Kärntõbi koeral: sümptomid, nakatumine ja ravi

Kärntõvest räägitakse päris palju, aga enamik koeraomanikke loodab ilmselt, et see jääbki üheks neist haigustest, millest loed internetist ja millega ise kokku ei puutu. Mina läksin omal ajal Ossuga arsti juurde just kärntõve kahtlusega. Metsas käisime harva, aga meie aias käis rebane, kes nägi välja selline, et temaga samale diivanile ennast vabatahtlikult ei pargiks. Kärntõbi oli täiesti reaalne võimalus.

Kõige huvitavam oli aga see, et Ossu kõrvadel ei olnud karvutuid kohti. Internetist jäi mulle toona mulje, et kärntõbi koeral peaks olema peaaegu visuaalne bingo: kõrvad paljad, koer sügab ennast meeletult ja pilt on selge. Tegelik elu ei ole alati nii viisakas. Tugev sügelus võib alata enne, kui klassikalised nahamuutused jõuavad välja kujuneda, ning negatiivne nahakaabe ei välista kärntõbe.

Mis asi on kärntõbi?

Koerte kärntõbi ehk sarkoptoos on nakkav nahahaigus, mida põhjustab sügelislest Sarcoptes scabiei. Lest elab naha pindmistes kihtides: emane uuristab epidermisesse käike ja muneb sinna munad. Kogu elutsükkel toimub peamiselt peremeesloomal ning kestab ligikaudu 2-3 nädalat.

Sarcoptes on suuresti peremeesliigiga kohastunud, kuid koertega seotud lestad võivad nakatada ka teisi koerlasi. Euroopa parasiidijuhised toovad rebased välja olulise võimaliku nakkusallikana koertele. See teeb teema üsna maiseks ka koera jaoks, kes ei käi iga päev metsas: kui rebane liigub aias või koer puutub kokku nakatunud koera või saastunud esemega, ei ole risk null.

Kuidas koer kärntõppe nakatub?

Kõige tavalisem tee on otsene kontakt nakatunud loomaga. Kaudne nakkus esemete ja pindade kaudu on samuti võimalik, kuigi selle tähtsuse kohta annavad allikad veidi erineva rõhuasetuse. Merck kirjeldab nakatumist näiteks saastunud tekkide, rätikute ja hooldusvahendite kaudu; CAPC rõhutab, et väljaspool peremeest ei püsi lest hästi ning kaudne ülekanne eeldab pigem üsna värsket kokkupuudet. ESCCAP märgib, et sobivates tingimustes võib Sarcoptes keskkonnas siiski mõnda aega elus püsida.

Praktiline järeldus ei ole, et kogu maja tuleb paanikas keemialaboriks muuta. Kui kärntõbi on diagnoositud või tugevalt kahtlustatav, tasub koera asemed pesta, puhastada kasutatud tekid ja hooldusvahendid ning arutada loomaarstiga, kuidas käituda teiste kontaktloomadega. Mitme koeraga kodus soovitatakse sageli ravida kõiki kontaktseid koeri, sest nakatunud loom võib olla nakkusohtlik juba enne selgete sümptomite teket.

Millised on kärntõve sümptomid koeral?

Kõige tüüpilisem sümptom on väga tugev sügelus, sageli üsna järsu algusega. Klassikalised piirkonnad on kõrvalestade servad, küünarnukid, kannad, rindkere ja kõhualune, kuid haigus võib levida üle keha. Nahale võivad tekkida punetus, väikesed kublad, koorikud, marrastused ja karvakadu. Pideva kratsimise ja närimise tõttu võivad lisanduda bakteriaalsed või pärmseene infektsioonid.

Aga just siin tasub Ossu lugu meeles pidada: nähtav karvakadu kõrvadel ei ole diagnoosi sissepääsupilet. Koer võib sügeleda enne, kui klassikaline pilt välja kujuneb, ja olemas on ka ebatüüpilisi vorme. Seega ei tasu kärntõbe välistada ainult sellepärast, et Google Images ei tunne sinu koera ära.

Kärntõbi, allergia või midagi muud?

