Vaktsineerimise kõrvalmõjud koeral: mida uuringud näitavad ja kuidas hinnata oma koera riski?

Lugemisaeg: umbes 19 min

Vaktsineerimise kõrvalmõjud koeral võivad ulatuda kergest mööduvast reaktsioonist harva esineva raske reaktsioonini. Vaktsineerimine aitab ennetada raskeid nakkushaigusi, kuid ükski meditsiiniline sekkumine ei ole täiesti riskivaba. Küsimus ei ole selles, kas vaktsineerimine on „hea” või „halb”, vaid kuidas saavutada konkreetsele koerale vajalik immuunkaitse võimalikult väikese põhjendamatu riskiga.

FendaFi keskne küsimus: mida me päriselt teame, millised valikud on olemas ja mida need tähendavad konkreetse koera päriselus?

Millistele küsimustele otsime veel vastuseid

Selle artikli uurimisel jäid mõned koeraomaniku jaoks olulised küsimused avatuks. Osa puudutab avalike uuringute piire, osa konkreetsete preparaatide andmeid ja osa seda, kuidas teha keerulises terviseolukorras põhjendatud otsus. See, et me ei leidnud piisavat avalikku vastust, ei tähenda iseenesest, et vastavaid uuringuid ei ole tehtud.

• Milliste annuse määramise uuringutega on konkreetse vaktsiini täisannus põhjendatud ning kas väiksemaid annuseid on uuritud? Sama annuse kasutamise immunoloogiline põhjendus ei vasta veel küsimusele, mida on iga preparaadi kohta tegelikult katsetatud.
• Kui hästi olid ohutusuuringutes esindatud väga väikesed, eakad ja krooniliselt haiged koerad? Milliseid andmeid saab kasutada näiteks vana südamehaige koera individuaalse riski hindamisel?
• Kui palju sisaldab konkreetne preparaat adjuvante, stabilisaatoreid ja tootmisjääke ning millised uuringud aitavad hinnata nende tähendust erineva kehakaalu või terviseseisundiga koertel? Koostisosa olemasolust üksi ei saa järeldada selle ohtlikkust.
• Kui kaua püsib marutaudikaitse vanal koeral, kes on elu jooksul saanud korduvalt vaktsiine, ja kui suur on järgmise doosi lisakasu? Kas kaitse võiks pärast viimast doosi kesta 10–12 aastat või kauem, jääb praegu selgelt hüpoteesiks, mitte tõestatud kaitsekestuseks.
• Kuidas lahendatakse Eestis konkreetne juhtum, kus koeral on raske kaasnev haigus või varasem tõsine vaktsiinireaktsioon, kuid marutaudivaktsineerimise tähtaeg saabub? Siin vajame pädeva ametiasutuse selgitust praktilise menetluse kohta; küsimus ei tähenda, et õigusaktis oleks üldine haiguspõhine erand.
• Kes kannab vastutust ja hüvitab kahju, kui nõuetekohaselt manustatud kohustuslik marutaudivaktsiin põhjustab koerale raske tervisekahjustuse, kuid tootja ega veterinaararsti eksimust ei tuvastata? Siin vajame pädeva ametiasutuse selgitust võimalike hüvitamisaluste ja menetluse kohta.

Nende küsimuste täpsustamiseks on vaja tootjate ja pädevate ametiasutuste vastuseid ning vajaduse korral täiendavaid uuringuandmeid. Kui vastused lisanduvad, täiendame artiklit. Allpool eristame olemasolevaid tõendeid, nende piiranguid ja küsimusi, millele meil veel kindlat vastust ei ole.

Kõige olulisem lühidalt

Mida teame	Mida sellest ei saa järeldada
Väiksematel koertel registreeritakse ägedaid vaktsineerimisjärgseid kõrvalnähte sagedamini.	See ei tõesta, et väiksem vaktsiiniannus oleks piisav või ohutum.
Mitme vaktsiini manustamine samal visiidil seostub suurema registreeritud kõrvaltoimete riskiga.	See ei tähenda, et iga kombinatsioon või iga koer vajaks automaatselt eraldi visiite.
Leptospiroosivaktsiiniga seotud kõrvaltoimete andmed on nüansirikkad ja sõltuvad uuringust ning preparaadist.	L2/L4 teatamismäärad ei tõesta, et L4 oleks konkreetsele koerale kindla kordaja võrra ohtlikum.
Koera terviseseisund, varasemad reaktsioonid ja tegelik nakkusrisk on otsuse osa.	„Üldiselt ohutu” ei tähenda konkreetse koera jaoks „riskivaba”.

Millised kõrvaltoimed võivad pärast vaktsineerimist tekkida?

Enamik vaktsineerimisjärgseid reaktsioone on kerged ja mööduvad. Koer võib olla tavapärasest väsinum, süstekoht võib olla hell või paistes ning mõnikord esineb ajutist isutust, palavikku, oksendamist või kõhulahtisust. Harvem võivad tekkida ülitundlikkusreaktsioonid, sealhulgas nõgestõbi, näoturse või anafülaksia.

Oluline on eristada kolme asja: sümptomit, mis tekib pärast vaktsineerimist; võimalikku vaktsiini kõrvaltoimet; ning kõrvaltoimet, mille põhjuslik seos vaktsiiniga on piisavalt tõendatud. Ajaline järgnevus on oluline vihje, kuid ei tõesta iseenesest põhjust.

