Ohtlikud sümptomid koertel ja kassidel: millal ei tasu oodata?

Mõnikord on raske otsustada, kas lemmikuga tuleks kohe kliinikusse minna või võib mõnda aega rahulikult jälgida. Sama sümptom võib ühes olukorras olla üsna süütu, teises aga esimene märk seisundist, mille puhul loeb iga tund.

Kõige olulisem lähtekoht on see, et sina tunned oma looma tavapärast käitumist kõige paremini. Kui midagi on järsku teistmoodi, koer või kass ei käitu „enda moodi“ või sul tekib sees näriv tunne, et midagi on valesti, tasub seda tunnet võtta tõsiselt.

See artikkel ei ole nimekiri põhjustest, miks iga väikese muutuse peale kiirabisse joosta. Pigem on see teeviit sümptomitele, mille puhul ei tasu automaatselt eeldada, et „küll läheb üle“.

Minu enda kogemus Oscariga

Ma mäletan siiani seda pühapäeva, kui Oscar oli umbes kuuekuune. Hommikul oli ta veidi loid ja kutsikale ebatüüpiliselt ei mänginud. Lasin ta terrassile ning ta lihtsalt lamas seal. Kui läksin mõne aja pärast vaatama, polnud tal endiselt soovi üles tõusta ega liikuda.

Ajasin ta ikkagi püsti ja märkasin, et ta ei toeta ühele tagumisele jalale korralikult, vaid veab seda veidi järele. Arutasin isegi kasvatajaga, kes ei osanud muud soovitada kui jälgida. Guugeldasin, otsisin ja üritasin aru saada, mis toimub, aga midagi konkreetset ei leidnud.

Kui korraks liikuma läksime, tundus isegi, et parem. Vahepeal mõtlesin juba, et ehk polegi kiirabisse vaja minna. Kodus keeras ta aga uuesti terrassile pikali. Midagi väga dramaatilist justkui ei toimunud, aga mul oli kogu aeg sees tunne, et midagi on valesti.

Umbes kella 15–16 ajal otsustasin ikkagi kiirabisse minna. Selleks ajaks oli Oscar juba üsna apaatne ja ei tulnud ise autost välja. Kliinikus selgus, et tal oli üle 40-kraadine palavik ning põletikunäitaja CRP oli üle 180.

See kogemus õpetas mulle midagi väga lihtsat: alati ei pea enne kliinikusse minemist olema olemas ilusat ja selget diagnoosi. Mõnikord on kõige olulisem muutus lihtsalt see, et su loom ei ole enam tema ise.

Millal on vaja kohe veterinaarabi?

Veterinaarses erakorralises meditsiinis on mõned sümptomid üsna üheselt punased lipud. Hingamisraskus, teadvusekaotus, tugev verejooks, uriini väljavoolu takistus, tugev valu, krambid, paisunud valulik kõht koos ebaproduktiivse öökimisega ja järsk kokkuvajumine kuuluvad sümptomite hulka, mida hinnatakse kiireloomuliselt.

See ei tähenda, et iga allpool kirjeldatud sümptom tähendab automaatselt eluohtlikku haigust. See tähendab, et mõne sümptomi puhul on ootamise hind lihtsalt liiga kõrge.

Hingamisraskus või õhupuudus

Kui koer või kass hingab nähtavalt raskelt, hingamine on pingutatud, loom sirutab kaela, hoiab küünarnukke kehast eemal, hingab avatud suuga või limaskestad muutuvad hallikaks või sinakaks, on tegemist erakorralise olukorraga.

Hingamisraskuse põhjuseid on palju: hingamisteede takistus, kopsuhaigus, vedelik rindkereõõnes või kopsudes, südamehaigus, raske allergiline reaktsioon, trauma ja teised seisundid. Kodus ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata, kui palju hapnikku kudedesse tegelikult jõuab.

Kui hingamisraskus on uus või järsku süvenenud, ära jää ootama, kas see „läheb üle“.

Minestamine, kokkuvajumine või võimetus püsti tõusta

Kokkuvajumine tähendab ootamatut jõu või tasakaalu kaotust, mille tõttu loom kukub ega pruugi ise püsti saada. Kui lisandub teadvusekaotus, on tegemist minestamisega.