Sügelus on sümptom, mitte diagnoos. Kärntõbi võib sarnaneda allergilise nahahaiguse, kirbuallergia, teiste parasiitide ning sekundaarsete naha infektsioonidega. See on üks põhjus, miks koer võib mõnikord saada pikalt allergiaravi, enne kui Sarcoptes uuesti kahtluse alla võetakse. Kui allergia või toidureaktsioon tundub tõenäolisem, olen sellest pikemalt kirjutanud artiklis „Toiduallergia – mida võiks teada?“.

Integratiivse vaate juures on mulle oluline üks eristus: naha üldine seisund, toitumine, mikrobioom, stress ja immuunsüsteemi töö võivad mõjutada seda, kuidas koer nahaprobleemidega toime tuleb, kuid need ei muuda parasiithaigust mitteparasiithaiguseks. Kui koeral on Sarcoptes, on algpõhjuseks lest. Organismi toetamine võib olla ravi kõrval mõistlik, aga lesta ennast tuleb samuti ravida.

Miks nahakaabe võib olla negatiivne?

Kärntõve diagnoos võib olla üllatavalt tüütu. Veterinaar hindab koera sümptomeid, kokkupuute võimalust ja nahakahjustuste paiknemist ning võib võtta mitmest kohast nahakaaped. Probleem on selles, et isegi tugevalt sügeleval koeral ei pruugi kaapest lesta leida. Nii Merck kui CAPC rõhutavad, et negatiivne nahakaabe ei välista sarkoptoosi.

Mõnel juhul kasutatakse lisaks antikehade testi, kuid ka selle tulemust tuleb tõlgendada koos kliinilise pildiga. Kui kahtlus on tugev ja teised põhjused ei seleta olukorda hästi, võib veterinaar kasutada ka ravivastust diagnostilise vihjena. Ehk vahel on kärntõve diagnostika natuke detektiivitöö: üks negatiivne proov ei sulge tegelikult toimikut.

Kuidas kärntõbe ravitakse?

Kärntõve ravi eesmärk on lestad hävitada, katkestada nakkuse levik ja ravida vajadusel naha sekundaarseid põletikke. Tänapäeval on kasutusel mitmeid tõhusaid parasiidivastaseid ravimeid. Valik sõltub riigis registreeritud preparaatidest, koera vanusest, tervisest, teistest ravimitest ja veterinaari hinnangust.

CAPC toob koerte sarkoptoosi ravis välja muu hulgas selamektiini ja paikse moksidektiini kombinatsioonid ning märgib, et mitmed isoksasoliinid on uuringutes samuti tõhusad. Vanemates protokollides kasutatud suurtes annustes ivermektiin ei ole asi, millega kodus internetidoosi järgi katsetada: teatud koertel võib esineda geneetiliselt suurenenud tundlikkus ning toksilisus võib olla tõsine.

Kui nahk on kratsimisest kahjustunud ja lisandunud on bakteriaalne või pärmseene infektsioon, võib vaja minna eraldi ravi. Tugeva sügeluse puhul võib veterinaar hinnata ka sümptomaatilise leevenduse vajadust. Ravi ei ole seega alati ainult “üks tablett ja valmis”, kuigi lesta enda vastu on tänapäevased ravivõimalused üldiselt väga head. Samas tuleb arvestada, et erinevatel koertel võivad toimida erinevad ravimid. Ehk peale esimest ebaõnnestunud katsetust ei saa veel lestade olemasolu välistada.

Kas kärntõbe saab ravida ainult looduslike vahenditega?

Integratiivses lemmikloomahoolduses kasutatakse sügeleva ja ärritunud naha toetamiseks erinevaid paikseid vahendeid, ravimtaimi, rasvhappeid ning toitumise korrigeerimist. Need võivad olla kasulikud naha barjääri ja taastumise toetamisel, eriti kui koer on ennast palju kratsinud. Aga siin paneksin piiri üsna selgelt paika: mul ei ole head alust soovitada tõestatud Sarcoptes-infektsiooni puhul looduslikku nahahooldust parasiidivastase ravi asendajana. Kui parasiidivastane ravi on paigas ja küsimus on juba naha rahustamises ning taastumise toetamises, vaata ka artiklit „Sügelev nahk: 10 looduslikku abivahendit“.

See ei ole integratiivse poole prügikasti viskamine. Pigem vastupidi: eri tööriistadel on eri ülesanne. Kui probleem on lest, peab raviplaan tegelema lestaga. Samal ajal võib vaadata koera naha seisundit, toidu sobivust, vajalikke rasvhappeid, stressi ja muid tegureid, mis aitavad nahal pärast põletikku taastuda. Toetav ravi ja põhjuslik ravi ei pea omavahel kaklema.