Kui võimalikud reaktsioonid jäävad dokumenteerimata, võivad korduvad mustrid ravimiohutuse järelevalves nähtamatuks jääda. Seetõttu väärib kahtlus dokumenteerimist ka siis, kui põhjuslik seos ei ole veel tõestatud.

Kui sagedased on koerte vaktsineerimise kõrvaltoimed?

2005. aastal avaldatud Moore’i ja kolleegide retrospektiivne uuring hõlmas 1 226 159 koera ja 3 439 576 vaktsiinidoosi. Kolme päeva jooksul pärast vaktsineerimist diagnoositi 4 678 võimalikku vaktsiiniga seotud kõrvalnähtu ehk 38,2 juhtumit 10 000 vaktsineeritud koera kohta. Uuringus loeti sündmusteks muu hulgas mittespetsiifiline vaktsiinireaktsioon, allergiline reaktsioon, nõgestõbi ja anafülaksia.

2023. aastal avaldatud palju suuremas andmestikus oli 4 654 187 koera ja 16 087 455 vaktsineerimisvisiiti. Võimalik kõrvalnäht registreeriti 31 197 visiidi järel ehk 19,4 juhul 10 000 vaktsineerimisvisiidi kohta. Kõrgeimad määrad olid kuni 5 kg koertel ning teatud tõugudel, eriti prantsuse buldogidel ja taksidel.

Neid kahte üldnäitajat ei tohi käsitleda tõendina, et kõrvaltoimete sagedus oleks aja jooksul poole võrra langenud. 2005. aasta uuring kasutas nimetajana vaktsineeritud koeri, 2023. aasta uuring vaktsineerimisvisiite. Erinesid ka ajaperiood, preparaadid ja muud tingimused.

Mõlema uuringu ühine sõnum on see, et risk ei ole kõigil koertel ühesugune. Mõlemad vaatlesid peamiselt ägedaid, kolme päeva jooksul dokumenteeritud sündmusi. See tähendab, et need uuringud ei saa anda täielikku vastust võimalike hilisemate terviseprobleemide kohta.

Miks saavad väikesed ja suured koerad sama vaktsiiniannuse?

Vaktsiini annustamine erineb paljude ravimite annustamisest. Vaktsiini eesmärk on esitada immuunsüsteemile piisav kogus antigeeni, et tekitada kaitsev immuunvastus. Antigeeni vajalik kogus ei pea suurenema võrdeliselt kehakaaluga.

See selgitab, miks sama vaktsiiniannust kasutatakse eri suurusega koertel. Kuid see ei lahenda kogu küsimust, sest vaktsiin ei koosne ainult antigeenist. Sõltuvalt preparaadist võib selles olla adjuvante, stabilisaatoreid ja tootmisprotsessist pärinevaid jääke. WSAVA 2024 juhend märgib ise, et osa tootjaid on vähendanud teatud abiainete kontsentratsiooni või toonud turule sama antigeenikogusega väiksema süstimismahuga preparaate.

Kui 2 kg ja 80 kg koer saavad sama absoluutse koguse mingit komponenti, on selle kogus kehakaalu kilogrammi kohta 2 kg koeral 40 korda suurem. Sellest ei järeldu 40 korda suurem terviserisk. Risk sõltub konkreetsest ainest, selle bioloogilisest toimest ja reaktsiooni mehhanismist. Küll aga on see põhjendatud uurimisküsimus, eriti arvestades, et suurtes andmestikes esineb väikestel koertel kõrvalnähte sagedamini.

Kas väikesele koerale võiks anda väiksema vaktsiiniannuse?

WSAVA 2024 juhend käsitleb seda küsimust otseselt. Juhend tunnistab, et väikestel koertel esineb vaktsineerimisjärgseid kõrvalnähte sagedamini ja et väiksed koerad võivad standardannusele tekitada kõrgemaid antikehatiitreid kui suured ja hiigeltõugu koerad.

Samas ei soovita WSAVA anda väikesele koerale poolt või veerandit tootja määratud annusest. Põhjus on praktiline ja tõenduspõhine: vähendatud annuse piisavat kaitsevõimet ei saa üldistada kõigile vaktsiinidele ning tavapraktikaks jääb tootja täisannus.

Siin on oluline nüanss. See, et väiksema annuse tõhusus ei ole piisavalt tõendatud, ei ole sama mis tõend, et väiksem annus kindlasti ei toimiks. WSAVA ütleb ka, et väga väikeste ja väga suurte koerte vajadused vajavad edasist uurimist.

Samuti tuleb eristada kahte asja: tootja poolt 0,5 ml mahus välja töötatud vaktsiini ja olukorda, kus 1 ml annusega vaktsiinist süstitakse omal algatusel pool. Need ei ole teaduslikult ega regulatiivselt sama asi.

Kas mitme vaktsiini tegemine samal päeval suurendab riski?

2005. aasta uuringus suurenes kõrvaltoimete registreerimise risk koos samal visiidil manustatud vaktsiinidooside arvuga. Kuni 10 kg koertel seostus iga täiendav vaktsiinidoos ligikaudu 27% suhtelise riskikasvuga, üle 10 kg koertel ligikaudu 12% kasvuga.

See ei tähenda 27 protsendipunkti suurust hüpet. Kui lähterisk oleks näiteks 1%, siis 27% suhteline kasv tähendaks umbes 1,27% riski.

2023. aasta uuring kinnitas sama üldist mustrit: registreeritud kõrvalnähtude määr suurenes, kui ühe visiidi jooksul manustati üks kuni neli vaktsiini. Väikestel koertel, kes said samal visiidil mitu vaktsiini, oli risk eriti tähelepanuväärne.

