Immuniseerimine ei ole sama mis vaktsineerimine
Lugemisaeg: umbes 13 min
Vaktsineerimine on toiming, mille eesmärk on kutsuda esile immuunvastus. Immuniseerimine tähendab aga immuunkaitse kujunemist.
Need mõisted on omavahel seotud, kuid ei ole samatähenduslikud. Vaktsiini manustamine ei taga igal üksikul loomal ühesugust immuunvastust ning kordusvaktsineerimise tähtaja saabumine ei tähenda automaatselt, et varem kujunenud kaitse oleks kadunud.
Kui kaua immuunkaitse tegelikult kestab?
Immuunkaitse võib püsida märkimisväärselt kauem kui tavapärased kordusvaktsineerimise intervallid. Näiteks võib riik nõuda koera marutaudivastast kordusvaktsineerimist iga kahe aasta järel, kuigi kasutatava vaktsiini tootja on kinnitanud kolmeaastase kaitsekestuse. Teadusuuringud on aga näidanud, et osal koertest võib tegelik immuunkaitse püsida kuus, seitse või isegi rohkem aastat.
See tähendab, et riiklik vaktsineerimisnõue, tootja kinnitatud kaitsekestus ja koera tegelik immuunkaitse ei pruugi ajaliselt kattuda. Kordusvaktsineerimise tähtaja saabumine ei tähenda automaatselt, et koera immuunkaitse oleks selleks hetkeks kadunud.
See ei ole pelgalt teoreetiline võimalus. Teadusuuringutes on dokumenteeritud pikaajalist kaitset koerte katku, parvoviiruse ja nakkusliku hepatiidi vastu ka aastaid pärast tavapärase kordusvaktsineerimise tähtaja möödumist.
Vaktsiini ametlikult kinnitatud kaitsekestus näitab perioodi, mille kohta tootja on esitanud nõutavad tõendid. See ei tähenda tingimata immuunsüsteemi kaitsevõime maksimaalset kestust.
Kes oli Ronald Schultz ja miks on tema uuringud olulised?
Ronald D. Schultz, kes elas aastatel 1943–2024, oli Ameerika veterinaarimmunoloog ja Wisconsini–Madisoni ülikooli veterinaarmeditsiini professor. Ta uuris loomade immuunvastust ja vaktsiinide kaitsekestust rohkem kui neljakümne aasta jooksul.
Ta alustas koerte vaktsiinide uurimist juba 1970. aastatel, mil iga-aastane kordusvaktsineerimine oli tavapärane praktika.
Schultz ei piirdunud teoreetiliste seisukohtadega. Tema uurimisrühma töö hõlmas ligikaudu tuhandet koera ning immuunkaitset hinnati nii antikehade mõõtmise kui ka haigustekitajaga kokkupuutumise katsete abil.
Ta oli ka üks Maailma Väikeloomaarstide Assotsiatsiooni ehk WSAVA vaktsineerimisjuhiste töörühma asutajaliikmetest ning osales organisatsiooni esimese kolme ülemaailmse koerte ja kasside vaktsineerimisjuhise koostamisel.
Juba 1978. aastal soovitas Schultz koos kolleegidega loobuda automaatsest iga-aastasest kordusvaktsineerimisest ning kaaluda pikemaid intervalle.
Tema aastakümnete pikkune uurimistöö aitas muuta arusaama sellest, kui kaua võib vaktsiinidega saavutatud immuunkaitse tegelikult püsida.
Mida näitasid Schultzi uuringud?
Schultzi ja tema kolleegide uuringud on näidanud, et koerte katku, parvoviiruse ja nakkusliku hepatiidi vastane kaitse võib püsida märkimisväärselt kauem kui tavapärased kordusvaktsineerimise intervallid.
Uuringutes on leitud kaitset ka viis või enam aastat pärast vaktsineerimist ning mõnede põhivaktsiinide puhul on dokumenteeritud veelgi pikemat kaitset.
Kaitse kestust on hinnatud nii antikehade mõõtmise kui ka katsetega, milles vaktsineeritud loomi on hiljem haigustekitajaga kokku viidud.
