Maokeerd: mida saab ennetada ja millal tuleb tegutseda kohe?
Lugemisaeg: umbes 6 min
Maokeerd on üks neist seisunditest, mille puhul ma ei tahaks, et ükski koeraomanik jääks internetist veel üht viimast nippi otsima või tehisintellektiga arutama kas tegemist võib ikka olla maokeeruga. Kui suurel, sügava rinnakorviga koeral tekib äkki tugev rahutus, ta üritab oksendada, kuid midagi ei tule, ja kõht hakkab paisuma, tuleb viivitamatult erakorralisse veterinaarkliinikusse minna. Ka siis, kui kõht pole silmaga veel märkimisväärselt suurenenud. Kodused gaasirohu-, massaaži- ega ootamisplaanid siin ei tööta.
Samas on meil mõtet rääkida ka ennetusest. Eriti suurte tõugude omanikuna olen ise püüdnud söömiskorraldust läbi mõelda. Aastaid kasutasid ka minu koerad kõrgendusel olevaid toidukausse. Kui lugesin uuringut, mis seostas just niisugused kausid suurema maokeeru riskiga, oli üllatus päris korralik. Kas see tähendab, et kõrgendusel olev kauss põhjustab maokeeru? Ei. Aga see on täpselt selline koht, kus tasub vaadata, mida teadus tegelikult näitab.
Mis koeraga maokeeru ajal juhtub?
Mao laienemine (gastric dilatation) tähendab, et magu täitub gaasi, vedeliku või toiduga ja suureneb. Kui magu lisaks ümber oma telje pöörab, on tegemist mao laienemise ja keerdumisega ehk GDV-ga (gastric dilatation-volvulus). Keerdumine võib takistada nii mao sisu liikumist kui ka verevoolu; tagajärjeks võivad olla šokk, südamerütmi häired ja elundikahjustused. See on kirurgiline erakorraline seisund, mitte lihtsalt ülesöömisest tekkinud puhitus.
Risk ei piirdu ka ainult saksa dogide või bernhardiinidega. Ohustatud on ka teised suured ja sügava rinnakorviga koerad, sealhulgas saksa lambakoerad. Maokeerd võib siiski tekkida ka väiksemal koeral. Tõu, kehatüübi ja lähisugulaste haiguslugu aitavad riski hinnata, kuid mitte ühegi koera saatust ette öelda ei saa.
Kuidas maokeeru ära tunda?
Tüüpilised varajased tunnused on äkki tekkinud rahutus, edasi-tagasi kõndimine, võimetus mugavat asendit leida, rohke süljeeritus, kuiv okserefleks ehk tulemusetu üritamine oksendada, kõhtu vaatamine ja valulikkus. Kõht võib muutuda pinguliseks ning suureks, kuid sügava rinnakorviga koeral ei pruugi paisumine algul silma paista. Hiljem võivad lisanduda kiire hingamine, nõrkus, kahvatud igemed ja kokkukukkumine.
Millal pöörduda kohe veterinaari poole?
Kui kahtlustad maokeerdu, mine kohe erakorralisse kliinikusse ja helista võimalusel teel ette. Ära anna koerale sööki, vett, simetikooni, muud ravimit ega püüa oksendamist esile kutsuda. Ära oota, kuni tekivad kõik loetletud tunnused: siis võib olla juba hilja.
Seitse kodust harjumust: mida me tegelikult teame?
1. Kõrgendusega söögikauss ei ole tõendatud kaitse
2000. aasta pikaajalises uuringus leiti suurte ja hiidtõugude koertel seos tõstetud söögikausi ning GDV vahel. Hilisemate uuringute tulemused ei ole olnud ühtsed. 2017. aasta kriitiline ülevaade järeldas, et puuduvad tõendid, mille järgi tõstetud kauss maokeerdu vähendaks; ettevaatuspõhimõttel võib riskikoertel eelistada põrandal olevat kaussi, kui veterinaar pole mõne muu terviseprobleemi tõttu soovitanud teisiti. Seega ei saa ausalt öelda ei seda, et kõrgendusega kauss kindlasti põhjustab maokeeru, ega seda, et ta selle ära hoiab.
Täpsemalt oleme kõrgendusega kausside uuringutest ja praktilisest valikust kirjutanud artiklis Kõrgendusega söögikauss.
2. Üks suur toidukord ei pruugi olla parim mõte
Suurema koguse söömine ühel toidukorral on riskikoertel uuringutes seostunud suurema GDV sagedusega. Praktikas on mõistlik jagada päevane toidukogus kaheks või kolmeks, arvestades koera vajadusi. Siin on tähtis kogus maos, mitte pelgalt grammid kotil: 500 grammi üht toitu võib võtta kausis hoopis teise mahu kui 500 grammi teist toitu. Kui ma alustasin oma koeraga külmpressitud toidu andmist, tundus 500-grammine päevakogus mahu järgi uskumatult väike. Alles siis sain aru, kui kergesti võib silm portsjoni puhul petta.