Isegi kui loom taastub sekundite või minutitega ja näib pärast jälle normaalne, vajab selline episood hindamist. Põhjuseks võivad olla südame ja vereringe probleemid, rütmihäired, hingamishäired, neuroloogilised seisundid, verekaotus, ainevahetushäired või muu tõsine probleem.

Urineerimisraskus või olukord, kus uriini ei tule

Kui loom käib korduvalt pissimas, pingutab, aga uriini tuleb vaid tilkadena või üldse mitte, lakub suguelundite piirkonda, häälitseb või on silmanähtavalt rahutu, vajab ta kiiret kontrolli.

Eriti kasside, sageli just isaste kasside puhul võib kuseteede täielik ummistus muutuda kiiresti eluohtlikuks. Sama põhimõte kehtib koera puhul: kui uriin ei välju, ei ole see sümptom, mida mitu päeva kodus jälgida.

Rahutus, edasi-tagasi kõndimine ja ebaproduktiivne öökimine

Rahutus võib olla valu, iivelduse, ärevuse või muu ebamugavuse märk. Üks olukord, mille puhul tuleb tegutseda kiiresti, on mao dilatatsioon ja keerd ehk GDV.

Kui koer on järsku väga rahutu, kõht muutub paisunuks või valulikuks ning ta proovib oksendada, kuid midagi ei tule välja, on vaja kohe kliinikusse minna. Risk on suurem suurte ja sügava rinnakorviga koerte puhul, kuid ainult tõu järgi ei saa olukorda välistada.

Veri oksendamises, väljaheites või uriinis

Kõik veri ei tähenda sama asja.

Must, tõrvataoline väljaheide võib viidata seeditud verele seedetraktis. Suur kogus värsket verd, korduv verine kõhulahtisus, verega oksendamine või veri koos letargia, nõrkuse, kahvatute limaskestade, kõhuvalu või dehüdratsiooniga vajab kiiret hindamist.

Väike triip värsket verd väljaheites võib mõnikord kaasneda jämesoole ärrituse või koliidiga ega tähenda automaatselt katastroofi. Aga kui vereeritus kordub, seda on palju või loom ei ole muidu tavapärane, ei tasu jääda põhjust kodus oletama.

Veri uriinis võib kaasneda näiteks põletiku, kivide, trauma, kasvaja või kuseteede ummistusega. Kui loom samal ajal pingutab ja uriini praktiliselt ei tule, muutub olukord kiireloomuliseks.

Tugev letargia ehk loom ei ole enam „tema ise“

Letargia on ebaspetsiifiline sümptom. Seda võivad põhjustada väga erinevad probleemid alates valust ja palavikust kuni infektsiooni, aneemia, ainevahetushäire või vereringeprobleemini.

Seepärast ei meeldi mulle universaalne reegel „oota 24 tundi“. Oscariga oleks 24 tundi olnud minu jaoks ilmselgelt liiga pikk aeg.

Kui loom on lihtsalt veidi väsinum, aga sööb, joob, reageerib, liigub normaalselt ja seisund paraneb, võib jälgimine olla mõistlik. Kui ta on aga väga loid, raskesti äratatav, ei taha püsti tõusta või letargiaga kaasneb palavik, oksendamine, hingamisraskus, valu, kahvatud limaskestad või muu selge muutus, ära oota kellaga etteantud arvu tunde.

Punane, valulik, hägune või järsku muutunud silm

Punetus võib olla seotud üsna kerge ärritusega, aga ka sarvkesta kahjustuse, uveiidi, glaukoomi või muu silmahaigusega.

Eriti kiiret hindamist vajab silm, mis on järsku väga punane ja valulik, mida loom kissitab või kinni hoiab, mis muutub häguseks, suureneb, pupill on teise silmaga võrreldes erinev või nägemine tundub halvenenud. Äge glaukoom on silma erakorraline seisund, sest kõrgenenud silmarõhk võib kahjustada nägemist kiiresti.

Palavik või ebatavaliselt kõrge kehatemperatuur

Koera normaalne rektaaltemperatuur jääb ligikaudu vahemikku 37,5–39,2 °C ja kassil 38,1–39,2 °C. Stress, füüsiline aktiivsus ja mõõtmise olukord võivad temperatuuri veidi mõjutada.