See ei tõesta, et kõik vaktsiinid tuleks alati eri päevadele jagada. Kuid väikese koera, varasema tõsise reaktsiooni või keerulise terviseseisundi puhul on põhjendatud arutada veterinaararstiga, kas kõigi vajalike vaktsiinide samale visiidile koondamine on konkreetses olukorras parim valik.

Kombovaktsiin ja mitu vaktsiini samal visiidil ei ole sama asi. Kombovaktsiin sisaldab ühes preparaadis mitme haiguse vastaseid komponente, näiteks DAP kaitseb katku, adenoviiruse ja parvoviiruse vastu. Samal visiidil võib koer saada sellele lisaks eraldi marutaudi- või leptospiroosivaktsiini. Ülaltoodud uuringud mitme vaktsiini manustamisest ei tõesta iseenesest, et iga kombovaktsiin oleks ohtlikum kui selle komponentide eraldi manustamine.

Mida soovitavad Peter Dobias ja Judy Morgan

Peter Dobias soovitab kombovaktsiine võimalusel vähendada või vältida, mitte anda mitut vaktsiini korraga ning jätta marutaudi ja teiste süstide vahele vähemalt neli nädalat. See on tema integratiivne kliiniline soovitus, mitte kõigile preparaatidele kehtiv ametlik manustamisjuhis.

Tema põhjendus on, et korraga mitme haigustekitaja antigeenidega kokkupuude võib immuunsüsteemi liigselt koormata ning eraldi vaktsineerides saab organism keskenduda ühele vastusele korraga. Oma kutsikajuhendis kirjeldab ta näiteks parvoviiruse üksikvaktsiini ja neli nädalat hiljem katkuvaktsiini. See selgitab tema mõttekäiku, kuid „ülekoormus” on siin tema tõlgendus: see allikas ei tõesta kontrollitud võrdlusega, et heakskiidetud kombovaktsiin kahjustaks terve koera immuunsüsteemi.

Judy Morgan soovitab samuti vältida mitme vaktsiini tegemist samal ajal ja valida vajalikud vaktsiinid koera tervise, elustiili ning nakkusriski järgi. Tema mure on tarbetute manustamiste ja võimalike kõrvaltoimete vähendamine, eriti varasema reaktsiooniga loomal. Tema kirjeldatud võimalikud pikaajalised tervisemõjud ei ole aga üksnes kliinilise arvamuse põhjal tõestatud põhjuslikud seosed.

Morgani 2016. aasta kirjutises on kordusdooside vahel soovitatud vähemalt 3–4 nädalat või enam. Ta põhjendab seda sellega, et vaktsineerimisjärgse immuunvastuse kujunemine võtab nädalaid ja liiga tihedad kordused ei pruugi anda lisakasu. See käsitlus puudutab eeskätt kordusdooside ajastamist; sellest ei saa tuletada üldist nõuet jätta mis tahes kahe erineva vaktsiini vahele alati täpselt 28 päeva.

Morganile ei saa siiski omistada kõigi kombovaktsiinide üldist keeldu. Tema ja Rachel Fusaro 2023. aasta juhend sisaldab ka DAP-kombovaktsiini. Samas kirjeldatakse oma loomade puhul teatud väiksema nakkusriskiga tingimustes üksikkomponentide eraldi kasutamise eelistust. Seega kattuvad Dobiase ja Morgani ettevaatuspõhimõtted, kuid nende skeemid ei ole identsed.

Mida neljanädalane vahe aitab otsustada

Visiitide lahutamise praktiline eelis on võimalus jälgida koera enesetunnet enne järgmist manustamist ja võimaliku reaktsiooni korral paremini piiritleda kahtlustatav preparaat. See on põhjendatud kaalutlus, kuid ei tõesta, et neljanädalane vahe vähendaks kõigi vajalike dooside peale kokku kõrvaltoimete riski. Ühe visiidi väiksem koormus ja kogu vaktsineerimiskava kogurisk on erinevad küsimused.

Tavameditsiiniline vaade on, et terve koera immuunsüsteem suudab reageerida mitmele antigeenile korraga; kombovaktsiini heakskiitmisel tuleb tõendada iga komponendi kaitsevõime. WSAVA 2024 juhend lubab kutsikate põhivaktsineerimisel 2–4-nädalasi intervalle. See ei toeta üldist väidet, et alla neljanädalane vahe oleks alati kahjulik. Ka kaitsevõime tõendamine ei tähenda siiski, et iga koera kõrvaltoimerisk oleks sama.

FendaF’i jaoks jääb praktiline küsimus: millised komponendid on just sellele koerale praegu vajalikud, kas osa kaitset on juba olemas ning kas vajalikke manustamisi saab tema puhul mõistlikult lahutada? Eriti kutsika puhul tuleb arvestada, et kaitse kujunemise edasilükkamine võib pikendada aega, mil ta on nakkusele vastuvõtlik. Skeem peab sobima konkreetsete preparaatide ravimiinfo, koera nakkusriski ja marutaudi puhul ka Eesti õiguslike nõuetega.

Kas krooniliselt haiget koera võib vaktsineerida?

Selle teema juurde sobib FendaFis ka artikkel „Miks haige looma vaktsineerimine on ohtlik?”, kuid siingi tuleb vältida liiga absoluutset järeldust: krooniline diagnoos ei tähenda automaatselt, et koera ei tohi vaktsineerida.

