Teise ringi koer Lola

Meie esimene “kaanestaar” on teise ringi koer Lola. Mind on alati tohutult paelunud need inimesed, kes on võtnud endale teise ringi koera. Nimetan neid teise ringi koerteks seetõttu, et kõik ei jõua inimesteni mitte varjupaigast, vaid nad leitakse metsast või kuskilt teeäärest ning jäetaksegi endale. Suur tänu kõigile, kes seda teinud on või teevad – tänu teile on maailm veidi parem koht.

Sellest ajendatuna tahame me oma uudiskirjas jagada just mõne koera ning tema omaniku kogemuse – kuidas on koos kasvamine läinud, mis on mured ja mis on rõõmud. See on meie viis avaldada tänu neile inimestele, kes näevad vaeva, et minevikuga koera hirme leevendada.

Miks just teise ringi koer Lola? Kei on meie kutsikakooli treener ning seepärast palusime temal ja Lolal olla esimesed. Olen Lolat ka isiklikult kohanud ning nii nagu väga paljude teise ringi koertega, siis tal on tohutu kartus võõraste inimeste suhtes. Meil oli vaja kahte kohtumist, et tal tekiks usk, et ma ei tee talle haiget. Valdavaid tundeid on kahesuguseid – üks osa minust on hästi kurb, kuna keegi on koera hinge “katki” teinud (löönud, usalduse kuritarvitanud või mis iganes), teine on aga tohutult rõõmus kui ma näen kui õnnelik see koer uues peres on.

Kes on Lola?

Aga nüüd Kei ja Lola juurde :). Küsisime neilt mõlemalt mõned küsimused, millele nad siis ühiselt ka vastasid. Teise ringi koer Lola on tänaseks üsnagi kuulus koer (osalenud lausa filmis), kuid oma päris koju jõudnud ikkagi varjupaigast.

Kui vana Lola oli, kui Sa ta varjupaigast võtsid?

Keegi täpselt ju ei tea kui vana on leitud koer. Kui meie ta siis enda hõlma alla saime oli esimeseks käiguks veterinaar. Klassikalised küsimused: kui vana ja kas on märki, mis nägu ja tegu see koer täiskavanuna välja võiks näha. Et silmad olid veel vesised ja hallid, siis pakkus loomaarst, et eks ta umbes sealkandis … alla kahe kuune ole. Suuruse kohta pakkus u.20 kg koer tuleb sellest, noh nii põlve kõrgune ja lõua alt käega läbi tõmmates – terjer temast ei tule, habe puudub. Kõik muu on “üllatusmuna.”

Milline ta oma olemuselt oli? Kas ta kartis midagi või kedagi?

Nooh… õrna hingega. Turvalises keskonnas, tuttavlikus olustikus. Usalduslik ja isegi võiks öelda rõõmsameelne. Aga kõik, mis oli väljaspool koduseinu – võttis ta kui otsene oht elule. Ja tema käitumine “ohu” korral ehk siis aeg, mis oli kodust väljas, oli pigem selline “külmumine” – Freeze. Silmad kukuvad ninajuurele kokku, ette tuleb lambanägu ja kivistub kangetel jalgadel… Isegi on näha, et sel hetkel kõrvade vahel ei toimu mitte midagi! Pikk paus.

Elu enne varjupaika

Mida on Lola elust enne varjupaika jõudmist teada?

Tema lugu, mis meieni jõudis: Kuressaare apteeker läks hommikul tööle ja leidis apteegi ukse tagant pappkasti kahe kutsikaga. Milline apteek? Kes apteeker? Jube huvitav oleks endal ka teada saada.

Õnneks on olemas suure hingega inimesi. Inimesi, kes on teinud oma kodust “varjupaiga” hüljatud loomadele. Apteegi ukse tagant rändas siis üks kutsikatest (tulevane Lola) sellise kuldse südamega inimese koju. Kuhu ja mis sai teisest kutsikast – jälle teadmata… küll oleks põnev kogu lugu teada ja võib-olla isegi külastada õde/venda.