Kas inimene võib koeralt kärntõve saada?

Jah, koeralt pärit Sarcoptes võib põhjustada inimesel sügelevaid punetavaid nahakahjustusi. Koertega kohastunud lest ei suuda inimesel tavaliselt püsivat elutsüklit üleval hoida, mistõttu on selline infestatsioon enamasti iseenesest piirduv. Kui sügelus või nahakahjustused püsivad või on tugevad, tasub pöörduda arsti või dermatoloogi poole. Ja kui peres hakkavad samal ajal sügelema nii koer kui inimesed, on see veterinaarile päris oluline infokild.

Mida teha kodus, kui kärntõbi on diagnoositud?

Kõige olulisem on järgida raviskeemi lõpuni ja mitte lõpetada ravi kohe, kui koer enam ei sügele. Kontaktloomade käsitlus tasub veterinaariga läbi rääkida. Pese koera asemed ja tekid, puhasta harjad ning muud vahendid, millega koer on tihedalt kokku puutunud. Kuni nakkusoht on kontrolli all, väldi lähikontakti teiste koertega.

Naha taastumise ajal jälgi, kas punetus, koorikud ja sügelus päriselt vähenevad. Kui koer muutub loiuks, nahk hakkab eritama, tekivad ulatuslikud haavad või vaatamata ravile sügelus ei taandu, tasub raviplaan uuesti üle vaadata. Mõnikord on lisaks lestale mängus sekundaarne infektsioon või hoopis teine sügeluse põhjus. Igapäevaste muutuste märkamiseks võib abiks olla ka regulaarne kodune tervisekontroll, sest oma koera tavapärast naha, karvkatte ja üldseisundi pilti teades on kõrvalekaldeid lihtsam märgata.

Ossu juhtum õpetas mulle üht lihtsat asja

Ma läksin Ossuga arsti juurde, sest tema kokkupuutevõimalus rebasega ja sügelus tekitasid minus kärntõve kahtluse, kuigi klassikalist karvutute kõrvade pilti ei olnud. Just see ongi põhjus, miks ma tahtsin selle loo alles jätta. Terviseartiklid kipuvad haigustest tegema ilusa kontrollnimekirja, aga päris koer ei loe enne haigestumist õpikut läbi.

Tänase teadmisega sõnastaksin selle nii: kärntõve puhul loevad koos sümptomid, kokkupuute võimalus, kahjustuste paiknemine, diagnostika ja vajadusel ravivastus. Üks puuduv sümptom või üks negatiivne nahakaabe ei pruugi veel vastust anda. Samal ajal ei tähenda iga sügelev koer automaatselt kärntõbe. See ongi koht, kus hea veterinaarne detektiivitöö maksab rohkem kui interneti pildimäng.

Kokkuvõtteks

Kärntõbi koeral on väga nakkav, kuid ravitav parasiithaigus. Kõige tüüpilisem märk on tugev sügelus, kuid klassikalised karvutud ja koorikulised kõrvad ei pea haiguse alguses olemas olema. Nakatumine toimub eelkõige otsese kontakti kaudu ning rebased võivad olla koertele nakkusallikaks. Diagnoos ei ole alati ühe nahakaapega lihtne, sest lesti võib olla proovis raske leida.

Kui Sarcoptes on tõenäoline või kinnitatud, peab ravi tegelema parasiidiga. Naha, toitumise ja üldise vastupanuvõime toetamine võib sinna kõrvale väga hästi sobida, aga see ei pea asendama toimivat parasiidivastast ravi. Eesmärk ei ole valida “tavameditsiini” või “integratiivse” vahel. Eesmärk on saada koer sügelusest välja ja nahk jälle rahulikuks.

Allikad

• Merck Veterinary Manual. Mange in Dogs and Cats – Sarcoptic Mange (Canine Scabies).
• Merck Veterinary Manual. Mite Infestation (Mange, Acariasis, Scabies) in Dogs.
• Companion Animal Parasite Council (CAPC). Sarcoptic Mite. 
• ESCCAP. Control of Ectoparasites in Dogs and Cats – Sarcoptic Mange.