Koerad ja ilus aed – utoopia?

Ma mäletan kui ma majja kolisin ning hakkasin vaikselt aias toimetama. Ühe koeraga ei olnudki see kõige hullem tegevus, sest üks koer ei suuda nii palju jama korraldada kui kaks. Muuhulgas kuulsin ma trennides kuidas inimesed olid oma koerte tõttu aias kasutusele võtnud erinevad lahendused. Kellel olid koerad enamus aega aedikus ning kellel oli aia esimene osa tagumisest osast ära eraldatud ning koerad maja ette olevasse aeda üldse ei pääsenudki. Minule isiklikult ei sobinud kumbki mõte ning pigem olin valmis leppima sellega, et kombo koerad ja ilus aed on utoopia. Ja seda eriti kuni mul on selline suur elevant nagu Faddu, kes kõigest üle ja läbi läheb :D. Seda kuni hetkeni kui sain Irenega tuttavaks ning me esimest korda Fadduga neile külla läksime.

Koerad ja ilus aed – kuidas see võimalik on?

Ma mäletan siiani seda emotsiooni kui ma esimene kord Irene juures ahhetasin, et kuidas kahe koeraga on võimalik nii korras ja ilus aed. Loomulikult arvasin ma algul, et asi peab olema koertes ehk Fenton, kes meil jooksebki oma kerget modelli jooksu (aeglaselt ja kergelt) vs Faddu, kes jookseb nagu suur elevant ning sisuliselt purustab kõik oma teel :D.

Peale paari külaskäiku nägin ma aga, et tegelikult polnud asi mitte Faddu ja Fentu erinevuses, vaid pigem selles, et kui taimed on aias piisavalt suured, siis koer ei talla neil peal, vaid jookseb neist mööda. Ehk siis Irene aias ei suutnud Faddu väga mingit pahandust minu õnneks korraldada :).

Loomulikult see tekitas kohe mul endal soovi oma aed korda teha. Kuna ma elan sisuliselt põllu peal ning mingit kõrghaljastust pole, siis oli aed suhteliselt puhas lõuend.

Pikk ja raske teekond

Kõige keerulisem ongi siis, kui taimed on alles väikesed. Jah, on võimalus osta juba suuremad taimed, aga kui sul on sisuliselt pinnas täis paekive, siis siia suure taime istutamine on meeletu katsumus. Seega polnud muud teha, kui ostad väikese taime ning ootad kuni see suureks kasvad. Saksa lambakoera suurim häda (kui seda hädaks nimetada) on see, et nad on tohutu valveinstinktiga. See tähendab reeglina, et nad lihtsalt jooksevad mööda aiaääri! Nii ka muideks Faddu ja Ossu. Ja nende tegelastega koos kasvatada taimi on parajalt närvesööv tegevus. Ma olen Faddu pärast siin aias ikka parajalt pisaraid valanud.

Tihtipeale piiratakse maja esine koertele ära seetõttu, et nad joostes pidevalt autode järgi, hävitavad nad ära ka reeglina muru. Ma saan väga hästi sellest aru, sest enne kui ma aia ääred panin multši alla, oli ka minul muru asemel hoopis muld. Sest ükski muru siin lihtsalt ei pidanud mu koerte jooksmisele vastu.

Ma mäletan siiani kui me Irenega esimest korda hakkasime kuuskede “peenart” korda tegema. Irene soovitusel otsustasime kasutada tekstiilmultši (see õhem must kangas), sest temal see ilusasti toimis. Küll aga ei arvestanud ta, et Faddu ei ole päris sama kerge modellijooksuga nagu Fentu :D. Nimelt tegime peenra korda, aga järgmiseks aastaks oli see tekstiilmultš totaalselt tükkideks, sest Faddu lihtsalt jooksis seal edasi-tagasi ja see ei pidanud tema jooksmisele vastu. Ega siis muud, kui järgmine aasta tegime sama asja uuesti läbi, aga seekord panime geotekstiili ning siis sinna peale multši. See püsis juba oluliselt paremini.

Kuidas väikesed taimed ikkagi suureks kasvavad?

