Koerad ja kondid
Lugemisaeg: umbes 8 min
Kui ma kunagi Irenele ütlesin, et ma võtan poistele närimiseks toorest kalkunikaela kaasa, oli ta esimest korda ausalt öeldes üsna mures. Peku oli harjunud kõike head kiiresti alla kugistama ja mõte tervest kalkunikaelast ja KONDIST ei tundunud just rahustav. Mina olin oma saksa lambakoertega hoopis teistsugust pilti näinud: Faddu ja Ossu närivad põhjalikult, võtavad aega ega tunne vajadust kõike sekundiga ära süüa. Aga kas see erinevus on koera iseloomus või võib närimisviis elu jooksul muutuda?
See artikkel räägib eelkõige koerast, tema harjumustest ja sellest, mida omanik saab jälgida või õpetada. Kui tahad teada, kas valida kana-, lamba- või mõne teise looma kont ning kas eesmärk on toit, hammaste puhastamine või pikem närimine, vaata meie eraldi juhendit „Kondid koerale: milline kont ja mis eesmärgil?”. Me ei hakka siin sama tabelit uuesti lahti kirjutama.
Närimisstiil ei ole tingimata eluaegne diagnoos
Karen Shaw Becker on oma tooreste kontide käsitlustes rõhutanud, et rahulikule närijale, jõulisele purustajale ja kiiresti kugistavale koerale ei saa automaatselt pakkuda ühesugust konti. Olen sellega nõus. Küll aga olen oma koerte ja klientide pealt õppinud veel midagi: kirjeldus „minu koer on kugistaja” võib rääkida sellest, mida ta praegu teeb, mitte sellest, mida ta igavesti tegema jääb.
Rahulik, põhjalik närija
Ta võtab eseme enda ette, otsib sobiva koha ja tegeleb sellega rahulikult. Kui närimine katkeb või midagi huvitavamat toimub, võib ta maiuse isegi mõneks ajaks sinnapaika jätta. See ei tee temast eksimatut närijat. Ka rahuliku koera käes võib kont muutuda viimase väikese tüki juures neelamisriskiks ning kõva luu kahjustada hammast.
Jõuline purustaja
See koer ei pruugi üldse kiirustada, kuid kasutab kondi närimisel väga suurt jõudu. Kõvad kandvad luud, sarved ja muud jäigad esemed võivad põhjustada hambamurde. Seepärast ei vali ma jõulisele närijale eset põhimõttel „mida kõvem, seda kauem kestab”. Koera enda hambad ei pea olema katsevahend.
Kugistaja
Kugistaja püüab suure tüki või terve maiuse võimalikult kiiresti alla neelata. Seda tuleb võtta tõsise ohumärgina: tükk võib jääda kurku, söögitorru või soolestikku kinni. Kuid käitumise põhjus võib olla erinev. Mõne koera puhul mängivad rolli elevus, konkurents, varasemad kogemused või lihtsalt senine harjumus. Ma ei nimetaks sellist koera automaatselt lootusetuks kontide närijaks aga kõigepealt on vaja tagada ohutus ja alles siis saab hinnata, kas harjutamist üldse saab riskivabamalt korraldada.
Tundlike hammaste või seedimisega koer
Mõni koer närib ettevaatlikult, sest hammas on valus, suu on viga saanud või rasvasem luuüdi põhjustab seedehäireid. Vanema koera puhul ei tohi eeldada, et kondi aeglasem närimine on lihtsalt ootamatult tekkinud hea kasvatus. Kui närimisviis muutub ootamatult, koer närib ainult ühe suupoolega, pillab maiuse suust, hakkab ilastama või väldib senist lemmiktegevust, tasuks kõigepealt kontrollida tervist.
Miks mina alustasin juba kutsikaeast?
Olen oma koertele pakkunud närimistegevust juba kutsikana, kuid mitte nii, et oleksin andnud kohe suure ja kõva kondi. Alustasin pigem kõhrelistest kõrvadest: sellistest, mis olid kutsika arenevate hammaste jaoks piisavalt pehmed, kuid piisavalt suured, et ta ei saaks neid esimese sekundiga sisse imeda. Loomulikult jälgisin, kuidas kutsikas nendega toime tuleb.
Minu eesmärk oli, et kutsikas harjuks ühe asjaga rahulikult tegelema, seda päriselt närima ja sobivat kohta otsima. Minu koerte puhul on selline järkjärguline harjutamine aidanud kujundada väga rahulikku närimiskäitumist. Ma ei saa sellest teha teaduslikku järeldust, et kõhrelistest kõrvadest alustamine muudab iga kutsika rahulikuks närijaks. Küll aga on see päris kogemus, mille põhjal ma närimisharjumuse õpetamisse usun.
