Koeral kirbud?

Suur oli minu üllatus kui mõni aeg tagasi helistas üks klient ning ütles, et kahtlustab, et koeral on kirbud. Minu enda jaoks on kirbud jäänud sügavasse lapsepõlve ehk ca 35 aasta tagusesse aega. Kuigi olen näinud USA holistilisi veterinaare sel teemal kirjutamast oli tunne, et meil Eestis seda probleemi ei ole. Selgub, et tegelikkuses on küll ning seda ilmselt rohkem maapiirkondades, kus on rohkem vabalt liikuvaid koeri ja kasse. Klient tahtis soovitusi kuidas kirpudest looduslike vahenditega lahti oleks võimalik saada. Ning kas looduslikud vahendid üldse toimivad või on see lootusetu üritus? Tänaseks on koer kenasti kirbuvaba, seega jagan siin ka samu soovitusi, mis ma meie kliendile andsin. Ühtlasi räägin veidi kes või mis need kirbud on ning miks keemilised vahendid on küll mugavad aga ei ole lemmiku tervise mõttes head.

Mis tegelased on kirbud?

Nii koera- kui kassikirp on kirbuliste seltsi kuuluv ektoparasiit. Koerakirp on kassikirbust eristatav oma pea järgi, mis on ettepoole pigem ümaram kui piklikum. Koerakirbu peamised peremeesorganismid on koerad, hundid ja rebased. Teoreetiliselt võib levida ka inimesele, aga see on üsna ebatõenäoline, sest nad eelistavad elada karva sees.

Kirbu elutsükkel on putuka kohta üsna pikk ehk ka looduslik ravi peab kestma kogu tema elutsükli. Kirbu elutsükkel munast kuni täiskasvanud kirbuni kestab kaks kuni kolm nädalat. Peremeesorganismi olemasolu korral võib täiskasvanud kirp elada verest toitudes kuni 21 päeva. Seega võiks looduslikke vahendeid kasutada kuni 6 nädalat (munast kuni täiskasvanud kirbu elutsükli lõpuni). Keskmiselt muneb emane kirp 20-30 muna päevas. Kui peremeesorganism puudub, võib täiskasvanud kirp elada vaid 3-5 päeva. Samas ei pruugi koerakirp oma kookonist kohe väljuda vaid võib oodata mitu kuud enne kui ta otsustab sealt väljuda. Kuna vaid 1-5% kirbu populatsioonist elab reeglina peremeesorganismil, võivad ülejäänud 95% olla peidetud ja raskesti avastatavad. Seetõttu on ülioluline lisaks koera “ravimisele” tegeleda ka keskkonnaga.

Kirbud toituvad peamiselt verest, neil ei ole tiibu, nende kõvad kestalised kehad on lamenenud, kehal on karvakesed ja tugev selgroog, seega saavad nad lihtsalt liikuda looma karvades. Kuigi kirpude märkamine on üsna keeruline, võib mõnel juhul märgata hüppavaid putukaid. Kirpudel on suhteliselt pikad tagajalad ja need hõlbustavad hüppamist. Seega hüppava putuka korral su koera peal on 99% tõenäosusega tegu kirbuga.

Tõenäolisem on, et märkad oma koera nahal “kirbu mustust”, mis esineb kohtades, kus kirbud on su lemmiku verest toitunud. See “mustus” on tegelikult kirbukaka. See on üsna kindel tõend, et su koeral on kirbud ning nad toituvad sinu lemmiku verest. Dr. Stephanie Howe ütleb kirbukaka kohta nii:

“Need on seeditud vere tükid, mis näevad välja nagu väikesed musta pipra tükikesed”.

Miks on kirbud ohtlikud?

Dr. Judy Morgani sõnul on kirbuallergia väidetavalt üks kõige levinumaid allergiaid. Lisaks on kirbud suutelised kandma loomale üle haigustekitajaid, nii paelusse, bartonella bakterid ning noortel koertel ka tõsist aneemiat. Sülg tekitab sügelust, eriti tundlikel koertel ning neid pidevalt kratsides võib koer tekitada endale infektsiooni või põletiku.