Sel samal ajal olime meie: mina ja lapsed minu sõbranna lapse sünnipäeval. Kuna minu sõbrad teavad ja tunnevad mind inimesena keda ei oska ette kujutada ilma koerata ja sel hetkel olin ma just ilma koerata… ehk et mitte omas elemendis, siis päeval kui pidime hakkama sõitma praamiga tagasi koju – tegi minu sõbranna arvuti lahti ja näitas mulle pilti sellisest ebaproportsionaalsest mustast kutsikast.

Praamini oli aega ja koht jäi mitte liiga suurele ringile. Suures koduaias oli palju kuute ja majakesi paljude koertega. No igal juhul… mina polnud veel valmis koera kohe võtma või siis just täpselt seda koera… või siis olin selline ebalev…, aga Pärl – tütar, kes sel ajal oli 10 aastane – seisis keset õue ja teatas, et tema autole ilma koerata ei tule. Küll ma proovisin üht ja teistpidi, et lähme koju ja siis tuleme tagasi koerale järgi ja…. No igasugu nõkse, aga ei miskit. Hirmust, et jääme praamist maha oli selleks hetkeks juba täitsa reaalne väljavaade ja nii me siis selle koera sealt kaasa võtsime. Polnud rihma ega midagi… mingi nööri või iseenda püksirihma või kleidivöö ma talle ümber sidusin.

Esimene öö uues kodus

Milline oli teie esimene ühine päev ja öö kodus?

Esimene öö on vast nagu ikka esimene öö. Koos koeraga põrandal magades, et ta liiga kõvasti ei niuksuks ega piuksuks ja lapsi üles ei ajaks. Pärl 10, Lohe 8 ja Torm 6 või midagi umbes nii need lapsed sel ajal mul olid.

Koerused

Lola, räägi ausalt, mis on sinu kõige vingem temp olnud

Tempe ja vempe on koguaeg – seepärast kõik eelmised lähevad meelest sest uued tulevad kogu aeg peale….

Aga mul on komme vaikselt hiivata ära kusagile maha pandud või vedelema jäänud riideesemeid ja siis nendega vaikselt ära hajuda teadmatus suunas ja ma teen seda täiesti teadlikult. Seda oskust olen ma pikalt lihvinud, tänaseks on see meisterklassi tasemel :P.

Kord, keset kuuma suvepäeva oli minu omanikul kokkulepitud linnast väljas “maal” koeratrenniplatsi vabatahtlikuse alusel hoogtööna ettevalmistamine. Keset lagedat, otse päikese käes muruniidukit lükates võttis mu omanik ennast päfkade peale. Ja siis kui töö oli tehtud ning aeg autole istuda ja tagasi linna sõita avastas ta, et maika oli alles platsi kõrval, aga lühikesed püksid kadunud. Otsis, mis ta otsis – kõik otsisid….. Ma kahjuks ei saa teile öelda, kuhu ma need püksid panin 😛

Koju läksime siis nii, et Korstnapühkija – vana Ararati alkoholi poe ees (kino Sõprus v klubi Hollywood) pandi meid omanikuga autolt maha ja siis ta jalutas mööda Suur – Karja tänavat: päfkades ja plätudes kuni kodu uksest sisse sai – süüdimatu mina nööriga käeotsas 🙂.

Vahemärkusena ütlen, et selle loo peale ma naersin nii, et pisarad silmas :). Andekas Lola, mis muud 😀

Lola koerana

Kei, kuidas üldiselt Lola koerana on olnud?

No üldiselt on ta üks kõige rohkem ärahellitatud ja armastatud pereliige üleüldse. Ja eks ta täpselt sellest kohast toimetab ka. Teades kõike seda… magab ta ööpäeva jooksul läbi kõikide voodid, aktiivse päeva osa täidab sellega, et teeb Krõlli (kodu kass) suunas paar provokatiivset hüpet. Järgmisel hetkel saab ta selle sama Krõlli käest ootamatu kuklavõmmu kui laua all ärgates pole märganud, et Krõll teda laual olles silmas peab. Ühesõnaga, ka nende vahel on siiras kassi ja koera armastus. Ja noh nii ongi…

Igale poole kuhu võimalik võetakse ta kaasa. Tänu sellele ta ka eeldab, et kui uksest välja minnakse siis tema saab kaasa või kui auto peatub, siis seda ikka sellepärast et talle uks avada ja… Nädalavahetuse eel käib meie peres küsimuste ring: kes saab ja tohib ta kaasa võtta. Ja Pärl (tütar siis) – aeg ajalt teeme temaga FT kõnelusi (õpib ameerikas) ja see mida ta igatseb on Lola, nii, et temaga vesteldes tuleb mul suurem osa ajast kaameraga mööda maja Lolal järgi käia ja näidata talle mida Lola jälle teeb.

