Varane steriliseerimine/kastreerimine

Seekord räägime varasest steriliseerimisest/kastreerimisest ning nendega kaasnevatest ohtudest. Liigub üsna palju jutte sellest kuidas lemmik soovitatakse ära lõigata peale esimest jooksuaega. Siiski on uuringuid, mis tõestavad, et varane steriliseerimine/kastreerimine võib kaasa tuua ootamatud terviseprobleemid. Näiteks on varasemad uuringud viidanud sellele, et kastreerimine/steriliseerimine võib oluliselt suurendada tõsiste haiguste ja käitumishäirete riski. Mina ei ole kunagi lasknud ühtegi oma koera kastreerida. Sama soovitab ka Karen Shaw Becker vastutustundlikele lemmikloomaomanikele.

Steriliseerimine/kastreerimine ja riskid

Karen Shaw Becker ütleb, et kui koer on vaja steriliseerida/kastreerida nt tervislikel põhjustel, siis pooldab tema alternatiivset meetodit täieliku kastreerimise asemel, mis säästab sugunäärmeid ning munasarju, mis toodavad olulisi hormoone tervisele. Munasarju säästvad steriliseerimised on sama tõhusad, kuid need on vähem invasiivsed ning kõrvaldavad endokriinsüsteemi kahjustamise riski. Kahjuks seda säästvat steriliseerimist reeglina koolis ei õpetata.

On olemas kasvav hulk tõendeid – sealhulgas uusi uuringuid saksa lambakoerte kohta (14,5 aasta pikkune uuring) – mis näitavad, et kastreerimine või steriliseerimine, eriti suurte tõugude puhul, kes on kastreeritud/steriliseeritud varases eas, suurendab oluliselt tõsiste terviseprobleemide riski.

Uuring, mille viis läbi California Ülikool (UC), Davis, annab täiendavaid tõendeid selle kohta, et kastreerimine või steriliseerimine ning selle toime panemise aeg ehk koera vanus võivad suurendada koera riski teatud vähkide ja liigesehaiguste tekkeks. UC Davise uuring viidi läbi, vastavalt uurijatele, sest:

“Arvestades suguhormoonide olulisust kasvu ja arengu puhul, kutsub kultuuriline erinevus esile analüüsi mitme elundisüsteemi kohta, mida võib negatiivselt mõjutada kastreerimine/steriliseerimine.”

Rotveilerid ja munasarjade eemaldamine

Munasarjade eemaldamine rotveileritel suurendab tõsise surmaga lõppeva haiguse riski. 2009-ndal aastal leidis Gerald P. Murphy vähifondi uuring seose emaste rotveilerite eluea ning vanuse vahel, millal viidi läbi steriliseerimine. Uuring võrdles emaseid rotveilereid, kes elasid 13-aastaseks või vanemaks rühmaga, kes elasid kõigest oodatava eluea ehk ligikaudu 9 aastat.

Juhtiv teadlane dr David J. Waters, Purdue Ülikooli Veterinaarmeditsiini Kliiniliste Teaduste Osakonna (VCS) professor, selgitas:

“Nagu naistel, oli ka meie uuringus emastel koertel selge ellujäämise eelis võrreldes isastega. Kuid munasarjade eemaldamine esimese nelja eluaasta jooksul kustutas täielikult selle eelise. Leidsime, et emased rotveilerid, kellel olid munasarjad alles vähemalt kuus aastat, olid neli korda tõenäolisemad saavutama erakordset pikaealisust võrreldes emastega, kellel eemaldati munasarjad varakult.”.

Kuna vähisurmad on rotveileritel väga levinud, viidi läbi alamrühma analüüs ainult nende koertega, kes ei surnud vähki. See analüüs tõestas veelgi tugevamat seost puutumatute munasarjade ja pikaealisuse vahel.

Isegi nendel koertel, kes ei surnud vähki, olid emased koerad, kes säilitasid oma munasarjad kõige kauem, üheksa korda tõenäolisemad saavutama erakordset pikaealisust (13+ aastat). Lihtsustatult öeldes näitavad uuringu tulemused, et rotveileri munasarjade eemaldamine suurendab oluliselt tõsise surmaga lõppeva haiguse riski.

Kastreeritud kuldsed ja liigeseprobleemid

Uuring Ameerikas elavate kuldsete retriiveritega, kes on kastreeritud: suurem liigesehaiguste ja kasvajate esinemissagedus. Uuriti 759 kuldse retriiveri terviseandmed. Kuldsed retriiverid võeti seetõttu, et see tõug on populaarne nii Ameerikas kui ka Euroopas ning neid kasutatakse sageli teenistuskoertena. Samas on nad vastuvõtlikud ka mitmesuguste vähkide ning liigeseprobleemide suhtes.

