Miks koer sööb rohtu?

Kevade saabudes hakkavad paljud koerad suure huviga värsket rohtu nosima. Mõni valib välja ainult kõige pikemad pehmed kõrred, teine sööb neid peaaegu peotäite kaupa ning kolmas ei tunne rohu vastu mingit huvi.

Ja siis tekib omanikul küsimus: miks koer üldse rohtu sööb?

Kas tal on kõhus paha tunne? Või tal on millestki puudus? Kas ta proovib ennast oksendama ajada? Või on rohus lihtsalt midagi, mida ta organism hetkel vajab?

Kõige olulisem teadmine on see, et rohu söömine on koerte puhul väga tavaline käitumine ning enamasti ei tähenda see haigust.

2008. aastal avaldatud uuringus sõi 79% tervetest koertest, kellel oli taimedele regulaarne ligipääs, vähemalt aeg-ajalt rohtu või muid taimi. Suuremas küsitluses sõi 68% taimedest huvitatud koertest neid iga päev või kord nädalas. Ainult 9% koertest näis enne taimede söömist sageli haige ning vaid 22% oksendas pärast seda sageli. Uuringu autorid järeldasid, et taimede ja eriti rohu söömine on koerte puhul tõenäoliselt normaalne käitumine.

Seega koer, kes jalutuskäigul mõne rohukõrre ära sööb, ei vaja automaatselt ei probiootikumi ega veterinaari. Aga nagu koerte puhul ikka, loeb kontekst.

Kas koer sööb rohtu selleks, et oksendada?

See on ilmselt kõige levinum seletus. Ja mõnikord võib rohu söömine tõesti esineda koos iivelduse või seedetrakti ebamugavusega. Koer võib näiteks:

• huuli limpsida;
• rohkem neelatada;
• ilastada;
• olla rahutu;
• otsida väga intensiivselt rohtu;
• süüa seda kiiresti ja suurtes kogustes;
• hiljem oksendada.

Sellises olukorras võib tunduda üsna loogiline, et koer otsib rohtu just sellepärast, et kõhus on halb tunne.

Aga teadusuuringud ei toeta mõtet, et koerad söövad üldiselt rohtu selleks, et ennast oksendama ajada.

2010. aasta uuringus registreeriti 374 rohusöömise episoodi, kuid ainult kaks oksendamist. Lisaks sõid koerad rohtu tegelikult vähem ajal, mil neile tekitati katse käigus kerge seedetrakti häire. See ei välista, et mõni koer võib teatud tüüpi iivelduse või ebamugavuse korral rohtu otsida, kuid oksendamine ei paista olevat rohusöömise peamine eesmärk.

Ehk: koer võib süüa rohtu ja siis oksendada, aga sellest ei saa automaatselt järeldada, et ta sõi rohtu just oksendamiseks.

Kas rohu söömine võib viidata seedeprobleemile?

Võib, eriti siis, kui käitumine muutub. Kui koer on terve elu aeg-ajalt rohtu nosinud ning teeb seda rõõmsalt ka edaspidi, ei ole selles tõenäoliselt midagi erilist.

Kui aga koer:

• hakkab järsku rohtu väga palju sööma;
• otsib seda iga päev paaniliselt;
• oksendab sageli pärast söömist;
• tal on samaaegselt kõhulahtisus;
• väljaheites on lima või verd;
• söögiisu väheneb;
• kaal langeb;
• esineb kõhuvalu või letargiat,

siis tasub vaadata juba rohusöömisest kaugemale. Sest sellisel juhul võib rohu söömine olla lihtsalt üks märk sellest, et seedetrakt ei tunne ennast hästi.

Mul on praegu Faddyga ka väga konkreetne isiklik näide. Kui ta läks oma südameravimite peale, märkasin, et ta hakkas varasemast rohkem rohtu sööma. Kõige tugevamaks muutus see perioodil, mil tal oli selgelt rohkem ebamugavust ja iiveldust. Tänaseks, kui enesetunne on parem, on ka rohusöömine sisuliselt taandunud.

Ühe koera kogemus ei tõesta loomulikult põhjust ja tagajärge, kuid selline muutus käitumismustris on minu jaoks väga väärtuslik vihje. Eriti huvitav on see seetõttu, et 2010. aasta rohusöömise uuring käsitles kerget kõhulahtisusega seedetrakti häiret, mitte konkreetselt iiveldust. Ka uuringu autorid tõid välja, et teistsuguste seedetrakti ebamugavuste, sealhulgas iivelduse roll vajab eraldi uurimist.

