Kõrgendusega söögikauss: kas see on koerale mugavam või hoopis risk?
Lugemisaeg: umbes 7 min
Kõrgendusega söögikauss tundub esmapilgul mõistlik ost. Suur koer ei pea nii sügavalt kummardama, vanemal koeral võiks olla mugavam ning põrand püsib ehk puhtam. Aga kas kõrgemal asuv kauss on päriselt koerale parem? Siin lähevad omanike kogemused ja teadusuuringud osaliselt lahku.
Minu koertel olid aastaid tagasi samuti kõrgendusega söögikausid. Ostsin need täpselt samal põhjusel nagu paljud teisedki: mulle tundus, et see on mugavam. Hiljem loobusin neist. Faddu hakkas minu tähelepanekul põrandal olevast kausist rahulikumalt vett jooma ning Ossu ehk Oscar, kellel on olnud liigesevaevusi, ei näidanud samuti, et maast söömine talle raskusi tekitaks. See on meie kogemus, mitte tõend, et põrandal söömine sobib igale koerale.
Minu lähtekoht on praegu lihtne: kui koer saab põrandalt vabalt ja valutult süüa, ei näe ma põhjust kaussi üksnes moe pärast tõsta. Kui tal on aga liikumis- või neelamisprobleem, tuleb kausi kõrgust hinnata tema enda vajadustest lähtudes.
Mida kõrgendusega söögikauss tegelikult muudab?
Kõrgendusega söögikauss on alusel ehk see tõstab toidu- või veenõu põrandast kõrgemale. Alus võib olla puidust, metallist või muust materjalist; mõnel mudelil saab kõrgust reguleerida. Tõstmise mõte on vähendada pea ja kaela allapoole viimist ning vahel ka vältida kausi mööda põrandat liikumist.
Vanemate, artriidiga või kaela- ja seljavaluga koerte omanikele võib kõrgem kauss tunduda selgelt mugavam. Seda võimalust käsitleb ka integratiivne veterinaar Karen Becker. Ometi ei ole mul teada head koertel tehtud võrdlusuuringut, mis näitaks, et tavapärane kõrgendatud kauss parandab enamikul eakatel või liigesehaigetel koertel mõõdetavalt valu, söömise kvaliteeti või pikaajalist tervist. Mugavust tasub jälgida, kuid mitte pidada automaatselt tõestatuks.
Kui koer sirutab söömise ajal kaela ebaloomulikult, väldib kaussi või näitab valu, on mõistlik lasta hinnata tema suud, hambaid, kaela, liigeseid ja liikumist. Üksnes kausi tõstmine ei lahenda näiteks hambavalu või kaelahaigust. Kui põrandal olev metallkauss mööda tuba rändab, saab sageli abi ka libisemiskindlast alusest, ilma et kaussi peaks põrandalt kõrgemale tõstma.
Kõige tõsisem küsimus: kõrgendusega kauss ja maokeerd
Mao laienemine ja keerdumine ehk GDV (gastric dilatation-volvulus) on eluohtlik erakorraline seisund. Magu täitub gaasi või sisuga ning võib pöörduda ümber oma telje. See kahjustab vereringet ja võib kiiresti viia šokini. Eriti suurt tähelepanu vajavad sügava rinnakorviga suured ja hiigeltõud, sealhulgas saksa dogid ja saksa lambakoerad, kuigi GDV võib esineda ka teistel koertel.
Purdue ülikooli 2000. aastal avaldatud prospektiivses uuringus jälgiti 1637 suurt ja hiigeltõugu koera. Kõrgendatud söögikaussi kasutavatel koertel esines suurem GDV risk. Samas uuringus olid riskiga seotud ka vanuse kasv, esimese astme sugulase GDV-ajalugu ja kiirem söömine. Uurijad hindasid, et tõstetud kausiga oli statistiliselt seostatav ligikaudu 20% suurte tõugude ja 52% hiigeltõugude GDV juhtudest.