Oluline on eristada stabiilset kroonilist haigust ägedast või ebastabiilsest seisundist. Näiteks südamehaiguse korral võivad otsust mõjutada südamepuudulikkuse raskus, rütmihäired, hingamissümptomid, kasutatavad ravimid, koera üldseisund ning see, millise nakkuse vastu kaitset vajatakse.

WSAVA 2024 juhend käsitleb ka varasema tõsise vaktsineerimisjärgse reaktsiooniga koeri. Teatud põhivaktsiinide puhul võib juba korrektselt vaktsineeritud koer olla endiselt kaitstud ning vajaduse korral võib kasutada seroloogilist testimist. Marutaudi puhul rõhutab WSAVA, et tuleb arvestada kohaliku õigusega ja vajaduse korral konsulteerida pädeva ametiasutusega.

Üldise populatsiooni madal kõrvaltoimete määr ei ütle täpselt, milline on ühe raske kaasneva haigusega koera risk. Individuaalne kasu ja risk tuleb hinnata eraldi.

Kui kaua vaktsiin tegelikult kaitseb

Vaktsiini kordusdoosi kuupäev ei ole päev, mil immuunsus tingimata lõpeb. Eristada tuleb kolme asja: preparaadi ravimiinfos kinnitatud kaitsekestust, erialajuhendi soovitatud revaktsineerimisintervalli ja konkreetse koera tegelikku immuunkaitset. Marutaudi puhul lisandub seadusest tulenev kohustus. Need võivad kattuda, kuid ei tähenda sama.

Uuring, mis kontrollib kaitset kolm aastat pärast vaktsineerimist, saab näidata vähemalt kolmeaastast kaitset. Kui koeri kauem ei jälgita, ei näita see, et kaitse neljandal aastal kaob. Samuti ei anna pikaajaline kaitse ühes uuritud rühmas garantiid igale koerale või igale vaktsiinile.

Mida näitavad Schultzi pikaajalise immuunsuse andmed

Ronald Schultzi 2006. aasta ülevaates esitatud tulemused eristavad nakatuskatseid ehk vaktsineeritud koerte kokkupuudet haigust põhjustava viirusega ja seroloogiat ehk antikehade mõõtmist. Modifitseeritud elusviirusega põhivaktsiinide kohta kirjeldati järgmist:

• Koerte katk ehk CDV: Rockborni ja Snyder Hilli tüvedega vähemalt 7 aastat nakatuskatsete ning 15 aastat seroloogia põhjal; Onderstepoorti tüvega vastavalt vähemalt 5 ja 9 aastat. Need ei ole kõigile katkuvaktsiinidele ühised tähtajad.
• Koerte adenoviirus ehk CAV: vähemalt 7 aastat nakatuskatsete ja 9 aastat seroloogia põhjal. CAV-2 vaktsiini kaitset nakkusliku hepatiidi eest hinnati CAV-1 viirusega.
• Koerte parvoviirus ehk CPV-2: vähemalt 7 aastat nakatuskatsete ja 9 aastat seroloogia põhjal.

15 aastat mõõdetavaid antikehi ei tähenda 15-aastast nakatuskatsega tõestatud kaitset. Samas ei ole ka seitsmes aasta immuunsuse teadaolev lõpp. Need on uuritud kestused, mille tõlgendamisel loevad vaktsiin, meetod ja uuritud koerad.

Schultzi ja kolleegide 2010. aasta töös kirjeldati CDV, CAV ja CPV vastast immuunsust koertel, keda polnud kordusvaktsineeritud kuni üheksa aastat: neil olid kaitsega seostatavad antikehad ning nakatuskatsetes pidasid nad vastu nakkusele ja/või haigusele. See toetab pikaajalist immuunsust, kuid ei määra iga tänase preparaadi või üksiku koera kaitsekestust.

WSAVA 2024 juhend märgib ka piirangut: osa Schultzi ulatuslike katsete üksikasjadest ei ole täielikult avaldatud. Seetõttu tuleb pikaajalisi tulemusi arvestada koos nende läbipaistvuse ja üldistatavuse piiridega. CDV/CAV/CPV andmeid ei saa automaatselt üle kanda leptospiroosi- või kennelköhavaktsiinidele.

Marutaud ja Rabies Challenge Fundi tulemused

Dodds, Larson, Christine ja Schultz avaldasid 2020. aastal uuringu, kus koerad said marutaudivaktsiini 12 ja 15 nädala vanuses. Hilisemates nakatuskatsetes jäi ellu: Rabies Challenge Fundi uuring

• 6 aastat ja 7 kuud pärast vaktsineerimist 4 koera 5-st ehk 80%;
• 7 aastat ja 1 kuu pärast vaktsineerimist 6 koera 12-st ehk 50%;
• 8 aastat pärast vaktsineerimist 1 koer 5-st ehk 20%.

Need olid väikesed eri rühmad, mitte samade koerte kaitse järjestikused mõõtmised; kaheksa aasta rühm sai ka teist vaktsiini. Protsendid ei anna seega universaalset kaitse vähenemise kõverat. Esimese nakatuskatse viirus osutus ebapiisavalt virulentseks; ülaltoodud arvud pärinevad järgmistest katsetest.

Eraldi kordusvaktsineerimiskatses ilmnes mälureaktsioon 6 aasta ja 1 kuu järel, ka väga madala varasema tiitri korral. Immuunmälu olemasolu ei taga siiski, et nakkuse korral jõuab kaitsev vastus piisavalt kiiresti tekkida. Tulemused näitavad pikaajalist kaitset osal koertel, mitte kindlat seitsmeaastast kaitset kõigile.