Ja nagu me FendaF’is alati räägime: sümptom ei ole diagnoos.

Kas koer sööb rohtu toitainete puuduse tõttu?

See on võimalik hüpotees, kuid meil ei ole head tõendit, et rohusöömine tähendaks tavaliselt mõne konkreetse toitaine puudust.

Vanemas integratiivses kirjanduses on rohusöömist seostatud muu hulgas klorofülli vajadusega. Klorofüll on taimede roheline pigment ning rohelised taimed sisaldavad lisaks ka kiudaineid, mineraale, polüfenoole ja muid bioaktiivseid ühendeid.

Mina olen ka enda koerte puhul näinud, et roheliste köögiviljade lisamine toidule võib mõnel koeral rohusöömise huvi vähendada. Näiteks Faddy käis varem päris sageli rohtu nosimas, aga pärast seda, kui hakkasin talle regulaarselt rohelisi köögivilju lisama, vähenes rohusöömine oluliselt.

Kas selle põhjuseks oli klorofüll? Me tegelikult ei tea. See võis olla kiudaine, mõni muu taimne ühend, toidu mitmekesisuse suurenemine või lihtsalt juhuslik kokkulangevus. Seetõttu ma ei ütleks täna veendunult: „koer sööb rohtu, sest tal on klorofülli puudu.“

Pigem: kui koer otsib väga palju taimset materjali, tasub vaadata üle ka tema toidu mitmekesisus ja kiudainete allikad.

Rohi kui kiudaineallikas

See on üks täiesti realistlik võimalus. Rohi sisaldab kiudaineid ning taimne materjal võib mõjutada seedetrakti motiilsust ja väljaheite konsistentsi.

Koerad ei suuda pikki rohukõrsi kuigi efektiivselt seedida ning sageli tulevad need teisest otsast üsna äratuntaval kujul välja. See ei tähenda aga, et rohul ei oleks seedetraktis üldse mingit mõju.

Integratiivsest vaatenurgast on siin minu jaoks huvitavam küsimus: kas koer saab oma igapäevasest toidust piisavalt erinevaid kiudaineid ja taimseid ühendeid?

Sobiva koera puhul võib toidulauda rikastada näiteks väikese koguse:

• brokkoliga;
• roheliste ubadega;
• suvikõrvitsaga;
• spinatiga;
• lehtkapsaga;
• peterselliga;
• fermenteeritud köögiviljadega.

See ei tähenda, et iga rohtu sööva koera kaussi tuleb kohe pool salatiletti valada.

Homöostaasihaldjas tuletab jälle meelde, et rohkem ei võrdu automaatselt parem.

Kas rohusöömine võib olla seotud mikrobioomiga?

See on väga huvitav, aga veel palju lahtisi küsimusi sisaldav valdkond.

Rohi sisaldab erinevaid kiudaineid ning taimse materjali söömine võib mõjutada seedetrakti keskkonda ja mikrobioota ainevahetust. See aga ei tähenda, et saaksime öelda: „koer sööb rohtu selleks, et oma mikrobioomi parandada.“

Sellist mehhanismi ei ole koertel tõestatud.

Küll aga teame, et toidu kiudained mõjutavad mikrobioomi ning et koera toitumise mitmekesisus võib mõjutada soolestiku mikroobikooslust. Seega võib rohusöömist vaadata ühe osana koera loomulikust kokkupuutest taimse materjali ja keskkonnaga, aga ma ei teeks sellest mikrobioomi eneseravi teooriat.

Aga parasiidid?

Siin läheb asi eriti huvitavaks.

Rohusöömist esineb ka huntidel ja teistel metsikutel koerlastel. Üks evolutsiooniline hüpotees on, et taimse materjali söömine võis aidata metsikutel koerlastel vähendada sooleparasiitide hulka, näiteks suurendades soolesisu liikumist või aidates parasiite mehaaniliselt eemaldada.

Sarnast taimede abil eneseravimist ehk zoofarmakognoosiat on kirjeldatud ka teistel loomaliikidel. Teaduskirjanduses on välja pakutud, et kodukoerte rohusöömine võib olla nende metsikutelt eellastelt säilinud käitumine.

See on minu meelest väga huvitav integratiivne vaatenurk. Aga oluline sõna on siin hüpotees.