Siin on oluline vahe: need 20% ja 52% on uuringu populatsiooni põhjal arvutatud omistatava riski hinnangud, mitte tõend, et kauss konkreetsel koeral maokeeru põhjustas. Tegemist oli vaatlusuuringuga, kus söötmisviis ei olnud juhuslikult määratud. Näiteks võib mõni omanik valida kõrgema kausi just koera suuruse või terviseseisundi tõttu. Seega tuleb uuringut tõsiselt võtta, kuid ei saa öelda, et põhjuslik seos oleks lõplikult tõestatud.
Dr Becker soovitab tõstetud kaussi pigem vältida juhul, kui koer kuulub GDV riskirühma ja puudub mõjuv tervislik põhjus kausi tõstmiseks. See on minu meelest mõistlik ettevaatuspõhimõte, mitte väide, et iga kõrgendusega kauss tekitab maokeeru. Ka kiire söömine ja väga mahukad toidukorrad vajavad tähelepanu: ühes 2004. aasta uuringus seostus suurem toidukogus ühe toidukorra kohta suurema GDV riskiga.
Kui koer üritab korduvalt oksendada, kuid midagi ei tule, muutub rahutuks, ilastab, kõht paisub või tekib nõrkus, mine kohe erakorralisse veterinaarkliinikusse. Ära jää ootama, kas kõht läheb ise väiksemaks. Kõhu nähtav paisumine ei pruugi haiguse alguses veel selgelt välja paista.
Kas kõrgem kauss võiks mõnikord olla vajalik?
Jah. Kõiki koeri ei saa suruda ühte reeglisse. Näiteks söögitoru laienemise ehk megaösofagusega koertel on söötmise asend osa raviplaanist: toit peab liikuma gravitatsiooni toel makku ning koera hoitakse sageli söömise ajal ja järel püstisemas asendis. See ei tähenda siiski, et tavaline 10–20 cm kõrgune kausialus oleks piisav. Söötmisasend, toidu konsistents ja pärast sööki püsti hoidmise kestus määratakse koos loomaarstiga.
Ka tugeva liiges- või kaelavalu korral võib individuaalselt kohandatud kausikõrgus muuta söömise lihtsamaks. Sellisel juhul jälgiksin, kas koer saab võtta loomuliku asendi, kas neelamine kulgeb häireteta ning kas ta sööb tõesti mugavamalt. Riskikoera puhul tasub eriti selgelt läbi mõelda kasu ja võimalik GDV-ga seotud ebakindlus.
Kausi suurus võib mõjutada hoopis seda, kui palju toitu me anname
Kõrgus ei ole ainus kausi omadus, millele tasub mõelda. Väga suur kauss võib muuta täiesti korraliku portsjoni inimese silmis naeruväärselt väikeseks. Mõnikord lisamegi krõbinaid mitte seepärast, et koer neid vajab, vaid seepärast, et kausi põhi tundub liiga tühi.
2012. aastal avaldatud katses osales 54 koera ja nende omanikku. Iga omanik mõõtis kuivtoitu nelja erineva kausi ja kühvli kombinatsiooniga. Keskmised portsjonid olid järgmised:
- väike kauss + väike kühvel: 150,7 g;
- väike kauss + suur kühvel: 171,5 g;
- suur kauss + väike kühvel: 172,7 g;
- suur kauss + suur kühvel: 184,5 g.
Väikese kausi ja väikese kühvli kombinatsiooniga anti statistiliselt väiksemaid portsjoneid kui teiste kombinatsioonidega. See ei tõesta, et väiksemast kausist söömine iseenesest koera saledamaks teeb. Katse näitas eeskätt, et inimese portsjoneerimist mõjutavad nõu ja mõõtevahendi suurus.
