, et iga kutsikas peaks automaatselt saama probiootikumipurki. Toit, keskkond ja elustiil kujundavad mikrobioomi samuti.

Tähelepanek ussikuuride kohta

2020. aasta uuringus leiti veel üks huvitav seos: kutsikatel, kelle emad said tiinuse ajal ussitõrjet, esines hiljem vähem atoopilist dermatiiti.

See tulemus vajab aga edasist uurimist ja seda ei tohiks tõlgendada soovitusena anda tiinele koerale ussirohtu allergia ennetamiseks. Tiinuse ajal kasutatava ravimi sobivus sõltub konkreetsest preparaadist, koerast ja parasiidiriskist ning see otsus tuleks teha eraldi.

Üks vaatluslik seos ei ole uus raviprotokoll.

Ka kutsika nahabarjääri tasub hoida

Varajase elu keskkonnast rääkides tasub mõelda ka sellele, kuidas me kutsika nahka hooldame. Kutsikat on väga hea harjutada juba varakult käppade, kõrvade, hammaste ja karvkatte käsitlemisega, sest sellest on hilisemas elus tohutult kasu.

See ei tähenda aga, et grooming peaks võrduma pideva šampooniga pesemisega.

Liiga sage või naha jaoks liiga tugev puhastamine võib eemaldada naha pinnalt lipiide ning suurendada kuivust ja ärritust. Terve kutsika puhul võiks pesemine lähtuda tegelikust vajadusest ja kasutatav toode peaks olema nahale sobiv.

Samas ei saa praeguste materjalide põhjal öelda, et sage kutsika pesemine põhjustab hilisemat allergiat. Sellist seost on küll välja pakutud, kuid selle tõestamiseks on vaja paremaid uuringuid.

See on hea näide sellest, kuidas Mordorit kasutada: huvitavat hüpoteesi ei pea prügikasti viskama, aga hüpoteesile ei pea ka enne diplomi kätte andma, kui ta selle ära teenib. 😄

Mida võiks kutsikaomanik sellest kõigest kaasa võtta?

Allergiariski ei ole võimalik ühe tegevusega nulli viia. Küll aga joonistub olemasolevast materjalist välja üsna loogiline tervik.

Aretuses tasub arvestada vanemate allergia- ja atoopiataustaga. Tiine koer vajab kvaliteetset ja tasakaalustatud toitu. Kutsikas vajab normaalseks arenguks päris maailma, mitte steriilset mulli. Toit võiks olla läbimõeldud ja võimalusel mitmekesine, kutsikas võiks liikuda õues ning puutuda turvaliselt kokku mulla, rohu ja tavapärase keskkonnaga. Nahka tasub hooldada, mitte üle hooldada.

Ja kui kutsikal tekib sügelus, kõrvapõletik või käppade lakkumine, ei tasu esimese asjana otsustada, et „tal on nüüd allergia“. Sümptom vajab konteksti ja vajadusel diferentsiaaldiagnostikat.

Kokkuvõtteks

Allergia ja atoopiline dermatiit ei ole ühe geeni, ühe toidu või ühe vale valiku tulemus. Pigem on tegemist geneetilise eelsoodumuse, immuunsüsteemi, naha, toitumise, mikrobioomi ja keskkonna keerulise koosmõjuga.

Soome uuring on selles mõttes väga väärtuslik, sest näitab, et kutsika hilisemat tervist võivad mõjutada juba sündimiseelsed ja esimestel elukuudel toimuvad kokkupuuted. Samas ütlevad ka uuringu autorid ise selgelt, et leitud seosed ei tõesta põhjuslikkust ning nende kinnitamiseks on vaja sekkumisuuringuid.

Minu jaoks on siin kõige olulisem õppetund lihtne: geneetiline eelsoodumus ei tähenda, et keskkonnal pole enam midagi öelda.

Me ei saa kontrollida kõike, aga saame kujundada kutsika elu alguse nii, et toit, liikumine, looduslik keskkond, naha kaitsebarjäär ja normaalne mikroobikontakt toetaksid tema organismi arengut võimalikult hästi.

Ja kui allergia siiski välja kujuneb, ei tähenda see, et enam pole midagi teha. Siis muutub lihtsalt küsimus „kuidas seda ära hoida?“ küsimuseks „millised tegurid hoiavad just selle koera probleemi üleval ja mida neist saame mõjutada?“