Need kaks uurimismeetodit ei anna täpselt sama teavet. Antikehade olemasolu näitab mõõdetavat immuunvastust, kuid haiguse vastu kaitstust saab otsesemalt hinnata nakatumiskatsete põhjal.
Põhi- ja mittepõhivaktsiinide erinevus
Karen Becker eristab oma käsitluses põhivaktsiine, näiteks koerte katku, parvoviiruse ja adenoviiruse vastu kasutatavaid vaktsiine, ning mittepõhivaktsiine, mille vajadus sõltub rohkem looma kokkupuuteohust. Näiteks leptospiroosi ja kennelköha vastu kasutatavate vaktsiinide toime ja kaitse kestus erinevad põhivaktsiinide omast. Seetõttu ei saa kõikide haiguste puhul eeldada ühesugust immuunkaitse kestust ega järeldada, et antikehade olemasolu tähendab alati täielikku kaitset nakatumise või haigustekitaja levitamise eest.
Becker käsitleb ka steriliseerivat immuunsust, mille korral immuunvastus takistab nakkuse väljakujunemist. Oluline on aga eristada kaitset raske haigestumise eest, kaitset nakatumise eest ja võimet takistada haigustekitaja edasikandumist. Pikaajaline immuunkaitse ei tähenda iga vaktsiini ja iga koera puhul automaatselt täielikku nakkuse või leviku välistamist.
Mida näitasid marutaudiuuringud?
Schultzi osalusel korraldatud Rabies Challenge Fundi uuringutes uuriti, kui kaua võib marutaudivastane kaitse püsida pärast vaktsineerimist.
Avaldatud tulemuste järgi oli kuue aasta ja seitsme kuu järel kaitstud neli koera viiest. Seitsme aasta ja ühe kuu järel oli kaitstud kuus koera kaheteistkümnest ning kaheksa aasta järel üks koer viiest.
Need tulemused ei tähenda, et kõigil koertel kestaks marutaudivastane kaitse seitse või kaheksa aastat. Uuringurühmad olid väikesed ja kaitse ei püsinud kõigil loomadel võrdselt. Küll aga näitasid katsed otseselt, et osal koertest võib kaitse püsida märkimisväärselt kauem kui tavapärane kolmeaastane kordusvaktsineerimise intervall.
Seetõttu tuleb eristada kolme asja: vaktsiini tootja kinnitatud kaitsekestust, riiklikku kordusvaktsineerimise tähtaega ja konkreetse koera tegelikku immuunkaitset.
Judy Morgan: kas kordusvaktsineerimine on alati põhjendatud?
Integratiivne veterinaararst Judy Morgan kirjeldas 2017. aastal juhtumit, kus tema kliendi koera vaktsineeriti marutaudi vastu igal aastal, kuigi kehtivad nõuded võimaldasid kasutada kolmeaastase kaitsekestusega vaktsiini.
Kui omanik küsis, miks koer peab igal aastal uue vaktsiini saama, põhjendas kliinik seda esmalt teraapiakoera staatuse, seejärel osariigi ja kohaliku omavalitsuse nõuetega. Morgan kontrollis neid põhjendusi ning leidis, et ükski neist ei nõudnud iga-aastast vaktsineerimist.
Morgan võttis ühendust ka vaktsiinitootjaga. Tema kirjeldatud vestluse põhjal ei olnud koera iga-aastaseks vaktsineerimiseks meditsiinilist põhjendust ning kolmeaastase kaitsekestusega preparaat oli samuti sobiv.
See juhtum tõstatab olulise küsimuse: kas kordusvaktsineerimise otsus põhineb alati looma tegelikul vajadusel või võivad seda mõjutada ka väljakujunenud praktikad?
Morgan juhib tähelepanu sellele, et vaktsineerimise kuupäev ja immuunkaitse kestus ei ole üks ja sama asi. Tema käsitluse keskmes on küsimus, kas loomal on juba piisav kaitse ning kas järgmine vaktsiin annab talle täiendavat kasu.
