Koer kui meie harjumuste ori

Kuna alustasin hiljuti taaskord James Clear’i raamatu “Aatomiharjumused” lugemist, siis tabasin ennast üsna tihti mõttelt, et koer on meie harjumuste ori. Kõlab ilmselt halvasti, aga mõtle korra selle peale. Mis asi on üldse harjumus? Harjumus on rutiin või käitumine, mida tehakse regulaarselt ning paljudel juhtudel automaatselt. Nüüd mõtle kui paljusid tegevusi, mis on seotud koeraga, teed sa automaatselt – olgu selleks siis nt jalutamas käimine, söömise kellaajad või kasvõi see, millist toitu sa talle ostad? Ma olen nõus sellega, et koer vajab rutiini, aga minu jaoks on rutiinil ja harjumusel suur vahe. Kui sul on paigas koera söömise kellaajad, siis mõtle kas need kellaajad on kujunenud sinu harjumuste tulemustena või pigem on see olnud tema valik?

Seda teemat võimendasid minu jaoks ka hiljutised vestlused teemadel kuidas koera ei saa jooma vett, kuhu on lisatud õunaäädikat, ei saada lahti pärmseenest või on mingid nahaprobleemid ja oleks vaja koera keha ära puhastada. Ma möönan, et see teekond ei olegi lihtne. Ma tean millest ma räägin, sest ma olen Ossuga kogu selle teekonna läbi teinud. Ossu jaoks olid probleemiks:

• vähene vee joomine
• õunaäädikaga segatud vee joomine
• klorella söömine

Väikeste sammudega suurte tulemusteni

Tänaseks on kõik need probleemid saanud lahenduse ning ma olen jõudnud selleni väikeste sammudega.

Vee joomine lahenes meil tänu sellele, et hakkasin lisama tema toidule alati vett. Sarnaselt inimestele tekitab ka koertel vee joomine janu. Need, kes ei armasta ise vett juua, teavad, et kuni sa ei joo, siis ei tunne sa ka janu. Kui sa aga juba hakkad jooma, siis sa tunned kuidas keha vajab vett. Ma arvan, et vanast jõi Ossu heal juhul 300-500 ml vett päevas. Täna joob ta kindlasti ära oma päevanormi ning ma ei pea enam muretsema, et ta joob liiga vähe. Lihtsalt vahemärkusena – kas sa tead, et vähese joomise tulemusena võivad koeral üpris kergelt tekkida ka struviitkivid? Seda just põhjusel, et kehas ei ole piisavalt vett, et jääkained põiest välja viia.

Õunaäädikas oli Ossu jaoks järjekordne katsumus. Kui ma seda esimene kord veele lisasin, siis ta läks, nuusutas ning tuli joomata tagasi. Kuna Ossut on aga alati kimbutanud ka naha sügelemine, siis pakub õunaäädikas sellele sügelusele leevendust. Seega oli mul väga vaja talle kuidagi õunaäädikas meeldivaks teha. Otsustasin vähendada veele lisatava õunaäädika kogust. Lisasin tunde järgi ning maitsesin vett – kui vesi oli minu jaoks ilma kõrvalmaitseta, siis panin vee koertele ette. Ja see toimis! Ossu jõi seda vett hea meelega. Mõni aeg hiljem otsustasin hakata lisama õunaäädikat toidule, algul segasin keefiriga (keefir nimelt on nii tugeva maitsega, et sisuliselt tapab kõik kõrvalmaitsed), siis aga lisasin juba kuivtoidule – lisan veidi õunaäädikat ning siis vett juurde. Sööb kusjuures väga kenasti.

Klorella on Ossu jaoks olnud totaalne õudus kuubis. No ei meeldi talle see roheline pulber mitte kuidagi. See kusjuures ei sobinud ka keefiriga. Küll aga sobib see väga hästi kreeka jogurtiga. Aga jällegi – alustasin väiksemate kogustega ning järk-järgult suurendasin koguseid, aga siiski pigem jagan päevase koguse 2-3 korra peale ära (et maitse liiga intensiivseks ei muutu).

Seega kõike on võimalik saavutada, kui on soovi ja järjepidevust sellega tegeleda. Sellest peab välja kujunema harjumus, sest siis muutub see automaatseks ning sa teed seda ilma sellele mõtlemata. Siinkohal olekski aga paslik rääkida harjumuste muutmisest, sest mitte ükski muutus ei toimu ilma, et sinul tekiks harjumus seda teha ning oma koera tervist selle abil parandada.

