Stress koeral: kümme inimese harjumust, mis võivad koera märkamatult pingesse panna
Lugemisaeg: umbes 6 min
Koera stressi põhjust otsime sageli väljastpoolt: äike, ilutulestik, võõrad koerad või üksinda olemine. Aga kui tihti me küsime, milline mõju on meie enda hääletoonil, liigutustel või ootustel? Seda teemat uurides pidin ka ise ühel hetkel peeglisse vaatama. Sain aru, et mõnd asja, mida inimene teeb täiesti heade kavatsustega, võib koer kogeda hoopis teisiti.
Olen kunagi lugenud integratiivse veterinaari Karen Shaw Beckeri käsitlust inimeste kümnest harjumusest, mis võivad koertele stressi tekitada. Mõned näited tundusid tuttavad, mõni pani mõtlema. Ma ei arva, et ühtegi žesti saaks pidada kõigi koerte jaoks alati stressirohkeks. Olulised on olukord, varasem kogemus ja see, mida konkreetne koer oma kehakeelega näitab. Aga kümnest küsimusest saab väga hea enesekontrolli.
Teadusuuringud toetavad ettevaatlikku lähenemist: ühes 2019. aasta uuringus võrreldi 58 koera ja nende omanike karvakortisooli taset ning leiti nende vahel seos. See ei tõesta, et omaniku iga närviline hetk põhjustab koerale stressi või et kortisool on üksinda heaolu mõõdik. Uuring hõlmas kahte tõugu ja kindlat valimit. Ometi aitab see meenutada, et inimese ja koera igapäevane kooselu on päriselt kahepoolne suhe.
1. Karistame koera selle eest, et jätsime ahvatluse talle ette
Koer näeb laokil sokki, värsket saia või põnevat kinga ning uurib seda suuga. Meie näeme hävingut. Need on ühe olukorra kaks erinevat tõlgendust. Siin meenuvad mulle alati Irene lood Pekwast. Kui majapidamisruumi uks jäi praokile, leidis Pekwa endale mõne soki. Hiljem, kui ta oli juba vanem, hakkas Fenton neid talle lausa tooma. Ja üks kord jäi pliidile boršisupp, mille järel oli suppi koju jõudes kõikjal, isegi laes. Sellised lood on tagantjärele lõbusad, aga sokkide neelamine võib olla ka päriselt ohtlik.
Koera karistamine tükk aega pärast juhtunut ei õpeta talle turvalist alternatiivi. Palju parem on hoida sokid kättesaamatus kohas, anda sobivaid närimisesemeid ja õpetada, mis on lubatud. Kui koer on midagi alla neelanud, ei tasu loota, et ta selle alati ise välja oksendab. Vajadusel tuleb kiiresti veterinaariga ühendust võtta.
2. Ütleme ainult „ei“, aga ei näita, mida teha
Kui koer hüppab inimesele peale ja kuuleb „ei“, võib ta hetkeks peatuda. Aga mida me selle asemel ootame? Istumist? Nelja käpa maas hoidmist? Rahulikult eemale astumist? Õpetamine toimib paremini siis, kui soovitud käitumine on koerale arusaadav ja seda märgatakse õigel hetkel. Premeerimisel põhinev treening ei tähenda piiride puudumist. See tähendab, et piiride kõrval on ka tee õnnestumiseni.
3. Kasutame ühe tegevuse kohta iga kord erinevat sõna
„Tule siia“, „tule nüüd“, „siia“, „tule ära“ ja „mis sa passid“ võivad inimese jaoks tähendada sama asja. Koer õpib aga konkreetseid sõnu, hääletooni ja olukordi, mitte eesti keele sünonüümisõnastikku. Alguses tasub üht tegevust tähistada järjekindla sõnaga ning harjutada seda erinevates keskkondades. Üks segane käsk ei tee koerale automaatselt kahju, kuid korduv arusaamatus võib tekitada frustratsiooni mõlemale poolele.
4. „Kõik on hästi“ muutub ebameeldiva sündmuse ettekuulutajaks
Mäletan siiani, kuidas läksin oma esimese saksa lambakoera kutsikaga kiipi paigaldama. Ütlesin talle lohutuseks „kõik on hästi“. Tol hetkel ei olnud tema jaoks muidugi kõik just eriti hästi. Kui samad sõnad ilmuvad korduvalt vahetult enne ebameeldivat protseduuri, võib koer õppida seostama neid ebamugava olukorraga. See on võimalik õppimismehhanism, mitte reegel, et seda fraasi ei tohi kunagi kasutada.
Parem on aidata koeral saada uusi kogemusi: rahulik harjutamine, lühikesed meeldivad visiidid, sobivad preemiad ja võimalusel protseduuridega koostöö õppimine. Veterinaari- või hooldustoimingu hirmu ei lahenda üksnes õiged sõnad, vaid see, kuidas olukord koerale tegelikult tundub.
5. Sikutan rihmast ja unustan, et koeral on nina
Jalutuskäik ei ole ainult omaniku liikumine punktist A punkti B. Koer tahab peatuda, uurida lõhnu ja lugeda oma „pissi-kirju“. Kui me tõmbame teda pidevalt edasi, võib see suurendada pinget, eriti juhul, kui koer juba kardab ümbritsevat. Rihmas rahulikult liikumist saab õpetada ilma järskude tõmmete ja valusa varustuseta. Samas on jalutuskäigul mõnikord vaja kiiresti ohu eest eemalduda ning siis on turvalisus tähtsam kui ideaalne harjutus.