Samas ei näita üks kliendilugu, kui sageli sarnaseid olukordi veterinaarpraktikas esineb. See on näide sellest, miks vaktsineerimisotsuse põhjendused peaksid olema kontrollitavad.
Antikehad ja immuunmälu
Immuunsüsteemi kaitsevõime ei sõltu üksnes sellest, kui palju antikehi on vereproovis parajasti mõõdetav. Olulist rolli mängivad ka immuunmälu rakud, mis võivad võimaldada organismil haigustekitajaga uuesti kokku puutudes kiiresti reageerida.
Tiitritestiga saab mõõta antikehade taset. Teatud koerte põhivaktsiinide puhul annab positiivne tulemus olulist teavet kaitstuse kohta. Madal või negatiivne tulemus ei tähenda siiski alati, et kogu immuunmälu oleks kadunud.
Marutaudi puhul on olukord eriline, sest haigus on pärast kliiniliste sümptomite kujunemist peaaegu alati surmav. Seetõttu ei saa pelgalt immuunmälu olemasolu oletuse põhjal järeldada, et koer on kindlasti kaitstud.
Ka tiitritesti tulemust tuleb tõlgendada vastavalt sellele, mille jaoks testi kasutatakse.
Karen Becker: kas koer vajab uut vaktsiini või on ta juba kaitstud?
Integratiivne veterinaararst Karen Becker on käsitlenud immuniseerimise ja vaktsineerimise erinevust Ronald Schultzi uuringute valguses. Ta rõhutab, et vaktsineerimise eesmärk ei ole võimalikult paljude vaktsiinidooside manustamine, vaid toimiva immuunkaitse saavutamine.
Becker on kirjeldanud oma koera Homeri tiitritesti, mille tulemused näitasid mõõdetavat kaitsvat antikehavastust. Selle põhjal ei pidanud ta vajalikuks koerale täiendavaid põhivaktsiine manustada.
Tema käsitluses on oluline ka küsimus, kas pärast õigesti ajastatud ja edukat põhivaktsineerimist on iga järgmine kordusdoos alati vajalik. Becker toetub Schultzi töödele, mis näitavad, et mõne põhivaktsiini puhul võib immuunkaitse olla väga pikaajaline.
Becker soovitab kasutada tiitriteste selleks, et hinnata, kas koeral on tekkinud mõõdetav immuunvastus ja kas see püsib. Tema seisukoht ei tähenda siiski, et üks vaktsiinidoos tekitaks kõigil koertel eluaegse kaitse. Eriti kutsikate puhul sõltub vaktsiinile reageerimine sellest, millal emalt saadud antikehad on piisavalt vähenenud.
Looma tegelik kokkupuuteoht sõltub ka eluviisist. Becker soovitab vaktsineerimisotsustes arvestada, kus loom elab, kellega kokku puutub ja milliste nakkustega tal on tõenäoline kokkupuude. Näiteks üksnes toas elava kassi ja palju väljas liikuva kassi riskid ei ole alati samad. See ei tähenda siiski, et toas elaval loomal puuduks nakkusoht täielikult: hinnata tuleb konkreetset haigust ja selle levikuteid.
Beckeri käsitluses võiks enne vaktsineerimisotsust läbi mõelda viis küsimust:
- milline on looma terviseseisund ja kas tal on olnud varasemaid vaktsiinireaktsioone;
- kui raske on haigus, mille vastu kaitset soovitakse;
- kui tõenäoline on selle haigusega kokkupuude;
- milline on kasutatava vaktsiini tõendatud tõhusus ja ohutus;
- kas loomal võib olla juba olemas immuunkaitse.
Need on individuaalset arutelu toetavad küsimused, mitte universaalne loetelu olukordadest, kus vaktsineerimine oleks alati vastunäidustatud.
Jean Dodds: mida tiitritest tegelikult näitab?
Veterinaarimmunoloog W. Jean Dodds on samuti pööranud suurt tähelepanu tiitritestidele ja individuaalsele vaktsineerimisele.
