Kas varjupaigast loom ei väärigi head kuivtoitu?

Seda postitust ajendas mind kirjutama eelmisel nädalal kuuldud info varjupaiga kassi kohta. Repliik kõlas stiilis – mul on varjupaigast võetud kass ning ta on harjunud kehva toitu sööma, ma ometigi ei hakka talle ju nii kallist toitu ostma?! Ausalt öeldes olin totaalses šokis, sest meie väga head kliendid on muuhulgas mõned varjupaigast võetud koerad. Ja nende omanikud ei ole kordagi isegi mõelnud selle peale, et anda oma lemmikule mõnest supermarketist leitavat sööki. Vaid ikka otsitakse parimat, mis saada on.

Muuhulgas ei lähe selline arusaam kokku ka minu enda väärtustega. Ma tohutult hindan inimesi, kes päästavad mõne looma varjupaigast. Lisaks on minu suureks südamesooviks, et just see varjupaigast päästetud loom saaks sellest hetkest tunda rohkem armastust ja hoolt kui ükskõik milline teine koer ning seda just seetõttu, et nad on jäänud mingil eluetapil sellest ilma. Väga paljudel varjupaiga loomadel on ju kohe eriti kurb minevik…

Loomulikult ma saan aru, et varjupaik ei jõua osta alati väga kvaliteetset toitu. Tihtipeale neile ka annetatakse just supermarketitest pärit kuivtoitu. See ju aga ei tähenda, et loom, kes läheb oma uude koju, peaks sama kuivtoitu edasi sööma? Kas ta siis tõesti ei vääri rohkemat?

Nagu ilmselt enamus teavad, siis looma peamiseks toiduks peaks alati olema loomne proteiin. Kui vaadata supermarketites müüdavate toitude koostisaineid, siis on koheselt aru saada, et koer sealt väga midagi kasulikku ei omista. Kes ei ole koostisaineid vaadanud, siis infoks, et enamus supermarketites müüdavaid koostisaineid sisaldavad minimaalselt 4% liha (4%!!!!). Lisaks sisaldavad need reeglina ka loomseid kõrvalsaaduseid. Toon siinkohal ära mida Põllumajandus- ja Toiduamet loomsete kõrvalsaaduste kohta ütleb:

“Loomsed kõrvalsaadused on loomade terved kehad või nende osad, loomsed saadused või muud loomset päritolu saadused, mis ei ole (enam) mõeldud kasutamiseks toiduna. Loomsed kõrvalsaadused tekivad peamiselt inimtoiduks mõeldud loomade tapmisel, toidu valmistamisel ja töötlemisel ning surnud loomade kõrvaldamisel.”.

Meie klientide kogemused

Peast tean kohe kahte meie väga head klienti, kes on oma praeguse pereni jõudnud varjupaigast ning mõlemad koerad söövad juba ca aasta Winner Plus toitu.

Üheks koeraks on bokser Clara, kellest tegime ka eilse sotsiaalmeedia postituse. Tema jõudis meie juurde kutsikakooli kaudu ning sel ajal kaalus ta alla 10 kilo ning oli reaalselt nagu luu ja nahk. Nad proovisid Winner Plus Natural Plus sarja külmpressitud kuivtoitu ning Clarale see sobis väga hästi – kõht korras ning sõi toitu hea meelega. Mõni aeg tagasi nägin Clarat uuesti ning ütlen siiralt, et ma ei tundnud seda koera ära. Clara kaalub tänaseks 20 kilo ning on super heas vormis. Ja kui varasemalt ütles arst, et Clara kaal võiks jääda 18 kilo piiresse (mitte üle), siis viimati oli ka arst Clarat vaadanud ning kiitnud tema head vormi.

Teiseks koeraks on täiesti segavereline ehk tõuta Fiona. Fiona käis eelmise aasta aprillis meil külas ning valis alustuseks Winner Plus kuivtoidu Part & Riis. Kui Fiona meil viimane kord külas käis, selgus omanikuga rääkides, et koer, kes eelmisel aastal veel sõi sisuliselt kõike valib täna siiski mida ta sööb. Enam ei sobi muuhulgas Winner Plus odavama klassi toidud, vaid eelistab selgelt monoproteiiniga toite :).

Kokkuvõtteks

Vahet pole kas loom on tõupaberitega, paberiteta, varjupaigast või oled ta lihtsalt tänavalt üles korjanud, ta väärib alati parimat kvaliteetset toitu, mida on võimalik pakkuda! See, et koer või kass on söönud kunagi mingit olematu toiteväärtusega sööki, ei tähenda, et ta peaks seda sööma kogu oma ülejäänud elu.

Minu jaoks on mu koerad 100% täieõiguslikud pereliikmed ning väärivad sama kvaliteetset toitu nagu ma ka ise. Muuhulgas jälgin ma nende toidusedeleid sama hoolega nagu enda omasid. Eile ühe telefonikõne käigus tekkis mul küsimus – kui palju sa kulutad enda toidu peale kuus raha ning kui palju oma koera peale? Minul on seda rehkendust suhteliselt kerge teha, sest Faddu kaalub enam-vähem sama palju kui ma ise :D. Ehk siis kui ma ostaksin oma koerale kuivtoitu mille puhul mul oleks 1 kuu kulu ca 30-40 eurot, siis kas ma ise saaksin samuti sama raha eest söönuks? Ma arvan, et kõik meist on sunnitud vastama, et ei saa. Aga miks me siis arvame, et meie koerte jaoks, kes on samuti meie pereliikmed, on see piisav?