Hüpotees: vana koera kaitse võib pärast viimast doosi püsida 10–12 aastat või kauem

Kas elu jooksul korduvalt marutaudivaktsiine saanud vana koera kaitse võiks pärast viimast doosi püsida 10–12 aastat või kauem? See on bioloogiliselt võimalik hüpotees: kordusdoos võib aktiveerida immuunmälu. Kuid need konkreetsed aastaarvud ei ole koerte pikaajalistes nakatuskatsetes tõestatud kaitsekestus. Rohkem doose ei taga järjest pikemat kaitset ning koera vanus, tervis ja varasem immuunvastus võivad tulemust mõjutada.

Seega on see uurimisküsimus, millele olemasolevad andmed hetkel kindlat vastust ei anna. Seda ei saa kasutada konkreetse koera kaitse garantiina ega marutaudi vaktsineerimisnõuete asendusena.

Kas tiitritest võib asendada kordusvaktsineerimist?

Siin aitab eristada ka FendaFi artikkel „Immuniseerimine ei ole sama mis vaktsineerimine”.

Koerte katku, parvoviiruse ja adenoviiruse puhul võib positiivne antikehatest anda tugeva tõendi olemasolevast immuunkaitsest. Negatiivne või madal tiiter ei tähenda aga alati, et koeral puudub igasugune immuunmälu, sest tavapärane tiitritest ei mõõda kõiki immuunsüsteemi kaitsemehhanisme.

Leptospiroosi puhul ei saa antikehade tiitrit kasutada sama lihtsa kaitstuse näitajana. Marutaudi puhul tuleb omakorda eristada immunoloogilist kaitset ja õiguslikku vaktsineerimisstaatust. Antikehade olemasolu ei asenda Eestis automaatselt seadusest tulenevat vaktsineerimisnõuet.

Tiiter on vereproovi hetkeinfo, mitte kaitse lõppkuupäeva ennustus. CDV, CAV ja CPV puhul toetab usaldusväärselt tuvastatud antikehade olemasolu varasema aktiivse immuunvastusega täiskasvanud koera kaitstust. Üksnes arvu suuruse järgi ei saa arvutada, mitu aastat kaitset veel alles on. Eri testide tulemused ja lävendid ei pruugi olla otse võrreldavad.

Negatiivne tulemus jätab kaitstuse ebakindlaks. Immuunmälu võimalusele toetudes ei tohiks koera automaatselt kaitstuks lugeda: WSAVA soovitab sellisel juhul kordusvaktsineerimist. Varasema raske reaktsiooni või muu keerulise terviseolukorra korral tuleb veterinaariga valida edasine samm; eriti CDV ja CAV puhul võib olla kasulik tulemust referentlaboris kontrollida, sest kiirtestide täpsus erineb. WSAVA 2024 seroloogiajuhised

Omaniku praktiline küsimus on seega: kas just selle haiguse vastu on kordusdoosi praegu vaja või saab otsust toetada olemasoleva kaitse mõõtmisega? Marutaudi puhul tuleb bioloogilist kaitset hinnates endiselt järgida õiguslikke nõudeid, mida käsitleme allpool.

Kutsikate vaktsineerimine ja emalt saadud antikehad

Kutsikas saab esimestel elunädalatel kaitset emalt saadud antikehade kaudu. Need vähenevad aja jooksul, kuid tempo erineb kutsikati. Emapoolsed antikehad võivad samal ajal kaitsta kutsikat haiguse eest ja takistada vaktsiinil soovitud immuunvastust esile kutsuda.

Seetõttu võib tekkida nn vastuvõtlikkuse aken: emalt saadud kaitse on juba ebapiisav, kuid vaktsiin ei pruugi veel täielikult toimida. Just selle ebakindluse tõttu kasutatakse kutsikatel korduvvaktsineerimisi. WSAVA soovitab, et kutsikaseeria viimane põhivaktsiini doos antaks vähemalt 16 nädala vanuses.

WSAVA 2024 juhend soovitab seejärel kas antikehade kontrollimist vähemalt neli nädalat pärast kutsikaseeria viimast doosi või täiendavat põhivaktsiini doosi vähemalt 26 nädala vanuses. Selle eesmärk on vähendada kaitseta jäämise aega neil kutsikatel, kelle varasemat vaktsiinivastust emalt saadud antikehad veel takistasid. Kui seroloogia kinnitab kaitset katku, adenoviiruse ja parvoviiruse vastu, ei ole 26 nädala lisadoos vajalik.

Integratiivsetes käsitlustes on tõstatatud ka küsimus, kas väga varajane vaktsineerimine võib mõjutada emapoolsete antikehade dünaamikat. Praeguse tõendusmaterjali põhjal ei saa seda esitada kinnitatud üldise mehhanismina.

Leptospiroosivaktsiin: mida tähendavad L2 ja L4?

Leptospiroos on bakteriaalne nakkushaigus, mis võib põhjustada koertel rasket neeru- ja maksakahjustust ning on zoonoos ehk võib ohustada ka inimesi. Leptospira bakteritel on palju serovare, mis jagunevad serorühmadesse.

L2 ja L4 viitavad vaktsiinis esindatud Leptospira komponentide arvule. Euroopas kasutatavad L4 vaktsiinid hõlmavad tavaliselt serorühmi Icterohaemorrhagiae, Canicola, Grippotyphosa ja Australis. Laiem valik ei tähenda kaitset kõigi võimalike Leptospira serovaride vastu.