Tema käsitluse järgi tuleb eristada vaktsiini manustamist ja sellele järgnenud immuunvastust. Tiitritest võimaldab hinnata, kas veres on konkreetse haigustekitaja vastu mõõdetavaid antikehi.
Koerte katku, parvoviiruse ja adenoviiruse puhul võib positiivne antikehatulemus olla oluline tõend kaitstuse kohta. Seetõttu võib tiitritest aidata otsustada, kas kordusvaktsineerimine on vajalik või on koeral juba olemas mõõdetav immuunkaitse.
Dodds käsitleb ka immuunmälu tähtsust. Antikehade tase võib aja jooksul väheneda, ilma et kogu varem kujunenud immuunmälu tingimata kaoks.
Samas ei saa kõigi nakkushaiguste puhul kasutada ühesugust tiitritesti tõlgendust. Mõne haiguse korral on antikehade ja tegeliku kaitse vaheline seos hästi uuritud, teiste puhul mitte.
Ka WSAVA vaktsineerimisjuhised käsitlevad antikehade määramist koerte põhivaktsiinide puhul. Seega ei ole tiitritestide kasutamine üksnes integratiivse veterinaarmeditsiini teema.
Miks ei teki kõigil kutsikatel immuunkaitse samal ajal?
Kutsikad saavad emalt antikehi, mis pakuvad neile esimestel elunädalatel kaitset. Suurem osa sellest kaitsest saadakse pärast sündi ternespiimaga.
Samad antikehad võivad aga takistada vaktsiinile piisava immuunvastuse kujunemist.
Emalt saadud antikehade hulk ja nende vähenemise kiirus on kutsikati erinev. Seetõttu ei saa ühe vanuse põhjal kindlalt öelda, et kõik kutsikad on selleks hetkeks ühtviisi kaitstud või vaktsineerimisele ühtviisi vastuvõtlikud.
Just sellepärast soovitavad WSAVA juhised kutsikatele põhivaktsiinide seeriat, mille viimane annus tehakse tavapäraselt vähemalt kuueteistkümne nädala vanuses. Kõrge riskiga olukordades võib olla põhjendatud ka hilisem annus.
Peter Dobias: kas liiga varajane vaktsineerimine võib jätta kutsika kaitseta?
Integratiivne veterinaararst Peter Dobias on kritiseerinud kutsikate väga varajast vaktsineerimist ning rõhutanud emalt saadud antikehade tähtsust.
Tema käsitluse järgi võivad kuue- kuni kaheksanädalastel kutsikatel olla veres endiselt emalt saadud antikehad. Need võivad vaktsiini antigeenidega seonduda ja takistada kutsikal oma piisava immuunvastuse kujundamist.
Dobias läheb oma selgituses kaugemale. Ta väidab, et liiga varajane vaktsineerimine võib vähendada kutsika olemasolevat emapoolset kaitset, ilma et vaktsiin tekitaks samal ajal piisavat uut kaitset. Tema hinnangul võib nii tekkida olukord, kus kutsikas jääb nakkusele vastuvõtlikuks.
See on oluline küsimus, kuid siin tuleb eristada kahte asja. Emapoolsete antikehade võime vaktsiinile reageerimist takistada on hästi dokumenteeritud. Väide, et vaktsineerimine ise eemaldab emapoolse kaitse ja jätab kutsika seetõttu kaitseta, vajab eraldi tõendamist. Ainuüksi hilisem negatiivne tiitritest seda mehhanismi ei kinnita.
Paxi lugu: mida näitasid tiitritestid?
Dobias on kirjeldanud oma koera Paxi kutsikaiga ja otsust kasutada vaktsineerimise ajastamisel antikehade mõõtmist.
Tema sõnul palus ta kasvatajal Paxi kuuenädalaselt mitte vaktsineerida, kuigi teised sama pesakonna kutsikad said sel ajal vaktsiini. Kaheteistkümnenädalaselt lasi Dobias määrata Paxi katku- ja parvoviirusevastased antikehad. Mõlema haiguse puhul olid tulemused positiivsed. Dobias tõlgendas neid tulemusi märgina sellest, et Paxi veres oli endiselt olemas emalt saadud antikehi, ning kavatses mõõtmist hiljem korrata.