Kui pean valima köögikaalu ja mõõdutopsi vahel, eelistan eriti kaaluprobleemi korral köögikaalu. Erineva suuruse ja tihedusega krõbinad võivad samasse topsi mahtudes kaaluda erinevalt. Samuti tuleb päevaenergia arvestusse lisada maiused, närimismaiused ja muud lisandid. Väikese koera puhul võib mõni pealtnäha süütu lisapala olla juba märkimisväärne osa päevaenergiast.
Faddu ja Ossu lõpetavad reeglina söömise ise, kui kõht täis saab. Mõnikord on nad jätnud isegi järgmise söögikorra vahele. See ei tähenda, et kõik koerad suudavad vabalt etteantava toidu kogust ise reguleerida. Ülekaalule kalduva koera puhul on kindel portsjon ja regulaarselt jälgitav kehakonditsioon palju usaldusväärsemad.
Kui palju kaloreid koer päevas vajab?
Siin tahan täpsustada üht laialt levivat arvutust, mida olen ka varem jaganud. Valem 30 × kehakaal kilogrammides + 70 ei anna automaatselt koera kogu päevast energiavajadust. See on ligikaudne puhkeoleku energiavajadus ehk RER. Valemit kasutatakse üldjuhul 2–45 kg kaaluvate loomade esialgse hinnanguna; ka teistsuguste kehakaalude puhul sobib laiemalt valem 70 × kehakaal(kg)^0,75.
Võtame varasema näite: kui koer kaalub 9,1 kg, on tema ligikaudne RER 9,1 × 30 + 70 = 343 kcal päevas. See on puhkeoleku arv, mitte järeldus, et 343 kcal hoiaks tingimata aktiivse ja terve 9,1 kilo kaaluva koera kaalu stabiilsena.
Säilitusenergiavajadus ehk MER sõltub muu hulgas aktiivsusest, vanusest, tervisest ning sellest, kas koer on kastreeritud või steriliseeritud. Näiteks on veterinaarmeditsiini käsiraamatus esitatud tervete täiskasvanud koerte ligikaudsed lähtekordajad: kastreeritud/steriliseeritud koer 1,6 × RER, kastreerimata koer 1,8 × RER ning ülekaalule kalduv koer 1,4 × RER. Selle 9,1 kg näite puhul oleks 1,6 × 343 ligikaudu 549 kcal, kuid tegelik vajadus võib hinnangust märkimisväärselt erineda.
Kui koer hakkab juurde võtma, ei soovita ma lihtsalt suvaliselt kuni 20% täissöödast maha lõigata. Väga suur piirang võib vähendada ka vajalike toitainete saamist. Kaalulangetamise kava tuleks siduda kehakonditsiooni, lihasmassi, toidu energiasisalduse ja vajaduse korral loomaarsti või
veterinaartoitumisspetsialisti soovitusega. Kui koer kaotab kaalu ilma nähtava põhjuseta, peab selguma põhjus, mitte üksnes suurenema portsjon.
Kaalu ühe päeva tavapärased portsjonid üle, kontrolli toidupakendilt kcal/100 g või kcal/kg ning lisa arvestusse maiused. Kasuta algpunktina koera kehakonditsiooni ja toidupakendi soovitust, mitte kausi visuaalset täituvust. Seejärel jälgi kaalu ja vöökohta ning kohanda kogust tegeliku muutuse järgi.
Millisest materjalist peaks toidu- ja veekauss olema?
Mina eelistan oma koertel roostevabast terasest kausse. Need on vastupidavad, üldjuhul hästi pestavad ning ei purune kukkudes kildudeks. Kvaliteetne toiduga kokkupuuteks sobiv klaas või keraamika võib samuti olla hea valik, kui pind on terve ja seda on lihtne puhastada.
Plastkauss on kerge ja odav, kuid selle pind võib aja jooksul kriimustuda. Kriimustunud või pragunenud nõu puhtana hoidmine on keerulisem ning näriv koer võib plastikutükke alla neelata. Samas tuleb plastkausi puhul silmas pidada, kas plastik on mõeldud toiduga kokku puutumiseks. Plastmaterjalide koostis ja kasutuskindlus erinevad. Iga plastkauss ei pruugi olla mürgine aga minu jaoks on risk suurem kui nt keraamilise või roostevabast terasest kausi puhul. Siiski, kui plastkauss on juba kulunud, vahetaksin selle lihtsalt välja.