Uuringu eesmärk oli uurida kastreerimise/steriliseerimise mõju mitmele haigusele ühe koeratõu puhul. Muuhulgas eristati sugusid kui ka koeri, kes olid kastreeritud/steriliseeritud varases eas (enne aastat), hilises eas (pärast aastat) või üldse mitte.

Koerte vanus varieerus 1 kuni 8 aastani ning nad olid käinud UC Davise William R. Pritchard’i veterinaarmeditsiini õppehaiglas ühe või mitme järgneva probleemi tõttu:

• Puusaliigese düsplaasia
• Kraniaalne ristligamendi rebend;
• Lümfosarkoom;
• Hemangiosarkoom;
• Mastirakkude kasvaja.

Uurijad keskendusid liigesehäiretele ja vähile, kuna kastreerimine/steriliseerimine eemaldab munandid või munasarjad ning häirib hormoonide tootmist, mis mängivad olulist rolli keha protsessides nagu luude kasvuplaadi sulgemine.

Uuringu tulemused näitasid, et kõigi viie haiguse korral olid määrad oluliselt kõrgemad nii isastel kui ka emastel, kes olid kastreeritud või steriliseeritud (enne või pärast aasta vanust) võrreldes kastreerimata/steriliseerimata koertega.

Eriti murettekitav oli see, et tulemused näitasid puusadüsplaasia määra 100% suurenemist isastel kuldsetel retriiveritel, kes olid kastreeritud enne 12-kuuseks saamist.

Kümme protsenti diagnoositi selle haigusega, mis oli kaks korda suurem kui kastreerimata/steriliseerimata isaste puhul. Varasemad uuringud on teatanud 17% suurenemisest kõikide kastreeritud/steriliseeritud koerte puhul võrreldes kõikide kastreerimata/steriliseerimata koertega.

UC Davise uurijad soovitavad isaste kuldsete retriiverite kastreerimist teostada alles pärast puberteeti, et vähendada puusadüsplaasia, kraniaalse ristligamendi rebendi ja lümfosarkoomi suurenenud riski. Emaste kuldsete retriiverite puhul jõudis uurimisrühm järeldusele:

“… Steriliseerimise ajastus on probleemsem, sest varane steriliseerimine suurendab kraniaalse ristligamendi rebendite esinemissagedust peaaegu nullist peaaegu 8 protsendini, ja hilisem steriliseerimine suurendab hemangiosarkoomi määra 4 korda võrreldes 1,6% määraga steriliseerimata emaste puhul ja 5,7% määraga, mida ei diagnoositud steriliseerimata emaste puhul.”

Suurenenud kasvaja ja käitumise riskid

2014 aastal viidi 2500 vizsla seas läbi uuring. Koertel, kes olid steriliseeritud või kastreeritud (ükskõik kui vanalt), oli märkimisväärselt suurem tõenäosus saada mastirakuvähk, lümfisarkoom või ükskõik milline muu vähk. Lisaks leiti, et steriliseeritud/kastreeritud koertel oli suurem tõenäosus tekkimaks hirm tormide ees.

Mõlemast soost koertel, kes olid steriliseeritud või kastreeritud 6 kuu vanuses või nooremana, tekkisid märkimisväärselt suurema tõenäosusega käitumishäired, sealhulgas lahusolekuärevus, mürafoobia, pelglikkus, erutuvus, alistuv urineerimine, agressiivsus, hüperaktiivsus ja/või hirmuhammustamine.

Äikesehirmu korral olid steriliseeritud/kastreeritud vizslad suuremas ohus ning seda olenemata lõikamise ajast. Mida varem viidi steriliseerimine/kastreerimine läbi, seda varem diagnoositi mastirakuvähk.

Kui tegemist oli äikesehirmuga, olid kõik steriliseeritud või kastreeritud vizslad suuremas ohus kui puutumatud vizslad, sõltumata kastreerimise/steriliseerimise ajast. Mida nooremalt toimus kastreerimine/steriliseerimine, seda varem diagnoositi mastirakuvähki, hemangiosarkoomi, lümfisarkoomi, teisi vähke kokku, käitumishäiret või hirmu tormide ees.

Steriliseeritud emastel vizsladel oli hemangiosarkoomi tekkimise sagedus üheksa korda suurem kui lõikamata emastel, olenemata steriliseerimise ajast. Erinevust ei leitud seda tüüpi vähi esinemissageduses kastreeritud vs. lõikamata isaste puhul. Steriliseeritud ja kastreeritud koertel oli lümfisarkoomi tekkimise sagedus 4,3 korda suurem, olenemata steriliseerimise ajast. Muude vähkide esinemissagedus oli üle viie korra suurem.