Paxi näide illustreerib, miks kutsikate vaktsineerimise ajastamine ei ole alati nii lihtne kui ühe kindla vanuse määramine. Kaheksanädalasel kutsikal võib olla veel arvestatav emapoolne kaitse, samal ajal kui teisel sama vanal kutsikal võib see olla juba märkimisväärselt vähenenud.
Üks positiivne tiitritest ei võimalda siiski alati kindlaks teha, kas antikehad pärinevad emalt või kutsika enda immuunvastusest. Selle eristamiseks tuleb arvestada vaktsineerimisajalugu, vanust ja vajadusel korduvaid mõõtmisi.
Dobias on kirjeldanud ka oma varasema koera Skai antikehade jälgimist. Need juhtumid näitavad tema individuaalset lähenemist, kuid üksikute koerte tulemusi ei saa automaatselt üldistada kõigile kutsikatele.
Kas ema antikehi saab arvestada juba enne kutsika vaktsineerimist?
Karen Becker on käsitlenud ka vaktsineerimisnomogrammi kasutamist.
Nomogrammi eesmärk on hinnata ema antikehade taseme põhjal, millal võivad kutsikatel emalt saadud antikehad väheneda sellisele tasemele, et vaktsineerimine oleks tõenäolisemalt tulemuslik.
See on huvitav võimalus vaktsineerimise ajastamist täpsemalt kavandada, kuid ema antikehade põhjal saadud hinnang ei asenda täielikult kutsika individuaalset immuunvastuse hindamist.
Siin kohtuvad Dobiase, Beckeri ja tavapärase veterinaarimmunoloogia käsitlused ühes olulises punktis: emapoolsed antikehad võivad vaktsineerimise tulemust mõjutada ning kutsikate immuunkaitse ei kujune kõigil ühesuguse ajakava järgi.
Erinevused seisnevad eelkõige selles, kuidas seda teadmist praktikas rakendada.
Vaktsineerimine ja koera terviseseisund
Vaktsineerimisotsuse tegemisel tuleb arvestada koera terviseseisundit. Vaktsiinide ravimiinfos on tavapäraselt nõue vaktsineerida ainult kliiniliselt terveid loomi.
Erilist tähelepanu vajavad krooniliste haiguste, aktiivsete põletike või varasemate vaktsiinireaktsioonidega koerad. Integratiivne veterinaararst Judy Morgan rõhutab individuaalse hindamise tähtsust ning on eriti ettevaatlik koerte puhul, kellel on varem vaktsineerimise järel tekkinud reaktsioon.
Olen ka ise pöördunud Põllumajandus- ja Toiduameti poole murega, mis puudutas koera vaktsineerimisega seotud terviseriski. Minu pöördumise tulemusel ei jõutud aga isegi selleni, et oleks sisuliselt kaalutud individuaalse meditsiinilise erandi võimalust.
Lisaks pöördusin aastaid tagasi Maaeluministeeriumi poole oma väga tundliku koera pärast. Sain toona vastuseks, et kehtestatud vaktsineerimisjuhiseid tuleb järgida. See varasem kirjavahetus ja hilisem PTA poole pöördumine näitavad, miks pean vajalikuks, et meditsiiniliselt põhjendatud erandite võimalust ametlikult ja sisuliselt käsitletaks.
See kogemus tõstatab küsimuse, millised võimalused on loomaomanikul olukorras, kus kohustuslik vaktsineerimine võib konkreetse looma tervist kahjustada.
Seda teemat käsitleme põhjalikumalt eraldi artiklis „Miks haige looma vaktsineerimine on ohtlik?”.
Eesti kordusvaktsineerimise nõue ja tootja kinnitatud kaitsekestus
Eestis tuleb koeri marutaudi vastu korduv-vaktsineerida vaktsiini infolehe kohaselt, kuid mitte harvemini kui iga kahekümne nelja kuu järel. Samal ajal on kasutusel vaktsiinid, mille tootja on kinnitanud kolmeaastase immuunkaitse kestuse.