Vaktsiini tõhusust hinnates tuleb vaadata ka seda, mida uuringus tegelikult mõõdeti: kliinilise haigestumise vähenemist, nakatumise vähendamist, neerukahjustuse vältimist või bakterite uriiniga eritumise vähendamist. Need ei ole üks ja sama tulemus.

Faddu kogemus

Faddu haigestus leptospiroosi vaatamata varasemale vaktsineerimisele. Tema pikem lugu on FendaFis artiklis „Kennelköha ja leptospiroos: kaks erinevat haigust ning Faddu pikk paranemislugu”.

Faddu puhul oli kiirtest positiivne, kuid hilisemad Saksamaal tehtud seroloogilised uuringud negatiivsed. Ta sai doksütsükliinravi ja paranes. Selle ühe juhtumi põhjal ei saa kindlalt öelda, milline Leptospira serovar haiguse põhjustas, kas see kuulus vaktsiiniga kaetud rühma ega seda, kas vaktsineerimine muutis haiguse kulgu kergemaks.

Küll aga näitab see päriselu juhtum hästi, miks sõna „kaitseb” ei tohiks tõlgendada absoluutse garantiina. Vaktsiini mõju sõltub muu hulgas konkreetse tekitaja kattuvusest, immuunvastusest, vaktsineerimisest möödunud ajast ja diagnostika piirangutest.

Kas L4 vaktsiin põhjustab rohkem kõrvaltoimeid kui L2?

Suurbritannia Veterinary Medicines Directorate’i (VMD) 2026. aasta märtsi värskenduse järgi oli kõigi L2 vaktsiinide koondatud teatatud kõrvalnähtude esinemus 0,016% ja L4 vaktsiinidel 0,040%. Avaldatud protsentidest arvutatuna tähendab see ligikaudu 1,6 kõrvalnähtudega looma 10 000 hinnanguliselt ravitud looma kohta L2 puhul ja 4 looma 10 000 kohta L4 puhul. Arvutus põhineb teatatud kõrvalnähtudega loomade arvul, mitte lihtsalt teatiste arvul: üks teatis võib hõlmata mitut looma.

Need ei ole kontrollitud kliinilise uuringu riskimäärad. VMD arvestus põhineb farmakovigilantsi teadetel ning hinnangulisel ravitud loomade arvul. Arvestusse võivad kuuluda ka juhud, kus kasutati korraga mitut toodet, ravimit kasutati näidustusest erinevalt või hiljem ilmnes mõni muu võimalik sümptomite põhjus. VMD rõhutab ise, et teade pärast preparaadi kasutamist ei tõesta põhjuslikku seost.

Seetõttu ei saa 0,016% ja 0,040% põhjal järeldada, et L4 oleks konkreetsele koerale 2,5 korda ohtlikum. Küll aga on see ravimiohutuse signaal, mida ei ole põhjust lihtsalt kõrvale jätta. VMD soovitab, et veterinaar ja omanik valiksid konkreetsele koerale programmi, mis arvestab kohalikku leptospiroosiriski ning L4 laiema katvuse võimalikku lisaväärtust.

Minu arvates tasub kõrvalnähtudest teatamise puhul meeles pidada ka hiljem tekkivaid tervisemuutusi. Kui probleem ilmneb alles kuu või kaks pärast vaktsineerimist, võib võimalik seos jääda märkamata ja teade esitamata. See ei tähenda, et hiljem tekkinud probleem oleks tingimata vaktsiini põhjustatud. Põhjendatud kahtlus väärib siiski dokumenteerimist ja teatamist ka siis, kui põhjuslik seos pole kinnitatud.

Mida näitab 2015. aasta leptospiroosiuuring?

2015. aasta retrospektiivses uuringus vaadeldi 130 557 koera. Omanike teatatud kõrvalnähte registreeriti kuni viie päeva jooksul pärast vaktsineerimist.

Kõigi uuritud vaktsineerimiste järel oli omanike teatatud kõrvalnähtude määr 26,3 juhtu 10 000 koera kohta. Leptospiroosivaktsiini üksi või koos teiste vaktsiinidega saanud koertel oli see 53,0 juhtu 10 000 koera kohta. Leptospiroosivaktsiini saamine seostus suurema üldise kõrvalnähtude tõenäosusega.

Samas olid ülitundlikkusreaktsioonid harvad, 6,5 juhtu 10 000 koera kohta, ning nende esinemissagedus ei erinenud statistiliselt oluliselt leptospiroosivaktsiini saanud ja mittesaanud koertel.

See uuring ei tõesta, et kõik tänapäevased leptospiroosivaktsiinid oleksid teistest vaktsiinidest ohtlikumad. Uuemad andmestikud, kasutatavad preparaadid, vaktsiinikooslused ja kõrvalnähtude registreerimine erinevad. Õigem järeldus on, et leptospiroosivaktsiinide ajaloolist reaktogeensuse mainet ei saa automaatselt üle kanda igale tänapäevasele preparaadile, kuid samuti ei ole põhjust varasemaid ohutussignaale kustutada.

Mida ütlevad integratiivsed veterinaararstid?

Judy Morgan ja Peter Dobias rõhutavad individualiseeritud vaktsineerimisotsust: koera terviseseisundit, varasemat vaktsineerimisajalugu, olemasolevat immuunsust, nakkusriski ja võimalikke varasemaid reaktsioone. Nad on kriitilised automaatse kalendrikeskse vaktsineerimise ning mitme preparaadi ühele visiidile koondamise suhtes.