Reeglina on esimeseks märgiks enda kratsimine ja närimine ning seda peamiselt just pea, kaela ja sabapiirkonnast. Lakkamatu sügamine võib põhjustada naha punetust, karva pulstumist või lausa väljalangemist. Allergilise reaktsiooni puhul on ärritused suuremad ning kehal võib märgata isegi karvadeta kohti.

Perioodil, kui tegeled kirpudest lahti saamisega, tuleks vältida kohti, kust koer võis kirbu saada ning lisaks kokkupuudet igasuguste teiste koerte ja loomadega. Lisaks pead tegelema korraga kõikide majapidamises olevate loomadega, sest on üsna suur tõenäosus, et kui üks loom on nakatunud, siis on teised ka (isegi kui sa ei näe kedagi hüppamas).

Kirbuallergia dermatiit

Kirbuallergia dermatiit on seisund, kui koeral tekib kirbuhammustuse korral sülje suhtes ülitundlikkus. Kui su koer on kirbu süljele tundlik, siis piisab kõigest ühest või kahest kirbuhammustusest. Lisaks võib kirbuallergia dermatiit põhjustada sekundaarseid häireid nagu näiteks ka neurodermatiiti (rahutu, ärev, ärritunud või närviline käitumine).

Ülitundlikkuse klassikaline sümptom on sagedane või pidev tugev sügelus ning kratsimine, karva väljalangemine ning hotspot’id. Sekundaarsed bakteriaalsed infektsioonid ohustavad koeri, kellel on lahtised haavad. Enamikul kirbuallergia dermatiidiga koertel on sümptomid, mis on tihti episoodilised ning mis vanusega kipuvad minema hullemaks. Seega võib neil vahelduva eduga olla nii mugavamaid perioode kui ka ägenemisi.

Selle seisundi tuvastamiseks ei ole spetsiifilist testi. Kõige parem on lasta oma koeral seista või lamada heledal rätikul ning siis kasutada kirbukammi, mis aitab paljastada nii kirbud kui ka kirbukaka. Kui sa tilgutad kirbukaka väikesesse kogusesse alkoholi või vette, värvub vesi punaseks (kuna sisaldab verd).

Miks võiks vältida keemilisi vahendeid?

Dr. Becker rõhutab, et täpilahusena kasutatavate toodete kasutamine võib põhjustada nahaärritust, nahapõletust, halvatust, krampe ja isegi surma (2010 aastaks oli teatatud 600 surmajuhtumi kohta), kui seda kasutatakse valesti. On olemas palju tõhusamaid looduslikke alternatiive. Kindlasti ei tohi kasutada koertele mõeldud toodet kassidel ega ka vastupidi. USA’s on juhtumeid, kus kassile on pandud tilk koerale mõeldud vahendit ning kahjuks on tulemuseks kasside surm.

2010. aasta märtsis avaldas Keskkonnaagentuur ühe aasta kestnud täpilahuse toodete uuringute tulemused. Leiud hõlmasid:

• enamik kõrvaltoimeid esines koertel, kes kaalusid 4,5-9 kilo;
• kõige sagedamini teatati reaktsioonidest segatõugu koertel, kuid eriti ohustatud on chihuahua, shih tzu, kääbuspuudel, pomeranian, taks, malta koer, Yorkshire terjer ja bichon frisé;
• väikest tõugu koerte jaoks olid eriti ohtlikud tsüfenotriini ja permetriini sisaldavad tooted;
• enamik kõrvaltoimeid esines alla 3-aasta vanustel koertel;
• nii koerte kui ka kasside kõrvaltoimed olid peamiselt seotud naha, seedetrakti ja närvisüsteemiga. Nahareaktsioonide hulka kuulusid punetus, sügelus, karva väljalangemine ja haavandid. Seedetrakti sümptomiteks olid oksendamine, kõhulahtisus ja liigne süljeeritus. Teatatud närvisüsteemi sümptomiteks olid letargia, närvilisus, ataksia (liikumisprobleemid), värinad ja krambid;
• mitmed kasside kõrvaltoimed olid tingitud kassi ravimisest koertele mõeldud tootega või kokkupuutel ravitud koeraga.