Meil ei ole tõendit, et sinu koer sööb täna tee ääres orasheina sellepärast, et tal on ussid. Ja kindlasti ei ole rohusöömine alternatiiv väljaheiteanalüüsile või parasiitide ravile, kui selleks on päriselt vajadus.

Võib-olla talle lihtsalt maitseb

See seletus kipub keeruliste bioloogiliste teooriate kõrval kuidagi liiga lihtne tunduma. Aga vahel ongi vastus lihtne. Värske kevadine rohi:

• on mahlane;
• lõhnab tugevalt;
• on teistsuguse tekstuuriga;
• pakub midagi närida;
• võib lihtsalt maitseda hästi.

Paljud koerad on väga valivad ka selles osas, millist rohtu nad söövad. Nad ei niida muru ühtlaselt madalaks, vaid otsivad välja konkreetseid pehmeid või pikemaid kõrsi.

Minu meelest tasub siin vahel koera ennast ka usaldada. Kui ta valib rahulikult paar rohukõrt, sööb need ära ja jalutab rõõmsalt edasi, ei pea igast suutäiest diagnoosi ehitama.

Igavus ja käitumine

Mõne koera puhul võib taimede närimine olla ka lihtsalt tegevus. Koerad uurivad maailma suu ja ninaga. Eriti noored koerad närivad, maitsevad ja proovivad väga erinevaid asju. 2008. aasta uuringus sõid nooremad koerad taimi sagedamini kui vanemad koerad ning neil esines enne rohusöömist vähem haigusnähte.

Kui koer veedab aias kaua aega ning ainus huvitav tegevus on muru degusteerimine, võib põhjus olla ka lihtsalt selles, et tal pole midagi põnevamat teha.

Kas võililli võib süüa?

Faddy oli kutsikana täielik võilillefänn. Kõigepealt läksid juured ja alles siis ülejäänud taim.

Võilill on nii traditsioonilises ja integratiivses taimeravis kasutusel ning selle lehed ja juur sisaldavad mitmeid bioaktiivseid ühendeid. Ehk kui koer sööb aeg-ajalt puhtast ja kemikaalidega töötlemata kohast mõne võilillelehe või õie, ei pea seda üldiselt probleemiks pidama.

Siin tuleb mängu ka zoofarmakognoosia ehk loomade võime otsida ja valida taimi vastavalt oma vajadusele. Sellest räägivad ka integratiivsed veterinaarid ning minu enda kogemus oma koertega toetab seda mõtet. Ehk koerad võivad taimede suhtes olla väga valivad: minu koerad ei ole kunagi söönud midagi, mida ma teaksin neile ohtlik olevat, küll aga on nad eri aegadel valinud väga konkreetseid taimi. Seetõttu ei tahaks ma koera enda valikut lihtsalt kõrvale heita. Teaduslikult on kodukoerte sihipärase taimse eneseravi kohta veel vähe andmeid, kuid teiste loomaliikide puhul on zoofarmakognoosiat kirjeldatud ning ka koerte taimede söömist peetakse evolutsiooniliselt säilinud käitumiseks.

Samas ma panen siia väikese hoiatuse. Kui su koer sööb valimatult kõike ning on sisuliselt liikuv prügikast, ei pruugi olla mõistlik lasta tal igast taimest veidi näksida ja panna sellele juurde silt “see on lihtsalt zoofarmakognoosia”.

Rohi ise võib olla ohutu, aga kasvukoht mitte

See on rohusöömise juures minu meelest kõige praktilisem hoiatus. Ära lase koeral rohtu süüa kohast, mille kohta sa ei tea, millega seda on töödeldud.

Herbitsiididega seotud mürgistused on korrektse kasutamise korral küll harvad ning kuivanud vahenditega töödeldud taimestik ei ole tavaliselt loomadele suureks ohuks, kuid värskelt töödeldud taimestikuga kokkupuude võib tekitada muu hulgas seedetrakti-, naha-, silma- ja hingamisteede sümptomeid.

Seega mina väldiksin:

• äsja pritsitud muru;
• teepervi, kus kasutatakse umbrohutõrjet;
• tundmatult hooldatud avalikke alasid;
• kohti, kus võib olla väetist või muid kemikaale.