Palavik ei tähenda ainult infektsiooni. Kehatemperatuuri tõus võib olla seotud ka põletikuliste, immuunvahendatud, kasvajaliste või keskkonnast tingitud põhjustega.

Kui temperatuur on üle 40 °C, eriti kui loom on loid, hingeldab, oksendab, ei joo või käitub ebatavaliselt, vajab ta kiiret veterinaarset hindamist. Kui kahtlustad kuumarabandust, on tegemist erakorralise olukorraga.

Püsiv köha

Üksik köhatus ei tähenda veel tingimata haigust. Korduv või püsiv köha väärib aga tähelepanu, sest põhjuseks võivad olla näiteks kennelköha, bronhiit, kopsupõletik, hingetoru probleem, südamehaigus, parasiidid või harvem kasvajad.

Kui köhaga kaasneb hingamisraskus või õhupuudus, muutub olukord erakorraliseks.

Samas, kui tegemist on tuttava tüüpilise kennelköhaga ja koer hingab normaalselt, sööb-joob ning on muidu ergas, võib alustada varem kokku lepitud kodusest toest ja jälgimisest. Kui köha mõne päevaga ei parane, muutub tugevamaks või lisanduvad palavik, loidus, söögiisu langus või hingamisraskus, vajab koer loomaarsti hinnangut.

Söögiisu kadumine ja kaalulangus

Söögiisu kadumine on sageli üks esimesi märke, et loom ei tunne ennast hästi. Tähtis ei ole ainult see, mitu tundi ta on söömata olnud, vaid milline loom on teisel pool toidukaussi.

Täiskasvanud koer, kes jätab ühe söögikorra vahele, kuid joob, on ergas ja käitub normaalselt, ei ole sama olukord kui kutsikas, kass, kroonilise haigusega loom või koer, kes on koos isutusega loid ja oksendab.

Kasside puhul tuleb söömata jäämist võtta eriti tõsiselt. Pikem anoreksia võib eriti ülekaalulistel kassidel soodustada hepaatilise lipidoosi ehk rasvmaksa teket.

Tahtmatu kaalulangus vajab samuti põhjuste otsimist. Eriti siis, kui kaal langeb märgatavalt hoolimata tavapärasest söömisest või sellega kaasnevad muud sümptomid.

Valu, isegi kui loom ei niutsu

Üks asi, mida olen oma koertega väga selgelt õppinud: valu ei pea välja nägema selline, nagu inimene seda ootab.

Oscar keeldus stafülokokkinfektsiooni ajal ühele käpale toetumast. Ta ei niutsunud ega protesteerinud. Ma sain käppa katsuda ja painutada ning tema reaktsioon oli praktiliselt null. Kliinikus ütles arst aga, et koer oli väga tugeva valufooni all.

Loomad võivad valu väljendada palju vaiksemalt: muutunud kehahoiak, rahutus, peitumine, liikumise vältimine, tavapärasest rohkem magamine, ärrituvus, söögiisu muutus või lihtsalt „teistsugune“ olek.

Kui valu tundub tugev, tekib järsku või takistab normaalset liikumist ja käitumist, vajab loom hindamist.

Aga kergem seedehäire?

Siin on oluline teha vahet kergel, mööduval seedehäirel ja olukorral, kus on juba punased lipud.

Mõned integratiivsed veterinaarid soovitavad muidu tervele täiskasvanud koerale kerge oksendamise või kõhulahtisuse korral 12–24-tunnist paastu, et seedetrakt saaks puhata. Sellest, millal paast võib olla sobiv ja millal mitte, oleme põhjalikumalt kirjutanud artiklis „Oksendamine ja kodused abivahendid“.

Paast ei ole aga universaalne lahendus. Kutsikate, väga väikeste koerte, diabeedi või muu kroonilise haigusega loomade puhul tuleb olla ettevaatlikum. Kassidele sihilikku paastu koduse võttena üldjuhul ei soovitata, sest pikem söömatus võib suurendada muu hulgas hepaatilise lipidoosi riski.

Ja paastust ei ole mõtet rääkida olukorras, kus loom on apaatne, dehüdreerunud, oksendab korduvalt, väljaheites või oksendamises on palju verd, kõht on valulik või paisunud või esineb mõni muu eespool kirjeldatud ohumärk. Siis on küsimus juba selles, miks loom on haige, mitte selles, mitu tundi loom söömata hoida.