Näiteks Bioveta Biocan NOVEL sarja marutaudikomponendil oli kolmeaastane kaitsekestus dokumenteeritud juba aastaid enne praegust arutelu.
Teistes Euroopa riikides on kasutusel erinevad lahendused. Tšehhis seotakse kordusvaktsineerimine vaktsiini kinnitatud kehtivusajaga. Belgias lõpetati kodumaiste lemmikloomade üldine marutaudivastase vaktsineerimise kohustus 2016. aastal, säilitades eraldi nõuded rahvusvahelisele liikumisele.
Need näited ei tähenda, et riikide epidemioloogilised tingimused oleksid identsed. Küll aga näitavad need, et marutaudi ennetamiseks on võimalik rakendada erinevaid õiguslikke lahendusi.
Eestis tõstatati terviseprobleemidega koertele individuaalsete erandite võimaldamise küsimus ametlikus kirjavahetuses juba 2021. aastal. Maaeluministeerium kinnitas 2022. aastal, et tulevikus võiks kaaluda veterinaararsti hinnangul ja antikehade tiitritestil põhinevaid erandeid.
See küsimus väärib selget ja ajakohast vastust.
Mida peaks koeraomanik sellest teadma?
Vaktsineerimispassis olev kuupäev näitab, millal tuleb vaktsineerimist kehtivate nõuete järgi korrata. See ei ole otsene mõõtmine sellest, millisel päeval konkreetse koera immuunkaitse lõpeb.
Samuti ei saa pikalt püsiva immuunmälu olemasolust automaatselt järeldada, et iga koer on kaitstud kogu elu.
Immuunkaitse kestus sõltub haigustekitajast, vaktsiinist, varasemast vaktsineerimisest ja looma individuaalsest immuunvastusest.
Ronald Schultzi uuringud on aidanud näidata, kui pikaajaline võib immuunkaitse olla. Judy Morgani kliendilugu tõstatab küsimuse põhjendamatult sagedasest kordusvaktsineerimisest. Karen Becker, Jean Dodds ja Peter Dobias rõhutavad eri vaatenurkadest individuaalse immuunvastuse, antikehade mõõtmise ja vaktsineerimise ajastamise tähtsust.
Nende käsitluste ühine sõnum on, et vaktsiini manustamise fakt ei anna veel täielikku vastust küsimusele, kas loom on immuniseeritud ja kui kaua tema kaitse püsib.
Seetõttu on oluline, et vaktsineerimisotsustes eristataks teaduslikult mõõdetud kaitset, tootja kinnitatud kaitsekestust ja riiklikke nõudeid.
Need on omavahel seotud, kuid ei ole üks ja sama asi.
Ma ei ole vaktsineerimise vastane. Minu jaoks on küsimus selles, kas ja millal vajab konkreetne loom uut vaktsiini, kui tal võib varasemast juba immuunkaitse olemas olla. Soovin, et tiitritestide võimalusi, looma terviseseisundit ja tegelikku kokkupuuteohtu võetaks otsuste tegemisel senisest tõsisemalt.
Võimaldada meditsiinilisi erandeid. Anda veterinaararstile selgelt reguleeritud õigus teha või taotleda individuaalset erandit, kui koera terviseseisund või varasem tõsine vaktsiinireaktsioon muudab vaktsineerimise riskantseks.
Kõrvaldada vastuolu ravimiinfo ja määruse vahel. Vaktsiini ametlik ravimiinfo näeb ette ainult tervete loomade vaktsineerimise, kuid Eesti marutaudi ennetamise määrus ei sätesta selgesõnalist individuaalset meditsiinilist erandit. Riik peaks määratlema, kuidas veterinaararst ja loomaomanik sellises olukorras toimida saavad.
Arvestada tootja kinnitatud kaitsekestust. Kaaluda Tšehhi eeskujul kordusvaktsineerimise intervalli sidumist kasutatava vaktsiini ametlikult kinnitatud kaitsekestusega, mitte nõuda kolmeaastase kaitsekestusega vaktsiini kordamist juba kahe aasta järel.
