Koerad ja ilus aed: kas see on tõesti utoopia?

Lugemisaeg: umbes 5 min

Kui ma majja kolisin ja aeda rajama hakkasin, olin üsna kindel, et koerad ja ilus aed ei kuulu samasse lausesse. Ühe koeraga oli veel võimalik midagi planeerida. Kahega hakkas olukord meenutama juba väikest maastikuehituse võistlust, kus üks osapool ehitab ja teine testib iga päev, kui vastupidav see kõik tegelikult on. 😄 Trennis kuulsin inimestest, kes olid koerte jaoks eraldi aedikud ehitanud või piiranud majaesise aiaosa täielikult ära. Ma sain neist aru, aga mulle endale see lahendus ei sobinud. Minu jaoks on koerad pereliikmed ning ma tahan, et nad saaksid aias vabalt liikuda. Olin juba leppinud mõttega, et kui mul on selline suur elevant nagu Faddu, kes jookseb vajadusel kõigest üle ja läbi, siis tuleb ilusa aia unistus ilmselt maha matta.

Siis läksin Fadduga esimest korda Irenele külla.

Irene aed ja kaks väga erinevat jooksustiili

Ma mäletan siiani, kuidas ma tema aeda nähes ahhetasin. Kaks koera ja kõik nii ilusasti korras! Esimene seletus tundus muidugi ilmne. Fenton liigub mööda aeda umbes nagu modell laval: kergelt ja elegantselt. Faddu puhul ei räägi me modellist, vaid elevandist, kellel on kiire. Kuidas saakski nende kahe koera mõju aiale võrrelda?

Aga järgmiste külaskäikudega märkasin midagi olulisemat. Irene aias olid taimed juba piisavalt suured ja selgelt eristatavad. Faddu ei sööstnud neist automaatselt läbi, vaid jooksis nende vahelt mööda. Probleem polnudki ainult koeras, vaid selles, kas aias on talle arusaadav liikumisruum.

Minu enda aed asus sisuliselt põllu peal. Kõrghaljastust polnud ja pinnases oli paekive rohkem, kui oleksin tahtnud. Suurte taimede istutamine oli paras ettevõtmine, nii et alustasin enamasti väikestest. Tagantjärele oli see ilmselt kogu loo kõige raskem etapp: taimed olid väikesed, aga koerad juba täissuuruses.

Saksa lambakoera isiklik kiirrada

Faddu ja Ossu on mõlemad suured saksa lambakoerad ning aia ääres jooksmine kuulub nende puhul päeva sisse. Seal liiguvad autod, inimesed ja naabrid. Koerad märkavad. Ja siis nad jooksevad. Ikka sama rada mööda. Tulemus oli etteaimatav: muru asemel hakkas aia ääres järjest rohkem paistma mulda ning vihmaga tekkis pori.

Ühel hetkel sain aru, et võin lõputult muruseemet külvata või lihtsalt aktsepteerida koerte olemasolevat liikumisteed. Minu jaoks töötas teine variant paremini. Hakkasime aiaääri multšiga katma, nii et jooksmine ei toimunud enam kõige õrnemal murualal. See ei tähenda, et multš oleks igas aias universaalne lahendus. Selle tüüp, aluskiht, liikumiskoormus, äravool ja koera komme materjali närida on kõik olulised. Aga meil muutus olukord märgatavalt paremaks.

Esimene katse läks Faddu testis läbi. Geotekstiil pidas paremini

Üks eredamaid aiamälestusi on päev, mil hakkasime Irenega kuuskede peenart korda tegema. Tema aias oli õhem tekstiilmultš hästi vastu pidanud, nii et proovisime sama. Panime kanga maha ja multši peale. Nägi ilus välja.

Järgmisel aastal oli kangas tükkideks. Faddu oli oma tavapärast jooksurada lihtsalt edasi kasutanud ja meie õhuline lahendus tema liikumisjõule alla jäänud. Tegime töö uuesti, seekord vastupidavama geotekstiiliga ja multšiga. See pidas meie tingimustes oluliselt paremini ning kuuskede ümbrus jäi korras.

Siinkohal üks oluline täpsustus. Geotekstiil ei ole igas peenras automaatselt parim valik. Mõnes kohas võib see aja jooksul paljastuda, rebeneda või muutuda tülikaks taimede hooldamisel. Kui koer kipub kangast sikutama või närima, tuleb materjali sobivus üle vaadata. Samuti tasub valida multš, mis pole koerale mürgine ega koosne teravatest osakestest. Näiteks kakaoubadest valmistatud multš ei sobi koertega aeda, sest võib sisaldada teobromiini ja kofeiini.

Kuidas väikesed taimed lõpuks suureks kasvasid?