Rasked hetked

Kas on olnud ka raskeid hetki ning kas sa räägiksid meile ka milline neist kõige raskem on olnud?

Kõige raskemad olid esimesed 2-3 aastat. Kogu selle aja ma tegelesin ja otsisin tegelikult lahendust tema hirmudele või isegi foobiatele. Abiks olid koertekoolitajad, veterinaarid, koerteinimesed. Mis siis tegelikult aitas. Usun, et lõpuks kõik kokku ja ka piisav aeg. Aeg, et uuesti kasvaks usaldus elu vastu. Kas ta oligi sellise arglikuna sündinud või juhtus midagi tema eelmises elu etapis, ega seda ei tea ja ega see tähtis ei olegi. Eks ta nüüd ole ka oma omapäradega, aga teades seda ja arvestades sellega, saab kas ennetada olukordi või siis koheselt tegutseda ning ka mitte nõuda võimatut.

Kas sul on teistele soovitusi kuidas rasketest hetkedest üle saada?

Kannatlikkusega. Usuga. Ajaga. Abiga.

Lola, milline on Sinu unistuste pühapäev?

Et minuga tegeletakse, et tegelemine oleks piisavalt lihtne ja lõbus ning kiitust ja vorsti sajaks taevast alla. Mulle väga meeldib kui mind tegemistesse kaasa haaratakse. Põhimõtteliselt – mida iganes, ma olen kõigega nõus.

Kei kommenteeris juurde – mulle, kui omanikule, kohe meenus teleesinemine, mis oli nüüd vast nädal tagasi, kus saatejuht pärast lihtsat harjutust talle terve kotleti andis ja siis ise sinna juurde lisas: “Ma arvan, et Lolal on küll täna “Elu parim otse eeter.” Nojah, see võtab vast selle kokku.

Lemmik tegevused

Mida teile kõige rohkem meeldib koos teha?

Nii nagu algas esimese või teise küsimusega. Ma olen inimene, keda vist ei kujutata ette ilma, et tal kogu aeg koer kaasas ei tolkneks ja ise ei kujuta ma ka ennast teistmoodi ette. Kuidagi tühi ja lage on ilma koerata olla. Mulle lihtsalt meeldib koos olla ja tean, et Lolale meeldib ka lihtsalt koos olla.

Kei, mis on varjupaigast võetud koera puhul kõige suuremaks rõõmuks ning mis on olnud kõige raskemaks takistuseks?

Kuna Lola tuli minu juurde just selle suure “eluhirmuga”, siis absoluutselt kõik hirmu ületamised valmistavad mulle suurt rõõmu. Ja inimesed, kes tegelikult ei tea ega tunne Lolat – siis päris tihti ei saa nad ka aru mille peale ma nii üle-elavalt rõõmustan. Minu silma jaoks suured eneseületused. Teise inimese silma jaoks võib-olla isegi täiesti tähele pandamatud – kui ma praegu räägin koeraspordi teemadel – siis sooritus sai 0 punkti või lausa disklahvi ehk, et oleks justkui ebaõnnestumisega tegu, aga mina plaksutan ja kilkan ja kiidan koera. Sest ta sai iseendast võitu.

Lola, kas sa tahaksid omalt poolt veel midagi kõikidele neljakäpalistele sõpradele lisada

Elu on ilus!

Vot selline oligi teise ringi koer Lola ja tema omaniku lugu :). Kui ka Sina tead mõnda suure südamega inimest, kes tahaks enda ja oma koera koos kasvamise kogemusi jagada, siis palu neil meiega ühendust võtta aadressil info@fendaf.ee.

Näitame kõigile millise muutuse suudab koer armastuse ja toetuse abil läbi teha. Muudame maailma natukene ilusamaks kohaks :).