Koer on meie harjumuste ori?

Ma ei olnud kunagi varem selle peale mõelnud, et koer on päriselt minu enda harjumuste ori. Ehk täpselt sellised nagu on minu harjumused, on nende elustiil. Kui mina armastan magada kella 10-ni, siis tähendab see seda, et ka nemad saavad hommikul esimest korda välja alles kell 10. Kui mina ei viitsi liikuda ja vedelen ainult diivanil, siis on selline ka nende elustiil. Ja kui ma ei toitu ise teadlikult, siis suure tõenäosusega ei toida ma ka oma koeri teadlikult.

Tegelikkuses on nii, et meie elustiil peegeldab meie koerte elustiili. Nemad ei saa asju ise otsustada, vaid nemad teevad üldjuhul seda, mida meie neile ütleme. Nad ka söövad seda, mida meie neile valime. Ja loomulikult saame me alati öelda, et koer on harjumuste ori, sest ta sõltub igal juhul meie harjumustest. Vahe on aga selles kas need harjumused on head ning elukvaliteeti parandavad või mitte.

Me inimestena jääme hästi tihti kinni oma mugavustsooni ning enamustele meist ei meeldi muutuseid teha. Kui me mõnikord ka mingi muudatuse teeme, siis avastame, et tulemused ei tule kiiresti ning siis läheme tagasi vanadesse rutiinidesse. Sest pole ju ometigi mõtet teha muudatusi, millest kasu ei ole, eks ole? Tegelikult suudab isegi väike muutus igapäevastes harjumustes suunata elu hoopis teise sihtkohta.

Ning seda reeglina sellepärast, et me arvame, et massiivne edu nõuab massiivset tegutsemist. Me paneme endale peale surve, et me peame korraga tegema nii suure muudatuse, millest kõik kohe räägivad. Tegelikult muutused, mis tunduvad algul väikeste ja mitteolulistena võivad tuua kaasa märkimisväärsed tulemused, kui me oleme nõus neid aastaid järgima. Muutus, mida suudab korda saata imepisike parandus, on tegelikkuses hämmastav.

Progress ei toimugi lineaarselt

Inimeste suureks hädaks on see, et me ootame alati, et progress toimub lineaarselt. Mõtle kasvõi koera treenimise peale – see ju peaks minema tõusvas joones ülespoole, aga ometigi ei lähe… Ja on tohutult ärritav kui ebaefektiivsed need muutused tunduvad esimeste päevade, nädalate ja kuude jooksul. Sa teed ja möllad, aga reaalselt on tunne, et see ei vii mitte kuhugi. Pea aga meeles, et kõige võimsamad väljundid saabuvad alati hilinemisega.

Läbilöögimomendid on sageli mitme eelmise tegevuse tulemus, mis võimeneb potentsiaaliks, mida on vaja ülisuure muudatuse vallandamiseks. Siin on heaks näiteks vähk – see püsib 80% oma elust märkamatuna ja siis võtab elu üle mõne kuu jooksul. Vähk ei teki kehasse üleöö, vaid see on sinu väikeste otsuste tulemus, mis sa oled teinud juba aastaid tagasi.

Ka 1% suurused valikud määravad selle kes sa oled täna ja kes sa olla võiksid. Edu on alati igapäevaste harjumuste tulemus, mitte üks kord elus toimub transformatsioon.

Meil kõigil esineb tagasilööke (nii ka uute harjumuste puhul) aga pikas perspektiivis sõltub meie elu kvaliteet meie harjumuste kvaliteedist. Samade harjumuste puhul ootavad meid samad tulemused. Paremate harjumustega on aga kõik võimalik!

Pea meeles, et kõik suured asjad saavad alguse väikestest algustest ning iga harjumuse seeme on üks väga väike otsus!

Mina soovitan mõelda oma harjumuste peale, mis puudutavad sinu koera. Mõtle kas sa tahaksid midagi muuta? Ühtlasi mõtle, et sinu tänased otsused ei avaldu mitte kohe ja täna, vaid alles aastate pärast. Kui sa kunagi tulevikus tagasi vaatad, kas sa oled veendunud, et sa tegid alati oma koera jaoks parimad otsused?