Koer pissib tuppa: miks see juhtub ja mida teha?

Kui kutsikas pissib tuppa, ei ole selles tavaliselt midagi müstilist. Ta alles õpib, millal, kus ja kui kaua peab oma häda kinni hoidma. Aga kui täiskasvanud koer, kes on aastaid kenasti puhtust pidanud, hakkab järsku tuppa pissima, on olukord teine.

Sellisel juhul ei alustaks mina küsimusest „miks ta nii teeb?“, vaid hoopis küsimusest „kas tema keha üritab mulle midagi öelda?“

Tuppa pissimine ei ole alati käitumisprobleem. Põhjuseks võib olla põiepõletik, kuseteede infektsioon, põiekivi, neeruhaigus, diabeet, Cushingi tõbi, uriinipidamatus, valu või mõni ravim, mis suurendab janu ja uriinikogust. Vanema koera puhul võivad mängu tulla ka liikumisraskused või kognitiivsed muutused. Kui seni puhtust hoidnud koera käitumine muutub äkki, tasub seega tervisemure alati esimesena välistada. Üheks võimaluseks võib olla näiteks põiepõletik.

Vaata kõigepealt, milline pissimine see üldse on

Kõik tuppa tekkinud loigud ei räägi sama lugu.

Kui koer teeb põrandale suurema pissi, võib tal olla lihtsalt olnud liiga pikk vahe õueskäikude vahel või tekkinud tavalisest suurem urineerimisvajadus. Kui seda hakkab juhtuma koeral, kellel varem probleemi polnud, tasub eriti tähele panna, kas ta joob tavalisest rohkem, küsib sagedamini õue või pissib korraga väikeseid koguseid.

Märgistamine näeb sageli teistsugune välja. Koer jätab väiksemaid uriinikoguseid kindlatesse kohtadesse või esemetele. Seda võivad teha nii isased kui emased ning nii lõikamata kui steriliseeritud või kastreeritud koerad. Märgistamine on koera jaoks üks lõhnalise kommunikatsiooni vorme ning seda võivad võimendada näiteks uus loom või inimene kodus, võõrad lõhnad, ärevus või muud muutused keskkonnas.

Ja siis on veel pissimine tervitamisel. Mõni koer lekib natuke uriini siis, kui ta on tohutult elevil, teine aga siis, kui olukord tekitab temas korraga nii soovi suhelda kui ka ebakindlust. Seda nimetatakse sageli erutus- või alistuvaks urineerimiseks, kuid oluline on aru saada, et koer ei tee seda meelega. Teda noomides lisame juba niigi emotsionaalsele olukorrale veel ühe pingeallika.

Kui põhjus on tervises

Mõnikord annab just põrandale tekkinud loik esimese vihje, et midagi on tervisega muutunud.

Põie- ja kuseteede probleemid võivad tekitada sagedast urineerimisvajadust või valu. Neeruhaigus, diabeet ja Cushingi tõbi võivad suurendada janu ning uriinikogust. Valu või liikumisraskustega koer ei pruugi enam piisavalt kiiresti ukseni jõuda. Vanema koera puhul võivad puhtuseharjumusi mõjutada ka aju vananemisega seotud muutused.

Seetõttu ei ole mõtet hakata seni puhtust hoidnud koera „ümber kasvatama“, enne kui tervislik põhjus on välistatud.

Kui põhjus on käitumises või keskkonnas

Vahel ei ole probleem põies, vaid selles, mis toimub koera ümber ehk tema keskkonnas.

Koer ei pruugi olla puhtuse hoidmise reeglit päriselt üldistanud, tal võib olla liiga vähe võimalusi õue minna või tema päevakava on muutunud. Mõnel koeral tuleb tuppa pissimine välja hirmu, ärevuse või frustratsiooni korral. Ka kodused muutused võivad rolli mängida.

Siin on kasulikum otsida mustrit kui süüdlast. Millal see juhtub? Kas siis, kui koer jääb üksi? Kui tulevad külalised? Kindlas ruumis? Öösel? Pärast suuremat veejoomist? Kohe pärast tervitamist?

Muster võib anda palju rohkem infot kui üksik loik.

Kuidas koera aidata?

Karistamine ei õpeta koerale, kuhu ta peaks pissima. Halvemal juhul õpetab see hoopis, et omaniku juuresolekul pissimine on ohtlik. Seetõttu on puhtuseõppes mõistlik kasutada tasupõhist lähenemist.

Anna koerale piisavalt võimalusi õue minna ja premeeri õues pissimist kohe, kui tegevus on lõpetatud. Kui õnnetusi juhtub kindlates kohtades, puhasta need põhjalikult, sest alles jääv uriinilõhn võib koera sinna tagasi kutsuda. Ensüüme sisaldavad puhastusvahendid on selleks tavalisest pinnapesust tõhusamad.

Kui probleemiks on märgistamine, võib ajutiselt piirata koera ligipääsu tema lemmikkohtadele ning suunata tähelepanu mujale juba enne, kui jalg tõuseb. Isastele mõeldud kõhuriba võib kaitsta mööblit, kuid see ei ravi probleemi põhjust. Märg riba tuleb kiiresti vahetada, sest uriiniga kokkupuutuv nahk võib ärrituda.

Kõige olulisemad tööriistad on endiselt üsna ebapõnevad: järjepidevus, piisavalt võimalusi õigesti käituda ja hea käitumise kinnistamine. Aga just need töötavad.

Meie „piss-piss-piss“

Kutsikaomanikele annan endiselt ühe soovituse, mida ma ise Ossuga kasutasin: õpeta pissimisele käsklus. Meie Irenega oleme seda kasutanud tegelikult kõikide koerte puhul – nii Pekwa, Faddy, Fenton kui ka nüüd Süsi on sama õpetusega üles kasvanud.

Meil oli selleks väga loominguline „piss-piss-piss“. Juba nädala-paari pärast hakkas Oscar sõna tegevusega seostama ning ka öösel õue minnes teadis ta, miks me seal seisame.

See võib tunduda pisiasjana, aga hiljem on sellest üllatavalt palju abi. Reisil, näitusel või enne pikemat autosõitu ei pruugi sul olla pool tundi aega oodata, kuni koer leiab universumi kõige õigema rohukõrre.

Millal kindlasti tervist kontrollida?

Kui seni puhtust hoidnud koer hakkab äkki tuppa pissima, pissib väga sageli või väikestes kogustes, pingutab, uriinis on verd, janu on suurenenud, uriin lekib magades või muutusega kaasneb valu, loidus või muu uus sümptom, ei käsitleks ma seda esmalt koolitusprobleemina.

Koera põrandale tehtud loik võib olla tüütu. Aga mõnikord on see lihtsalt väga otsekohene tervisesõnum.

Kasutatud allikad

• VCA Animal Hospitals – Dog Behavior Problems: House Soiling
• VCA Animal Hospitals – Submissive, Excitement, and Conflict Urination
• VCA Animal Hospitals – Marking Behavior
• VCA Animal Hospitals – Testing for Inappropriate Urination