Ettevaatusabinõud keemiliste vahendite kasutamisel

Kui sa aga mingil põhjusel tõesti pead kasutama keemilisi vahendeid, siis soovitab ta kasutusele võtta järgmised ettevaatusabinõud:

• jälgi oma koera pärast toote kasutamist potentsiaalsete kõrvaltoimete osas ning seda kindlasti kui kasutad seda esimest korda. Kui reaktsioon tekib paari tunni jooksul, pese koer kohe puhtaks – suurem osa keemiast võib õnnestuda maha pesta;
• ei tasu loota ainult keemilistele vahenditele. Looduslike vahendite puhul võiksid kaaluda nii ränivetikapulbrit kui ka lemmikloomasõbralike eeterlike õlide kasutamist;
• kuna maksa üheks ülesandeks on töödelda vereringesse sattuvaid kemikaale, võib olla väga kasulik anda talle maksa puhastamiseks toidulisandit. Väga hea detox vahend on piimohakas, lisaks aitab see ka maksarakke taastada. Samuti on väga võimas detox toiduaine klorella.

Kuidas kirpudest looduslikult vabaneda?

Toome siinkohal ära soovitused:

• Nii nagu inimestel on olemas täikamm, siis koerte puhul on olemas kirbukamm (lemmikloomapoodides täiesti saadaval). See on üsna tihedate piidega ning sellega on hea otsida oma koera nahalt väikeseid musti täppe ning eriti hoolikas peaksid olema just nende tagumiku juures. Kindlasti vaata, et sa neid kirpe lihtsalt maha ei kammi, sest siis on see töö mõttetu. Dr. Becker ütleb, et kirbukammi tasub kindlasti kasutada vähemalt kord päevas ning teha seda seni kuni oled kindel, et su koeral ega tema keskkonnas pole enam kirpe. Kasta kamm peale igat läbi karva tõmbamist seebiveega kaussi;
• vannita ja harja (kirbukammiga) oma koera regulaarselt kuni kirbud on kadunud. Isegi kui su koerale ei meeldi vannitamine, tunneb ta ennast pärast vanni paremini ning kõik tema kehal olevad kirbud kukuvad vette. Lisaks ütleb dr. Becker, et puhtad loomad tõmbavad vähem kõikvõimalikke kahjureid ligi;
• väiksema koera võid tõsta lihtsalt sooja veega kraanikaussi või vanni, misjärel suurem osa kirpudest su lemmiku pealt lihtsalt maha kukuvad. Tassi õunaäädika lisamine ca 3,75 liitrile loputusveele muudab ka su koera kirpude jaoks vähem atraktiivseks;
• looduslik toidukvaliteediga ränivetikapulber – kõige parem on pulber lahustada vees ning siis piserdada oma koera nahale ja karvale ning lasta ära kuivada. Ränivetikapulber toimib kuivalt, sest siis läbistavad ränivetikapulbri teravad osakesed kahjurite puudutamisel nende kaitsekihi, mille tulemusena kahjurid dehüdreeruvad kiiresti ning surevad;
• kirpudele ei meeldi tsitrusviljad, seega võid proovida piserdada  oma koera kasukale värskelt pressitud sidruni-, apelsini- või greibimahla (ole ettevaatlik tema silmadega) ning pea meeles, et sidrunimahl võib tumedaid karvu helendada;
• lisa oma lemmiku toidule värsket küüslauku – 1/4 teelusikatäit värskelt hakitud küüslauku ca 6,8 kg kehakaalu kohta;
• veendu, et sise- ja väliskeskkond oleks kahjuritele ebasõbralik. Puhasta oma kodu põhjalikult ja regulaarselt – puhasta oma kodu sageli tolmuimejaga (vaibad, põrandad, mööbel jne) ning tühjenda tolmukott kohe kui märkad seal kirpe. Pese tihti nii voodipesu, koera pesa kui ka väikeseid vaipu (suuri vaipe peaksid sageli kloppima õues). Koera asemel, vaipadel ning tekstiilil (diivanid jms) kasuta kas ränivetikapulbrit või söögisoodat. Kui sul on kirbud oma aias, siis tasub kaaluda nematoodide ostmist – tegemist on mikroskoopiliste ümarussidega, mis söövad kirbuvastseid. Muuhulgas on ka lepatriinud kirpude vaenlane.