3. Aeglane söömine on mõistlik, kuid mitte garantii
Kiiresti sööv koer neelab tihti ka õhku. Osa uuringuid seostab kiiret söömist maokeeruga, kuid kõigi uuringute järeldused ei kattu. Rahulik söögikeskkond, portsjoni jaotamine või sobiv aeglustav kauss võivad aidata kiiresti ahmival koeral paremini süüa. Ent väga keeruline puslekauss ei peaks muutma söömist stressirohkeks võistluseks.
4. Rahu enne ja pärast sööki on praktiline ettevaatus
Ma mäletan, kuidas mu koerad tahtsid just pärast söömist vahel õues joosta või mängida. Rahulik jalutamine ja põrandalt püsti tõusmine pole sama mis täiskäigul pallimäng. Tugeva pingutuse ja suure söögikorra ajastamist eraldi on mõistlik kaaluda, kuid pole tõestatud, et universaalne käsk “täpselt kaks tundi ei tohi liikuda” ei ole kliinilise tõendusega ennetusreegel. Tähtsam on vältida olukorda, kus koer korraga ahmib suure portsu, on üleerutunud ja läheb kohe intensiivselt jooksma. Seega liikumine ei ole iseenesest keelatud, aga täis söödud kõhuga koer jooksma viia ei ole hea mõte.
5. Kuiv- ja märgtoidu kombineerimine pole iseseisev GDV ennetus
Oma nooremale koerale olen krõbinatele vett lisanud ja vanemale andnud pärast söömist keefirit. Need on minu koerte toitumisharjumused, mitte tõend, et nii õnnestub maokeerdu ennetada. Minu kogemus on lihtsalt see, et vee lisamine on aeglustanud nende söömist ja see tähendab ka, et koer ahmib koos toiduga vähem õhku sisse. Niisutamine võib mõnele koerale sobida ja vett lisades saab toetada vedelikutarbimist, kuid usaldusväärset alust lubaduseks
“kuiv- ja märgtoit koos hoiab GDV ära” ei ole. Ka keefir, toidulisandite ensüümid või probiootikumid ei asenda riskikoera ennetusplaani.
6. Simetikooni ei tohi pidada maokeeru esmaabiks
Vanemates soovitustes kohtab mõtet hoida kodus simetikooni sisaldavat toodet, näiteks Espumisani, sest see mõjutab gaasimulle. Kuid GDV korral on probleem palju tõsisem kui tavaline kõhugaas: magu võib olla keerdunud ning verevarustus häiritud. Simetikoon ei keera magu tagasi ega ravi šokki. Eriti ohtlik on see, kui tableti või tilkade andmine lükkab erakorralisse kliinikusse minekut edasi.
7. Vesi peab olema kättesaadav
Tavaline päevane joogivesi ei ole asi, mida maokeeru hirmus koera eest ära peita. Pidev ligipääs puhtale veele on oluline. Kui koer joob äkki ebatavaliselt palju või ahmib pärast suurt koormust, on mõistlik hinnata tema seisundit ja jooksvalt pakutavat vett, kuid lihtsalt veepiirang ei ole GDV ennetamise meetod. Siin tuleb alati vaadata koera tervist ja koormust tervikuna.
Kas selili püherdamine võib põhjustada maokeeru?
See on vana hoiatus, mida olen isegi kuulnud: ära lase koeral üle selja rullida, muidu võib magu keerduda. Õnneks on seda küsimust eraldi uuritud. 2015. aasta randomiseeritud uuringus pöörati osa 90 koerast üle selja, teisi mitte. Ühelgi koeral maokeerdu ei tekkinud ning autorite järeldus oli, et üle selja pööramine iseenesest GDV-d ei põhjusta. Uuring oli siiski väike ja ei käsitlenud kõiki olukordi, näiteks suure söögikorra järgset metsikut mängu. Nii et rahulikku püherdamist pole põhjust keelata pelgalt maokeeru kartuses, aga söömise järel tasub endiselt vältida intensiivset rabelemist.
Minul endal on samad kogemused. Faddy on see koer, kes armastab ennast eriti just peale sööki minna muru peale rullima. Ja tema ei keera ennast mitte üks kord paremalt vasakule ega vasakult paremale vaid ta võib teha seda lausa minuteid. Ma ei ütle, et Faddy näide tõestab, et rullimine maokeerdu kindlasti ei põhjusta, aga iga rullimine ei ole põhjus paanikaks.
Kas maokeerdu saab ennetada operatsiooniga?