Osa sellest kattub tugevalt tavameditsiiniliste juhiste ja suurte andmestikega. Näiteks on hästi põhjendatud arvestada väikese koera suuremat registreeritud kõrvalnähtude riski, varasemaid tõsiseid reaktsioone ja juba olemasolevat immuunkaitset.

Teised integratiivsetes käsitlustes pakutud mehhanismid või pikaajaliste haiguste seosed vajavad tugevamat otsest tõendust. Kliiniline kogemus ei ole sama mis kontrollitud uuring, kuid see võib olla väärtuslik tähelepanek ja uurimisküsimuse algus.

FendaF’i jaoks ei ole eesmärk kumbagi vaadet välja steriliseerida. Mõistlik on eristada, millal räägime kontrollitud tõendist, millal bioloogiliselt usutavast mehhanismist, millal kliinilisest kogemusest ja millal hüpoteesist.

Marutaudivaktsiin Eestis: mida seadus praegu ütleb?

Eestis on koera marutaudivastane vaktsineerimine kohustuslik. Kehtiva määruse „Marutaudi ennetamise ja tõrje täpsemad meetmed” järgi peab loomapidaja tagama koera vaktsineerimise marutaudi vastu ning esmane vaktsineerimine tuleb teha hiljemalt 21. elunädalaks.

Korduvvaktsineerimine toimub vaktsiiniga kaasasoleva infolehe kohaselt, kuid mitte harvemini kui 24 kuu möödumisel viimasest vaktsineerimisest. Seega ei piisa Eestis sellest, et konkreetse vaktsiini tootja on mõnes teises kontekstis näidanud pikemat immuunsuse kestust, kui õigusakt sätestab maksimaalse lubatud intervalli.

Kehtiva määruse § 3 sõnastuses ei ole üldist haiguspõhist erandit koera marutaudivaktsineerimise kohustusest. Raske kaasneva haiguse, varasema tõsise reaktsiooni või muu erandliku olukorra puhul on seetõttu mõistlik küsida konkreetse juhtumi kohta ametlikku seisukohta Põllumajandus- ja Toiduametilt, mitte eeldada ei automaatset erandit ega automaatset võimaluse puudumist.

Miks on vaktsiinitootja läbipaistvus oluline?

Marutaudivaktsiini puhul tekib veel üks oluline küsimus. Kui riik kohustab omanikku oma koera vaktsineerima, siis kui palju teavet peaks omanikul olema võimalik saada selle kohta, kuidas konkreetse preparaadi annus määrati ja millistel koertel selle ohutust uuriti?

Avalik ravimiinfo sisaldab heakskiidetud annust, näidustusi, vastunäidustusi ja teadaolevaid kõrvaltoimeid. See ei pruugi sisaldada kõiki algseid annuse määramise uuringuid ega nende üksikasjalikke tulemusi. Seetõttu tuleb eristada olukorda, kus väiksemat annust on uuritud ja see osutus ebapiisavaks, olukorrast, kus väiksema annuse kohta lihtsalt ei ole piisavalt avalikke andmeid.

FendaF on alustanud eraldi uurimist, et selgitada välja, millistel uuringutel põhinevad koerte marutaudivaktsiinide annused, kuidas on hinnatud nende ohutust erineva kehakaalu ja terviseseisundiga koertel ning kui kättesaadav on see teave loomaomanikule.

Meie jaoks ei ole oluline ainult see, mida uuringud näitavad, vaid ka tootjate valmisolek oma toodete kohta esitatud küsimustele sisuliselt vastata. Kui kahe heakskiidetud vaktsiini kohta on võimalik saada erineval määral kontrollitavat teavet, võib see mõjutada omaniku usaldust ja preparaadieelistust, isegi kui sellest ei saa järeldada erinevust vaktsiinide tegelikus ohutuses.

Uurimise käigus tuleb eristada ka seda, kas tootja keeldub teavet avaldamast, ei saa seda õiguslikel või ärisaladuse kaitse põhjustel avaldada või suunab küsimuse pädevale ametiasutusele. Täiendame artiklit, kui oleme saanud tootjate ja ametiasutuste vastused.

Kuidas teha oma koera jaoks põhjendatud vaktsineerimisotsus?

Hea otsus algab mitte küsimusest „kas vaktsineerida?”, vaid küsimusest „mille vastu, miks just praegu ja milline on selle koera kasu-riskisuhe?”.

• Millise haiguse vastu vaktsineeritakse ja kui suur on koera tegelik kokkupuuterisk?
• Milline on koera varasem vaktsineerimisajalugu ja kas mõne põhivaktsiini puhul saab olemasolevat immuunsust hinnata tiitritestiga?
• Kas koer on vaktsineerimise hetkel kliiniliselt stabiilne?
• Kas tal on varem olnud võimalik vaktsiinireaktsioon ja kas see on dokumenteeritud?
• Kas kõik samale visiidile planeeritud vaktsiinid on just praegu vajalikud?
• Kas koera vanus, kehakaal, tõug või kaasnevad haigused muudavad riskihinnangut?

Varasema võimaliku kõrvaltoime korral tasub säilitada vaktsiini nimi, partiinumber, manustamise kuupäev, teiste samal ajal kasutatud ravimite või vaktsiinide nimed, sümptomite alguse aeg ja kirjeldus ning vajaduse korral fotod või veterinaarsed uuringutulemused.