Iga kevad on ilmselt igal aiaomanikul suur huvi vaadata kuidas taimed tärkavad ja kasvama hakkavad. Minul kaasnes sellega alati ka suur ärritus, sest kohe kui mõni väike taim ajas kuskilt mõne uue oksa, siis Faddu lihtsalt läks ja astus selle puruks. See ajas mind sõna otseses mõttes hulluks. Ma reaalselt proovisin peaaegu kõike – muuhulgas panin väikestele taimedele ümber traadist võrgud või siis üritasin terves ulatuses taimedele ette tõmmata kas nööri või võrgu. Tulemuseks oli see, et Faddu jooksis ringi kas koos võrkudega või siis jooksis läbi nööride ning tallas ikkagi taimed katki.

Ma kusjuures mäletan siiani kui ma Irenele ütlesin, et ma ei saa kunagi omale ilusat aeda ega privaatsust, sest Faddu lihtsalt tapab kõik taimed ära. Irene lohutas, et taimed on vastupidavad ning küll nad millalgi hoo sisse saavad. Ma päriselt ei uskunud.

Tänaseks on jäänud veel mõned üksikud väikesed taimed, enamus on Faddu ja Ossu kõrval suureks kasvanud. Ja Irenel päriselt oli õigus – taimed saavad hakkama ning mingi hetk on juba piisavalt suured, et koerad neile otsa ei jookse.

Soovitused

Enda kogemusele tuginedes annan järgmised soovitused kuidas aed ja koerad väga edukalt koos eksisteerida saavad:

• kata kõik peenrad tekstiilmultši või geotekstiiliga (olenevalt kui aktiivne jooksja sul kodus on) ning siis multšiga (vähemalt 5 cm multši oleks hea)
• maja ette ehk seal, kus su koerad rohkem aia ääres jooksevad, kata laiem osa multšiga, sest siis jooksevad koerad multši, mitte muru peal
• väikesed taimed kasvavad ise suureks, kui sa neile lihtsalt aega annad. Ära muretse murtud okste pärast, kasvavad uued!
• kui sul on kõrval aias midagi, mis koeri pidevalt ärritab ja nad seal ääres tahavad joosta, proovi kasvõi ajutiselt katta aed millegagi, mis veidi vaadet varjab (senikauaks kuni taimed suuremad)
• olenemata kui väikesed su taimed on, lõika-lõika-lõika neid! Mida rohkem sa taimi lõikad, seda kiiremini hakkavad nad kasvama (kehtib enamus taimede puhul)
• kui tahad lihtsamat lahendust, osta kiire kasvuga taimed
• võid proovida leida okkalised taimed – tundlikumad koerad ei taha väga nende peal/läheduses joosta (Faddu sugusel koeral on seevastu kama kaks)
• kui sul on võimalik, siis osta kohe suuremad taimed. Kui taim on juba ca 60 cm kõrge, siis üldiselt koer enam sellele otsa ei jookse.

Kokkuvõtteks

Aia rajamine koos koertega on suure tõenäosusega paras katsumus, aga unistus kombost koerad ja ilus aed ei ole utoopia. Ja vahet ei olegi mis põhjusel sa aias toimetad – kas tahad privaatsust, mugavust või lihtsalt ilusat aeda. Koerte puhul on aias toimetades vaja lihtsalt kannatust ning palju :).

Loomulikult on alati variandiks koerad aias lubadagi ainult teatud piirkonda aga mulle see isiklikult lihtsalt ei istu. Minu jaoks on minu koerad pereliikmed ning võivad liikuda vabalt terves aias. Aga see on jällegi igaühe enda tunnetus.

Täna ma näen väga hästi kuidas poisid jooksevad ümber taimede, mitte üle nende. Isegi kuused, mis tükk aega hoogu sisse ei saanud, sest Faddu lihtsalt jooksis neile otsa ja siis peksis neid sabaga jne, on tänaseks kasvanud juba päris kõrgeks ja laiaks. Paar aastat veel ja ilmselt ei ole Faddul võimalik enam nende vahelt läbi joosta.

See, kas aeda peaks rajama koos koeraga või mitte ehk kas koer peaks nägema kuidas sa taimi istutad, on tegelikult sinu enda tunnetus. Mina olen kõiki aiatöid teinud koos koertega ning minul toimib see väga ilusasti. Muuhulgas on mul aias ka taimi, mis on muuhulgas koertele mürgised, aga no ei puutu mul mitte üks koer neid taimi. Seega kindlasti ei ole aiatööde tegemisel ühest ja õiget lahendust. Tulebki vaadata kumb variant sinu lemmiku puhul toimib. Lihtsalt vaata, et ta aiatööde käigus endale kogemata haiget ei saa teha (kogemata reha otsa ei astu või kääridega ringi ei jookseks).