6. Kallistan või musitan, kuigi koer üritab eemale saada
Mõni koer otsib inimese lähedust ja naudib ka tihedamat kontakti. Teine talub seda lihtsalt kannatlikult. Eriti võõra inimese kallistus võib olla koera jaoks piirav, sest ära liikumine muutub keeruliseks. Vaata kogu keha: kas koer läheneb vabatahtlikult, on pehme ja lõdvestunud või pöörab pea ära, kangestub, limpsab huuli ja püüab eemalduda? Viimane ei ole „jonn“, vaid võimalik palve anda ruumi.
7. Jõllitan koera pingsalt
Koera silmadesse vaatamine ei ole iseenesest halb. Tuttava inimese ja koera vahel võib rahulik pilkkontakt kuuluda sooja suhtluse juurde. Aga jäik keha, otse üle koera kummardumine ja pikk pingsalt hoitud pilk võivad tunduda ähvardavad. Kui sa näed, et koeral tundub olevat ebamugav, aitab tihti juba see, et pöörame oma keha veidi küljele ja laseme tal ise kontakti üle otsustada.
8. Viibutan näpuga ja imestan „süüdlase“ näo üle
Näpuga viibutamise probleem ei pruugi olla sõrmes. Sageli käib sellega kaasas valjem hääl, pinges kehahoiak ja inimese lähenemine. Koer võib tõmbuda kössi, pöörata pilgu ära või liputada saba madalal. Me tõlgendame seda mõnikord süütundena. Tegelikult näitab selline käitumine pigem koera reaktsiooni inimese meeleolule ja olukorrale; sellest ei saa järeldada, millist moraalset hinnangut ta oma varasemale teole annab.
9. Kasutan sama käsklust kahe erineva asja jaoks
Kui „maha“ tähendab kord lamamist ja kord seda, et koer peaks inimese pealt maha tulema, pole segadus sugugi üllatav. Vali ühele tegevusele üks sõna. Lamamise jaoks näiteks „lama“ ja hüppamise lõpetamiseks „käpad maha“. Veel olulisem on seda käitumist rahulikult harjutada ning premeerida hetke, mil kõik neli käppa on põrandal. Järjekindlus aitab, aga täiuslikku sõnavara pole kellelgi vaja.
10. Ajan magava koera ehmatades üles
Koer vajab puhkust ja und. Kui teda pole põhjust häirida, lase tal magada. Eriti oluline on see peredes, kus on lapsed: puhkeasendis koera ei raputata, tema peale ei hüpata ega minda teda äkitselt näost kallistama. Kui koera on vaja äratada, tee seda rahulikult ja eemalt häälega, et ta saaks toimuvast aru. Ka siin ei ole tegemist keeluga koera kunagi puudutada, vaid tema turvalise puhkeala austamisega.
Kuidas aru saada, et stress võib juba koguneda?
Üks haigutus või huulelimps ei tähenda automaatselt ärevust. Koer võib haigutada ka unisusest ja limpsata huuli pärast sööki. Vaata märgikombinatsiooni ja olukorda: kangestunud keha, värisemine, peitu minek, kiire hingamine ilma kuumuseta, rahutu edasi-tagasi käimine, tardumine, põgenemiskatse või tavapärasest erinev haukumine annavad rohkem infot kui üks eraldiseisev liigutus.
Kui koera käitumine muutub järsku või püsib murettekitav, tasub välistada valu ja muu terviseprobleem. Käitumisnõustamise kõrval võib mõnel juhul olla vajalik veterinaarne ravi. Stress ei ole lihtsalt halb tuju, aga ka iga käitumismuutust ei tohi automaatselt stressiks nimetada.
FendaF-i praktiline soovitus
- Küsi, mida sa koeralt selles olukorras täpselt ootad ja kas oled seda talle varem õpetanud.
- Vaata koera tervikuna, mitte ainult saba: kas ta tuleb vabatahtlikult lähemale või püüab eemalduda?
- Kui midagi läheb valesti, muuda esmalt olukorda ja paku arusaadav alternatiiv; ära karista tagantjärele.
- Jäta jalutuskäigule võimalus nuusutada, puhata ja vajaduse korral ebameeldivast olukorrast eemalduda.
- Kui hirm, agressiivsus või ärevus süveneb, ära proovi probleemi lihtsalt valjema käsu või jõulisema varustusega lahendada.
Vähem täiuslikke käske, rohkem teineteise märkamist
Mulle meeldib mõelda, et koertega koos elades õpetame pidevalt üksteist. Mina õpetan neile, kuidas meie maailmas toime tulla. Nemad õpetavad mulle, et mõnikord ei ole viga koeras, vaid minu kiiruses, harjumuses või ootuses. Ja vahel piisab sellest, kui ma märkan seda enne, kui hääletoon tõuseb.
Ma ei taha sellest teha järjekordset süütunde nimekirja koeraomanikule. Keegi meist ei käitu alati ideaalselt. Pigem võiks need kümme küsimust aidata väikestel hetkedel teistmoodi valida. Koer ei saa meile oma kogemust sõnadega selgitada, aga tema keha ja käitumine räägivad üsna palju. Meie ülesanne on seda keelt õppida.
Kasutatud allikad
AAHA. Common Signs of Anxiety/Distress (2019).
AAHA. Tips for reducing patient fear in the veterinary clinic.
🐾 FendaF usub teadlikesse valikutesse
FendaF’i blogi eesmärk ei ole öelda, mida sa pead tegema. Meie eesmärk on jagada teadmisi, tutvustada erinevaid teaduspõhiseid ja integratiivseid vaatenurki ning aidata sul teha oma lemmiku jaoks teadlikumaid otsuseid.
Iga loom on ainulaadne ning ükski artikkel ei saa asendada veterinaararsti konsultatsiooni, diagnoosi ega ravi. Kui sinu lemmikul on tervisemure või vajad personaalset nõu, pöördu alati veterinaari poole.

Lisa kommentaar