Kui pärast vaktsineerimist tekib hingamisraskus, kokkuvajumine, kiiresti süvenev näoturse või muu raske ägeda reaktsiooni tunnus, tuleb pöörduda viivitamata erakorralisse veterinaarabisse.

Kokkuvõte: eesmärk on vajalik kaitse, mitte võimalikult palju vaktsiine

Vaktsineerimine aitab ennetada raskeid nakkushaigusi, kuid „üldiselt ohutu” ei tähenda „riskivaba” ega „igale koerale sama riskiga”. Suured andmestikud näitavad järjekindlalt, et väiksematel koertel ja mitut vaktsiini samal visiidil saanud koertel registreeritakse ägedaid kõrvalnähte sagedamini.

See ei tõesta, et väiksem vaktsiiniannus oleks piisav või ohutum. Samuti ei tähenda see, et vaktsiine tuleks vältida. See tähendab, et otsus peab arvestama konkreetse koera, konkreetse nakkusriski, vaktsiini omaduste, varasema immuunsuse ja alternatiividega.

Leptospiroos, marutaud, katk, parvoviirus ja teised nakkused ei ole omavahel vahetatavad. Ka vaktsiinide tõendus, immuunsuse kestus ja õiguslik staatus ei ole samad. Just seetõttu ei ole üks universaalne vaktsineerimislause piisav kõigile koertele.

Hea vaktsineerimisotsus tähendab konkreetsele koerale vajaliku kaitse saavutamist, arvestades võimalikult täpselt nii kasu, riske kui ka seda, mida me veel ei tea.

Ja vahel algab kõige parem otsus lihtsalt küsimusest: miks just see vaktsiin, just selles annuses ja just praegu?

Tulevastes artiklites vaatame lähemalt…

• koerte vaktsiinide abiained: antigeen, adjuvant, stabilisaator ja tootmisjääk;
• leptospiroos Eestis: serorühmad, keskkonnarisk, L2/L4 katvus ja diagnostika piirangud;
• tiitritestid: milliste haiguste puhul mida tiiter päriselt ütleb ja mida mitte;
• kutsika immunoloogia ja emapoolsete antikehade „vastuvõtlikkuse aken”.

Kasutatud allikad

• Moore GE, Guptill LF, Ward MP jt. Adverse events diagnosed within three days of vaccine administration in dogs. J Am Vet Med Assoc. 2005;227(7):1102–1108. PMID 16220670. DOI 10.2460/javma.2005.227.1102.
• Moore GE, Morrison J, Saito EK jt. Breed, smaller weight, and multiple injections are associated with increased adverse event reports within three days following canine vaccine administration. J Am Vet Med Assoc. 2023;261(11):1653–1659. PMID 37451674. DOI 10.2460/javma.23.03.0181.
• Squires RA, Crawford C, Marcondes M, Whitley N. 2024 guidelines for the vaccination of dogs and cats. J Small Anim Pract. 2024;65(5):277–316. PMID 38568777. DOI 10.1111/jsap.13718.
• Yao PJ, Stephenson N, Foley JE jt. Incidence rates and risk factors for owner-reported adverse events following vaccination of dogs that did or did not receive a Leptospira vaccine. J Am Vet Med Assoc. 2015;247(10):1139–1145. PMID 26517617. DOI 10.2460/javma.247.10.1139.
• Veterinary Medicines Directorate. VMD reaffirms safety of Leptospira vaccines in dogs. 5 March 2026.
• Veterinary Medicines Directorate. Calculation of adverse event incidence for veterinary medicines.
• Riigi Teataja. Maaeluministri 11.03.2022 määrus nr 14 „Marutaudi ennetamise ja tõrje täpsemad meetmed”, kehtiv redaktsioon.
• Judy Morgan. Is Your Pet Over-Vaccinated?
• Peter Dobias. Holistic Vet Vaccine Recommendations.
• Peter Dobias. Three Harmful Myths About Raising Puppies, Part 1: Socialization and Vaccines.
• Schultz RD. Duration of immunity for canine and feline vaccines: a review. Vet Microbiol. 2006;117(1):75–79. PMID 16707236. DOI 10.1016/j.vetmic.2006.04.013. Autori uurimistulemusi koondav ülevaade. Algallikas
• Schultz RD, Thiel B, Mukhtar E, Sharp P, Larson LJ. Age and long-term protective immunity in dogs and cats. J Comp Pathol. 2010;142 Suppl 1:S102–S108. PMID 19959181. DOI 10.1016/j.jcpa.2009.10.009. Algallikas
• Dodds WJ, Larson LJ, Christine KL, Schultz RD. Duration of immunity after rabies vaccination in dogs: The Rabies Challenge Fund research study. Can J Vet Res. 2020;84(2):153–158. PMID 32255911. PMCID PMC7088826. Algallikas
• Peter Dobias. A complete guide to raising puppies naturally. Autori kliiniline ja integratiivne käsitlus. Allikas
• Judy Morgan. Start Your Babies Out Right. 13.11.2016. Autori kliiniline soovitus kordusdooside ajastamise kohta. Allikas
• Judy Morgan ja Rachel Fusaro. Vaccine Starter Guide. 2023. Autorite vaktsineerimisjuhend, mitte kontrollitud võrdlusuuring. Allikas
• European Medicines Agency. Reporting adverse events for veterinary medicines. Juhis võimalike kõrvalnähtude teatamiseks; kinnitatud põhjuslik seos ei ole teatamise eeltingimus. EMA teatamisjuhis

---

---