Ilmselt pole ma ainus, kes kevadel õue astudes kontrollib esimese asjana, kas mõni uus oks on tekkinud. Minul kaasnes sellega aastaid teine küsimus: kas Faddu on selle juba ära murdnud? Mõnikord oligi. Proovisin väikeste taimede ümber võrke, tõmbasin nööre ette ja katsetasin igasuguseid tõkkeid. Mõni päev hiljem jooksis Faddu ringi koos võrguga või oli nöör lihtsalt kadunud. Kõik kaitselahendused ei sobi kõikidele koertele. 😄 Ma ütlesin Irenele mitu korda, et mul ei saa kunagi olema ilusat aeda ega privaatsust, sest Faddu hävitab kõik enne ära, kui see kasvada jõuab. Irene ütles rahulikult, et taimed on vastupidavad ja neil tuleb lihtsalt aega anda. Ma päriselt ei uskunud.

Aga tal oli õigus, vähemalt meie aia puhul. Mõned taimed said küll kannatada, mõni tuli asendada, kuid enamik kasvas ajapikku suuremaks. Kui põõsad ja kuused olid juba tugevad ja nähtavad, hakkasid koerad neist loomulikumalt mööda liikuma. Koer ei mõõda taime kõrgust sentimeetrites. Küll aga võib suurem, tihedam ja selgema piiriga istutus suunata tema liikumist paremini kui üks õrn oks mullas.

Mida ma nüüd teeksin teisiti?

Kõigepealt vaataksin, kus koerad juba liiguvad. Aed tuleb planeerida koos päris koeraga, mitte ainult paberil ilusa peenraga. Kui aia ääres on pidev jooksurada, siis pole mõistlik istutada sinna õrnu taimi ja loota, et koer homsest oma harjumust muudab. Võib jätta jooksukoridori, kasutada vastupidavamat pinnakatet või asetada istutused sellele veidi eemale.

Teiseks kaitseksin kõige haavatavamaid taimi just algusaastatel. See võib tähendada madalat selgelt nähtavat piiret, ajutist toestust või hoopis suurema istiku valimist, kui pinnas ja eelarve

lubavad. Nähtav, turvaline ja hästi kinnitatud lahendus töötab paremini kui lohisev võrk, millesse koer võib takerduda. Minu kogemuses oli umbes 60 cm kõrgune taim juba paremini märgatav, kuid see pole reegel, mis kehtiks igale koerale ja igale istutusele.

Kolmandaks jätaksin endale ruumi eksida. Kõik taimed ei kasva pärast oksa murdumist ühtviisi tagasi, samuti ei kiirenda sage lõikamine iga liigi kasvu. Lõikamine peab sobima konkreetse taime ja aastaajaga. Ja ma ei ostaks aeda lihtsalt selle pärast okkalisi taimi, et koer neist eemale hoiaks: teravad okkad võivad ka vigastada.

Aed peab olema ilus ka koera jaoks ohutu

Mina olen oma koertega sageli koos aiatöid teinud. Nad on näinud, kuidas ma istutan, kaevan ja multši laotan, ning minu koerad pole kõike sellepärast üles kaevanud. Mõni teine koer võib aga peenraid just kaevamise rõõmust avastada. Ka siin pole üht retsepti.

Ühes kohas ma enam ainult koera senisele käitumisele ei loodaks: mürgised taimed. Minu aias on olnud taimi, mida koerad pole puutunud, kuid see ei tõesta, et need oleksid ohutud või et sama koer ei võiks neid kunagi proovida. Aeda planeerides tasub kontrollida taimede liigi ohutust, eriti kui koer sööb taimi või koju tuleb kutsikas. Nartsissisibulad, maikelluke, oleander ja mitmed muud aiataimed võivad olla ohtlikud. Samuti jälgi väetisi, taimekaitsevahendeid, teravaid tööriistu, lahtisi võrke ja pärast tööpäeva laokile jäänud rehasid. Viimased ei ole aiamööbel.

Kas ma rajaksin selle aia uuesti samamoodi?

Jah, aga ma oleksin alguses kannatlikum. Kui täna Faddut ja Ossut aias vaatan, näen väga hästi, kuidas nad jooksevad põõsaste ümbert, mitte läbi nende. Ka kuused, mida Faddu aastaid jooksu pealt nügis ja sabaga peksis, on suureks kasvanud. See tundus kunagi üsna uskumatu.

Ma ei ütle, et iga koera peab laskma igasse aianurka. Mõne pere jaoks on eraldi aiaosa parim lahendus ja see on täiesti mõistlik. Minu jaoks oli oluline, et meie aed jääks ühiseks ruumiks. Lõpuks ei olegi koerad ja ilus aed utoopia. Vahel tuleb lihtsalt istutada natuke targemini ja oodata natuke kauem, kui alguses plaanisid.

Kasutatud allikad

• Cornell University College of Veterinary Medicine. Plants toxic to dogs.
• Poison Control. Cocoa bean mulch can poison dogs.