Hinnata tiitritestide kasutamist. Uurida võimalust arvestada antikehade mõõtmise tulemusi individuaalsete meditsiiniliste erandite põhjendamisel, võttes arvesse testide teaduslikke piiranguid.
Põhjendada kehtivat korda. Avaldada selge teaduslik ja epidemioloogiline põhjendus, miks Eesti nõuab marutaudivastast kordusvaktsineerimist vähemalt iga kahe aasta järel ka kolmeaastase kaitsekestusega vaktsiini kasutamisel.
Kui leiad, et Eesti marutaudivastase vaktsineerimise kord vajab muutmist, kirjuta Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ning palu kehtiva korra teaduslikku ja õiguslikku põhjendust.
Küsi, miks tuleb koera kordusvaktsineerida vähemalt iga kahe aasta järel, kui kasutatava vaktsiini tootja on kinnitanud kolmeaastase kaitsekestuse.
Tõstata ka küsimus, kuidas peaks toimima haige või varasema tõsise vaktsiinireaktsiooniga koera omanik, kui vaktsiini ametlik ravimiinfo näeb ette ainult tervete loomade vaktsineerimise, kuid kohustuslikku vaktsineerimist reguleeriv määrus ei sisalda selgesõnalist meditsiinilist erandit.
Võid tuua näite oma koera terviseseisundist, varasemast vaktsiinireaktsioonist või veterinaararsti hinnangust ning küsida, kas ministeerium on valmis kaaluma veterinaararsti põhjendatud otsusel põhinevaid erandeid.
Üks pöördumine võib jääda üksikuks hääleks. Kui sama küsimuse tõstatavad kümned või sajad loomaomanikud, annab see otsustajatele tugevama signaali, et probleem vajab sisulist lahendust. See ei taga õigusaktide muutmist, kuid suurendab võimalust, et teemat võetakse tõsiselt.
Kasutatud allikad
WSAVA Vaccination Guidelines Group (2024). Guidelines for the Vaccination of Dogs and Cats.
Morgan, J. (2017). Rabies Vaccinations Part Two. Dr. Judy Morgan’s Naturally Healthy Pets.
Dodds, W. J. (2013). Talking Titers. IVC Journal.
Dobias, P. Three Harmful Myths About Raising Puppies, Part 1. Dr. Dobias International.
Riigi Teataja. Marutaudi ennetamise ja tõrje täpsemad meetmed, § 3 lg 6 (kehtiv redaktsioon).
Märkus: tekstis kirjeldatud autori kirjavahetus PTA ja Maaeluministeeriumiga on isiklik kogemus; selle kirjavahetuse dokumente ei ole käesolevasse allikaloendisse lisatud.
🐾 FendaF usub teadlikesse valikutesse
FendaF’i blogi eesmärk ei ole öelda, mida sa pead tegema. Meie eesmärk on jagada teadmisi, tutvustada erinevaid teaduspõhiseid ja integratiivseid vaatenurki ning aidata sul teha oma lemmiku jaoks teadlikumaid otsuseid.
Iga loom on ainulaadne ning ükski artikkel ei saa asendada veterinaararsti konsultatsiooni, diagnoosi ega ravi. Kui sinu lemmikul on tervisemure või vajad personaalset nõu, pöördu alati veterinaari poole.
FAQ
Terve loom tähendab seda, et ta ei kannata stressi, allergiate, endokriinprobleemide, organite väärtalitluse, vähi või muu terviseprobleemi käes.
Immuniseerimine on tõhusa vaktsineerimise tulemus haiguse vastu ja/või kokkupuude haigusega, millest loom paraneb. Muuhulgas ei tähenda vaktsiini manustamine automaatselt, et loomal on haiguse vastu automaatselt immuunsus, see on kõigest eeldus. Peamine erinevus vaktsineerimise ja immuniseerimise vahel on selles kas vaktsineerimiseks on päriselt vajadus või mitte
Lisa kommentaar