Looduses ja aedades leidub muidugi ka taimi, mis võivad koerale olla mürgised. Minu jaoks ei tähenda see siiski, et koera loomulikku valikukäitumist peaks automaatselt umbusaldama. Pigem tasub eristada koera valikut tuttavas ja puhtas keskkonnas ning olukorda, kus ta satub võõrasse aeda või alale, kus kasvavad dekoratiivtaimed või kasutatakse kemikaale.

Seetõttu on minu jaoks rohusöömise juures suurem praktiline küsimus mitte see, kas koer oskab midagi valida, vaid see, kas kasvukoht ise on turvaline ja kemikaalivaba.

Millal tasub veterinaariga rääkida?

Aeg-ajalt rohtu sööva, rõõmsa ja terve koera pärast ei ole üldiselt vaja muretseda. Aga ma uuriksin põhjust lähemalt, kui:

• rohusöömine muutub järsku väga intensiivseks;
• koer sööb rohtu peaaegu sunduslikult;
• rohusöömisele järgneb korduvalt oksendamine;
• esineb korduv kõhulahtisus;
• väljaheites on veri või palju lima;
• söögiisu väheneb;
• koer võtab kaalust alla;
• kõht tundub valulik;
• koer on loid või käitub tavapärasest erinevalt.

Sellisel juhul ei ole küsimus enam: „Kuidas ma saan teda rohu söömisest võõrutada?“ Vaid: „Miks tal on tekkinud vajadus või tung seda nii palju teha?“

Kas peaksin koeral rohu söömise ära keelama?

Kui koer:

• sööb seda aeg-ajalt;
• on muidu täiesti terve;
• ei oksenda pidevalt;
• rohi on ohutus kohas;
• taim ise on ohutu,

siis mina ei näe põhjust teda tingimata keelata.

Koer ei pea elama steriilses mullivannis. Looduses nuusutamine, mulla sees kaevamine, rohu närimine ja maailmaga kokkupuutumine on osa koeraks olemisest.

Muidugi tuleb kasutada tervet mõistust. Kodus pritsitud murul ei tasu lasta tal rohtu süüa ning tundmatuid taimi ei tasu lihtsalt usalduse peale alla neelata.

Kokkuvõtteks

Rohu söömine on koerte puhul väga levinud ja enamasti täiesti normaalne käitumine. Praegused uuringud ei toeta levinud arvamust, et enamik koeri sööks rohtu selleks, et ennast oksendama ajada. Samuti ei ole tõendatud, et rohusöömine tähendaks automaatselt klorofülli või mõne muu konkreetse toitaine puudust.

Võimalikke põhjuseid võib olla mitu:

• rohi lihtsalt maitseb;
• taimede söömine on loomulik, evolutsiooniliselt säilinud käitumine;
• koer otsib taimset materjali või kiudaineid;
• mõnel juhul võib käitumisega kaasneda iiveldus või muu seedetrakti ebamugavus;
• võimalik roll võib olla mikrobioomil või evolutsioonilisel parasiidikäitumisel, kuid nende kohta on veel palju teadmata;
• mõni koer lihtsalt naudib rohu närimist.

Seetõttu jälgi eelkõige oma koera tavapärast käitumismustrit.

Kui ta sööb kevadisel jalutuskäigul rahulikult mõned kõrred ning jookseb seejärel edasi, ei ole tõenäoliselt vaja muret tunda. Kui ta aga seisab iga päev teeservas nagu väike muruniiduk, kugistab rohtu meeleheitlikult ning lisaks limpsib huuli, oksendab või kõht on korrast ära, on põhjust vaadata juba seedetrakti tervist tervikuna.

Rohu söömine ise ei pruugi olla probleem. Muutus rohusöömises võib aga olla vihje.

Ja koera organismi puhul on vihjete märkamine tihti palju väärtuslikum kui ühe tegevuse lihtsalt ära keelamine.

Kasutatud allikad

• Sueda KLC, Hart BL, Cliff KD. Characterisation of plant eating in dogs. Applied Animal Behaviour Science. 2008;111:120–132
• McKenzie SJ, Brown WY, Price IR. Reduction in grass eating behaviours in the domestic dog, Canis familiaris, in response to a mild gastrointestinal disturbance. Applied Animal Behaviour Science. 2010;123:51–55.
• Hart BL. Behavioural defences in animals against pathogens and parasites: parallels with the pillars of medicine in humans. Philosophical Transactions of the Royal Society B. 2011.
• Merck Veterinary Manual. Plants Poisonous to Animals.
• Merck Veterinary Manual. Overview of Herbicide Poisoning in Animals.

---

---