Keraamilise kausi puhul on oluline, et glasuur oleks toiduga kokkupuuteks sobiv ja pinnal ei oleks pragusid. Klaasiga tasub arvestada purunemisriski. Kindlat kaubamärki ei saa pidada ohutuks ainult nime põhjal; olulisemad on materjali toidukõlblikkus, kvaliteet ja korrashoid.
Üks lihtne asi on kausi materjalist sõltumata tähtis: pesemine. USA toidu- ja ravimiamet FDA soovitab toidukausid pärast iga söömist pesta ja kuivatada ning veekausse pesta iga päev. Pindadele võib tekkida mikroobne kiht ehk biofilm ka siis, kui kauss näeb esmapilgul välja täiesti puhas. Paljast kiirest veega loputamisest ei pruugi piisata.
Minu valik: pigem põrandal, kuid mitte põhimõtte pärast
Kui ma täna oma koertele täiesti uued kausid ostaksin, valiksin tõenäoliselt väiksemad kui praegused. Kui paned suurde kaussi 200 grammi kuivtoitu, võib seda olla peaaegu ainult põhja peal. See muudab inimese jaoks portsjoni hindamise üllatavalt keeruliseks. Ja just siin on väiksemast kausist rohkem praktilist kasu kui uhkest kõrgest alusest.
Kõrgendusega söögikausist ma Faddu ja Ossu puhul loobusin ning praegu ei näe põhjust tagasi pöörduda. Irene koertel on alus kasutusel, kuid seatud üsna madalale. Ma ei käsitle seda vastuoluna: koerad, nende vajadused ja omanike lahendused on erinevad.
Kui sul on terve, ilma neelamis- või liikumisprobleemita koer, eriti suuremat tõugu ja sügava rinnakorviga, valiksin ettevaatusest pigem madala, stabiilse ja kergesti puhastatava kausi. Kui koeral on terviseprobleem, mille puhul kõrgem söötmisasend võib aidata, lähtuksin loomaarsti hinnangust ja koera tegelikust enesetundest. Tähtsam kui kausi mood on see, kuidas sinu koer sööb, kui palju ta saab, kuidas ta ennast tunneb ning kas tal on riskitegureid, mida ei tohiks tähelepanuta jätta.
Allikad
- Glickman jt (2000). Non-dietary risk factors for GDV in large and giant breed dogs. JAVMA.
- Raghavan jt (2004). Diet-related risk factors for GDV in dogs of high-risk breeds. JAAHA.
- Murphy jt (2012). Size of food bowl and scoop affects amount of food owners feed their dogs.
- Merck Veterinary Manual. Nutritional Requirements of Small Animals.
- American College of Veterinary Surgeons. Gastric Dilatation-Volvulus.
- Merck Veterinary Manual. Disorders of the Esophagus in Dogs.
- U.S. FDA. Proper Storage of Pet Food & Treats.
- Karen Becker. Should You Use an Elevated Bowl to Feed Your Dog? Bark & Whiskers.
- Karen Becker. Are You Overfeeding Your Dog? Bark & Whiskers.
🐾 FendaF usub teadlikesse valikutesse
FendaF’i blogi eesmärk ei ole öelda, mida sa pead tegema. Meie eesmärk on jagada teadmisi, tutvustada erinevaid teaduspõhiseid ja integratiivseid vaatenurki ning aidata sul teha oma lemmiku jaoks teadlikumaid otsuseid.
Iga loom on ainulaadne ning ükski artikkel ei saa asendada veterinaararsti konsultatsiooni, diagnoosi ega ravi. Kui sinu lemmikul on tervisemure või vajad personaalset nõu, pöördu alati veterinaari poole.

Lisa kommentaar