Koer ja kass ei ole igas olukorras üks ja sama patsient

Paljud erakorralised sümptomid on koeral ja kassil sarnased, kuid riskid ei ole alati identsed.

Näiteks isase kassi urineerimisraskus võib tähendada eluohtlikku kuseteede ummistust. Kasside pikem söömatus on samuti eraldi murekoht. Teisalt võivad kassid hingamisraskust väga kaua varjata ning avatud suuga hingamine kassil on alati põhjus kiiresti abi otsida.

Seetõttu tasub alati arvestada mitte ainult sümptomit, vaid ka looma liiki, vanust, suurust, varasemaid haigusi ja seda, kui järsk muutus oli.

Usalda oma tähelepanekuid, aga ära jää diagnoosi välja mõtlema või tehisintellekti abil diagnoosi määrama

Loomaomaniku tähelepanekud on veterinaarile tohutult väärtuslikud. Sina tead, kas koer tõuseb tavaliselt kohe püsti, kui külmkapiuks avaneb. Ja sina tead, kas kass tuleb alati õhtul sööma. Ning sina märkad esimesena, kui mingi pisike rutiin muutub.

Aga tähelepanek ja diagnoos ei ole sama asi.

Kui sa ei tea, mis sümptomit põhjustab, ei ole alati võimalik ka kodus hinnata, kui ohtlik see on. Mõnikord on kõige targem samm helistada kliinikusse, kirjeldada võimalikult täpselt sümptomeid ja lasta veterinaaril aidata otsustada, kui kiiresti loom üle vaadata.

Minu enda rusikareegel on endiselt lihtne: kui sees on tunne, et midagi on päriselt valesti, ma eelistan kontrollida. Mõnikord selgub, et kõik on hästi. Seda on palju lihtsam vastu võtta kui tagantjärele mõelda, miks ma ootasin.

Kokkuvõtteks

Kõik sümptomid ei tähenda hädaolukorda, aga mõned neist väärivad väga madalat lävendit abi otsimiseks.

Hingamisraskus, minestamine või kokkuvajumine, uriini puudumine, paisunud valulik kõht koos tulutu oksendamiskatsega, tugev valu, väga halb üldseisund ja ägedad silmaprobleemid on sümptomid, mille puhul ei tasu oodata.

Teiste sümptomite puhul loeb kontekst: kui kaua see kestab, kas seisund süveneb, kas loom sööb ja joob, kas ta on kontaktne, kas sümptomitega kaasneb valu, veri, palavik või hingamisraskus ning kui palju erineb tema käitumine tavapärasest.

Kõige tähtsam pole õppida pähe kümmet sümptomit. Kõige tähtsam on osata märgata, millal sinu loom ütleb oma käitumisega: midagi on valesti.

Kasutatud allikad

Veterinaarmeditsiini allikad

• Merck Veterinary Manual – Evaluation and Initial Treatment of Dog and Cat Emergencies. Ava allikas
• Merck Veterinary Manual – Initial Triage and Resuscitation of Small Animal Emergency Patients. Ava allikas
• Merck Veterinary Manual – Obstructive Uropathy in Dogs and Cats. Ava allikas
• Merck Veterinary Manual – Acute Glaucoma in Small Animals. Ava allikas
• Merck Veterinary Manual – Normal Rectal Temperature Ranges. Ava allikas
• Merck Veterinary Manual – Feline Hepatic Lipidosis. Ava allikas
• VCA Animal Hospitals – Taking Your Pet’s Temperature. Ava allikas
• VCA Animal Hospitals – Runny Nose, Coughing, Sneezing. Ava allikas

Integratiivne vaade seedetrakti puhkusele

• Peter Dobias – Why is my dog vomiting? How to tell if it’s an emergency. Ava allikas
• Peter Dobias – Holistic and Natural Approach to Treating Diarrhea in Dogs. Ava allikas
• Judy Morgan – Gastroenteritis and Colitis in Dogs and Cats. Ava allikas

Märkus: Artikkel on hariv ega asenda veterinaararsti konsultatsiooni, diagnoosi ega ravi. Kui sinu lemmikul on hingamisraskus, teadvusekaotus, tugev valu, uriinipeetus, tugev verejooks või muu kiirelt halvenev seisund, võta viivitamatult ühendust veterinaarkliinikuga.

---

---