Kõikide vähkide esinemissagedus oli steriliseeritud emastel 6,5 korda suurem kui lõikamata emastel. Kastreeritud isastel oli see 3,6 korda suurem võrreldes lõikamata isastega.

Vizslade uurijad jõudsid järeldusele:

“On vaja täiendavaid uuringuid gonadaalhormoonide eemaldamise bioloogiliste mõjude ja koeri viljatuks muutmise meetodite kohta, mis ei hõlma gonadektoomiat (sugunäärmete eemaldamine).”

Saksa lambakoerad ja liigeseprobleemid

2016. aastal avaldati UC Davises saksa lambakoertega läbi viidud uuringu andmed. Uuringu tulemused viitavad sellele, et kastreerimine/steriliseerimine enne aasta vanuseks saamist suurendab liigeseprobleemide riski kolm korda (eriti kraniaalse ristligamendi rebendid).

Uurijad analüüsisid 1 170 lõigatud ja lõikamata saksa lambakoerte haiguskaarte 14,5 aasta jooksul. Nad otsisid liigeseprobleeme ja vähki, mis on seotud kastreerimise ja steriliseerimisega. Lisaks jagasid nad koerad kategooriatesse, mis hõlmasid:

• lõikamata koeri;
• koeri, kes lõigati ära enne 6 kuud;
• koeri, kes lõigati ära vanuses 6 kuni 11 kuud;
• koeri, kes lõigati ära vanuses 12 kuni 23 kuud.

Uuringu käigus leiti, et kastreerimata isastest diagnoositi üks või mitu liigeseprobleemi 7%-l, võrreldes 21%-ga isastest, kes olid kastreeritud enne aasta vanuseks saamist. Emaste puhul tekkisid liigeseprobleemid 5% steriliseerimata koertest, võrreldes 16%-ga emastest, kes olid steriliseeritud enne aasta vanuseks saamist.

Seevastu, steriliseerimata emastel diagnoositi rinnanäärmekasvaja 4% -l juhtudest, võrreldes vähem kui 1% -ga emastest, kes olid steriliseeritud enne aasta vanuseks saamist. Steriliseerimata emastel ei olnud diagnoositud uriinipidamatuse juhtumeid, võrreldes 7%-ga emastest, kes olid steriliseeritud enne aasta vanuseks saamist.

Juhtiv uurija dr Benjamin Hart UC Davise Veterinaarmeditsiini koolist ütles:

“Puusa düsplaasia, kraniaalse ristligamendi rebendid ja küünarliigese düsplaasia on invaliidistavad liigeseprobleemid, mis võivad lühendada koera kasulikku tööiga ja mõjutada tema rolli pere liikmena. Lihtsalt kastreerimise/steriliseerimise edasilükkamine kuni koer saab aasta vanuseks, võib märkimisväärselt vähendada liigesehaiguste riski.”

Kokkuvõtteks

Karen Shaw Becker ütleb, et me ei peaks oma lemmikuid kastreerima/steriliseerima, kui selleks ei ole hädavajadust ehk seda ei tingi mõni terviseprobleem. Mina olen temaga nõus ning seda eriti koerte puhul. Koeraomanikuna ei tohi me niikuinii lasta oma koeral vabalt linnas või külavahel jalutada ning seega suudame me ära hoida ka soovimatud pesakonnad. Olles ise saksa lambakoerte omanik ja teades nende liigeseprobleeme, on 2016 avaldatud uuring minu jaoks piisav tõestus, et oma koeri ka tulevikus mitte kastreerida. Kuigi need %-id ei pruugi tunduda suured, siis minu enda jaoks on isegi 1% riski vähendamine seda väärt.

Karen Shaw Becker ütleb selgelt, et kuna pelgalt lõikamise edasilükkamine aega, kus koer on vanem, ei lahenda kõiki terviseprobleeme, on vaja uurida alternatiivseid meetodeid koerte steriliseerimiseks, mis ei hõlma munasarjade või munandite eemaldamist. Dr. Becker eelistab alati, kui võimalik, jätta koerad lõikamata. Kui see aga ei ole mingil põhjusel võimalik, siis eelistab dr. Becker isaste koerte puhul vasektoomiat ja emaste koerte puhul kohandatud steriliseerimist. Kohandatud steriliseerimine eemaldab emakasuudme, säilitades samal ajal hormoone tootvad munasarjad. See protseduur on vähem invasiivne, nõuab lühemat aega narkoosis ning annab samad tulemused ilma negatiivsete kõrvalmõjudeta.