Looduslik kahjuritõrjevahend

Tee kodus ise looduslik kahjuritõrjevahend. Selleks sega 235 ml puhast vett 118 ml orgaanilise ja filtreerimata õunaäädikaga ning 10 tilga neemiõliga. Neemiõli on tõhus just kirpude ja puukide tõrjumisel. Mõju tugevdamiseks võid lisada veel 5 tilka kas sidruni-, sidrunheina-, eukalüpti või geraaniumiõli. Säilita seda vahendit külmkapis ning enne koera õue minekut piserda oma koer sellega üle, vältides silmi ja suud. Toimeained, eriti retseptis sisalduvad õlid hajuvad umbes nelja tunniga, seega piserda vajadusel oma koer uuesti sellega üle. Kasside osas tasub olla eeterlike õlide osas ettevaatlikum, seega kassile vahendi tegemisel pigem jäta eeterlik õli lisamata.

Kokkuvõtteks

Mida parema tervisega on sinu koer, seda väiksem on tõenäosus, et putukad just sinu lemmiku oma ohvriks valivad. Kirbud eelistavad haigemaid ning nõrgema tervisega koeri ja kasse. Hoolitse oma lemmiku immuunsuse eest, hoia teda tervislikus kaalus, liigu temaga regulaarselt ning kasuta ravimeid ja vaktsineeri oma koera nii vähe kui võimalik (täna on olemas tiitrite testid veendumaks kas su koer tegelikkuses vajab vaktsiini või mitte). Muuhulgas aitab tugev immuunvastus tõrjuda paljusid patogeene, millega lemmikloom kokku puutub. Sinu lemmiku immuunsüsteemi mõjutavad ka keskkonnakemikaalid (ka need, mida kodus kasutad) ning elektromagnetväljad.

Jagan siinkohal veel enda soovitusi, mis ma meie kliendile andsin:

• Looduslike vahendite puhul on kõige olulisemaks järjepidevus. Isegi kui sa 1-2 päeva kirpe ei näe, ei tähenda, et sa oled neist lahti saanud. Jätka vähemalt paar kuud;
• kodu peaksid tolmuimejaga puhastama iga päev – käima üle ka kõik tekstiilid ning põrandad. Eriti hea oleks raputada tekstiilile ränivetikapulbrit – lase mõnda aega seista ning siis puhasta tolmuimejaga. Tee seda aga kindlasti üksinda kodus olles ning kanna maski, kuna ränivetikapulber on väga kergesti lenduv ning see tolm on hingamisteid ärritav;
• koera pese vähemalt korra nädalas või siis, kui märkad kirpe. Seda tuleks teha paar kuud järjest, sest sa ei saa neid kõiki kohe kätte;
• tee õunaäädika lahus (lahjenda 50-50 veega) ning vala sellega koer peale vanni üle. Lisaks anna seespidiselt ehk sega joogivette – 1 tl õunaäädikat 250 ml vee kohta;
• tee valmis ränivetikapulbri lahus (sega 1 spl pulbrit liitri veega), lahus jääb hallikat värvi ning siis pihustad koera üle. Lased ära kuivada, sest ränivetikapulbri mõju avaldub kuivalt. Ole peaga ettevaatlik – äärmisel juhul võid pihustada kätele ning siis tõmmata kergelt üle nina ja pea;
• kui nahk kipub vannitamise ja ränivetikapulbri kasutamise tulemusena liiga kuivaks minema, siis võib niisutamiseks kasutada välispidiselt kookosõli, aga minu soovitus on kasutada seda peale kirpudest lahti saamist.

Kasutatud allikad:

• https://et.wikipedia.org/wiki/Koerakirp
• https://www.petmd.com/dog/general-health/how-to-handle-fleas-on-dogs
• https://www.barkandwhiskers.com/2020-03-30-nl-flea-allergy-dermatitis-treatment/
• https://www.barkandwhiskers.com/2018-06-12-nl-flea-and-tick-preventives/
• https://www.barkandwhiskers.com/2016-07-16-nl-flea-and-tick-control/