Kõrge riskiga koerte puhul tasub veterinaarkirurgiga arutada profülaktilist gastropeksiat: operatsiooni, millega magu kinnitatakse kõhuseina külge. Seda tehakse mõnikord steriliseerimisega samal ajal või eraldi minimaalselt invasiivsel meetodil. Oluline vahe: gastropeksia ei takista kõigil juhtudel mao laienemist, kuid vähendab ohtliku keerdumise riski. See on riskikoera puhul oluliselt konkreetsem meede kui lootus, et keefir või toidukauss annab kindla kaitse. Operatsioonil on omakorda narkoosi- ja kirurgilised riskid, mida kaalutakse iga koera puhul eraldi.
Peter Dobias, integratiivne veterinaar, ei poolda profülaktilist gastropeksiat. Tema põhjendus on, et mao kinnitamine piirab selle loomulikku liikuvust; lisaks viitab ta energiakanalitele. See on tema avaldatud seisukoht, mitte tõend, et operatsiooni kahjud ületaksid kasu. Suurte
riskidega koertel toetavad veterinaarkirurgilised allikad gastropeksia kaalumist, sest see vähendab mao keerdumise riski, kuigi ei takista mao paisumist. Ka operatsioonist loobumine on otsus, mille juures tuleb arvestada tõu, perekondliku eelsoodumuse, vanuse ja kirurgilise riskiga. Mina ei teeks seda valikut üksnes ühe koolkonna soovituse põhjal.
Mida ütleb integratiivne vaade?
Integratiivne veterinaar võib vaadata söögikordade rütmi, stressi, toidu taluvust, gaase, liikuvust ja koera üldiselt rahulikku elukeskkonda. Need on mõistlikud küsimused, kuid neid ei tohi segi ajada tõendatud võimega maokeerdu ära hoida. Mõned lähenemised räägivad selja liikuvusest, lihaspingetest või toiduensüümidest; selliste mehhanismide ja GDV vältimise vahel pole piisavat kliinilist põhjuslikku tõendust. Tervikpildi vaatamine võib parandada heaolu, kuid kahtlustatava maokeeru puhul viib tee ikkagi kohe kirurgilise abini.
FendaF-i praktiline soovitus
Kui sul on sügava rinnakorviga suur koer, küsi järgmisel tervisekontrollil tema GDV individuaalse riski ja profülaktilise gastropeksia kohta. Kodus jaota suured portsjonid, lase koeral rahulikult süüa, hoia vesi kättesaadav ja õpi ära tundma tulemusetu oksendamise ning äkilise rahutuse kombinatsioon. Pane erakorralise kliiniku kontakt telefoni juba enne, kui seda vaja läheb.
Kokkuvõtteks
Maokeeru puhul pole olemas seitset nippi, mis annaksid seitsmekordse garantii. On olemas riskid, mille tugevus on erinev; on olemas mõistlikud igapäevaotsused; ja on olemas selged ohumärgid, millega ei tohi viivitada. Kui vanadest soovitustest midagi üles korjata, siis just oskuse küsida “aga miks?”: kas see vähendab päriselt maokeeru riski või lihtsalt kõlab rahustavalt? Kõige tugevam ennetus algab sellest, et oskad neil kahel vahet teha.
Kasutatud allikad
- American College of Veterinary Surgeons: GDV, ravi ja profülaktiline gastropeksia
- Cornelli veterinaarkolledž: GDV tunnused ja riskitegurid
- Glickman jt (2000), suurte koerte prospektiivsed riskitegurid
- Raghavan jt (2004), portsjonite suurus ja GDV risk
- Buckley (2017), kõrgendatud kausside tõendusülevaade
- Buckley (2016), söömiskiiruse tõendusülevaade
- Harms, Langer ja Fehr (2015), „Should dogs be rolled over their backs?“ Kleintierpraxis 60, 297–303, DOI: 10.2377/0023-2076-60-297
- Peter Dobias, „Preventing Bloat (GDV) in Dogs“, peterdobias.com (isiklik integratiivne seisukoht gastropeksia kohta)
- Allen ja Paul (2014), gastropeksia näidustused ja tehnikad, DOI: 10.1053/j.tcam.2014.09.001
- Uuring 766 koeraga profülaktilise gastropeksia tüsistustest (2023), PMID: 37908004
🐾 FendaF usub teadlikesse valikutesse
FendaF’i blogi eesmärk ei ole öelda, mida sa pead tegema. Meie eesmärk on jagada teadmisi, tutvustada erinevaid teaduspõhiseid ja integratiivseid vaatenurki ning aidata sul teha oma lemmiku jaoks teadlikumaid otsuseid.
Iga loom on ainulaadne ning ükski artikkel ei saa asendada veterinaararsti konsultatsiooni, diagnoosi ega ravi. Kui sinu lemmikul on tervisemure või vajad personaalset nõu, pöördu alati veterinaari poole.

Lisa kommentaar