Suurus üksi ei tee ühtki objekti ohutuks. Kõhreline kõrv võib närimise käigus väiksemateks tükkideks murduda, liiga jäik kuivatatud toode võib hambaid koormata ning liiga väike tükk võib kurku kinni jääda. Kutsika puhul tuleb arvestada ka hammaste vahetumise ja võimaliku suuvaevusega. Mõnele sobib alustuseks hoopis pehmem närimismänguasi, mitte söödav kont.
Peku näitas, et ka täiskasvanud koer võib ümber õppida
Peku oli harjunud sööma kiiresti. Kui ma talle esimest korda kalkunikaela tõin, ei olnud Irene sugugi veendunud, et see on hea mõte. Hakkasime Pekut tasapisi suunama: esialgu hoidsime kalkunikaela ühest otsast kinni ja kordasime talle rahulikult „näri rahulikult”. Nii ei saanud ta seda kohe alla neelata, vaid pidi näritava osaga tegelema.
Aja jooksul muutus tema käitumine. Lõpuks näris Peku kalkunikaela sama põhjalikult kui meie sakslased ning ka Irene ei kartnud seda talle enam anda. Minu jaoks on see oluline näide: koer, kelle esimene reaktsioon on kugistada, võib õppida teistmoodi käituma. See ei tõesta, et meetod toimiks kõigil koertel või et igat kugistajat võiks turvaliselt kalkunikaelaga harjutada.
Ühe praktilise piiri paneksin siia kohe juurde. Käega kondi hoidmine on ohutu ainult siis, kui koer on inimese läheduses rahulik, ei haara jõuliselt ega valva toitu. Kui koer jäigastub, uriseb või võib kogemata kätt hammustada, ei ole sõrmed õiged treeningvahendid. Sellisel juhul tuleks valida väiksema riskiga õppimisviis ja vajadusel kaasata tasupõhise väljaõppega käitumisspetsialist. Rahulikku närimist võib harjutada ka muude sobivate närimisvahenditega, mitte ainult kontidega.
Kas harva pakutav maius muutub liiga suureks sündmuseks?
Minu isiklik veendumus on, et närimiskäitumist mõjutab ka see, kui harva või regulaarselt koer midagi head saab. Kui eriti väärtuslikku maiust pakutakse kord aastas, võib see tekitada palju suuremat elevust kui tuttav, etteaimatav närimistegevus. Võrdlen seda vahel laste ja kommide, jäätise või krõpsudega. See on mõttepilt, mitte teaduslik võrdlus laste ning koerte toitumiskäitumise vahel.
Olen FendaF-i klientidelt korduvalt kuulnud, et alguses hävitab koer iga närimismaiuse sekunditega. Mõni neist on aga pärast poole kuni pooleteise aasta pikkust regulaarset maiuste pakkumist hakanud näiteks veisekõrvaga lihtsalt ringi käima. Maius ei olnud enam sündmus, mis tuleb kiiresti ära süüa. Peku puhul nägin samasugust muutust. Irene pidi alguses maiuseid ära panema, kuid lõpuks seisid need toas kastis ning Peku võttis sealt midagi siis, kui tal tekkis soov närida, mitte aga selleks, et kast korraga tühjaks süüa.
Siin on tähtis sõna „lõpuks”. Pekule ei antud kohe alguses vabalt ligipääsu tervele maiusekastile. Selleni jõuti järk-järgult pärast seda, kui tema käitumine oli muutunud. See ei ole soovitus jätta maiused kõigile koertele kättesaadavaks. Samuti ei näita meie klientide lood, et muutuse põhjustas ainult regulaarsus. Rolli võisid mängida vanus, õpetamine, kodune keskkond ja mitmed muud tegurid. Küll aga annavad need kogemused mulle põhjuse küsida, kas koer, keda täna kutsume kugistajaks, võiks järgmise aasta lõpuks olla hoopis teistsugune närija.
Regulaarne närimisvõimalus ei pea tähendama igapäevast kontide söömist. Koera toidukogus ja toitainete tasakaal jäävad oluliseks. Sobivaid närimismaiuseid, pehmemaid vahendeid või mänguasju saab valida eraldi, arvestades koera võimeid ja kõigi tegevuste ohutust.
Kaks koera, kaks konti ja kõigest viis sentimeetrit
Mitme koeraga majapidamiste kohta soovitatakse sageli närimisasjad anda eraldi, sest konkurents võib suurendada kiirustamist või toiduvalvet. See on mõistlik ettevaatus neile, kes koerte reaktsiooni veel ei tunne. Aga minu Faddu ja Ossu võivad närida teineteisest kõigest viie sentimeetri kaugusel. Mõlemal on oma kont. Kui üks lõpetab varem, ei lähe ta teist torkima ega proovi tema konti endale võtta.
See on meie kodus välja kujunenud rahulik kooselu, mitte märk sellest, et kõigil koertel peaks olema võimalik nii lähestikku närida. Kui üks koer võtab teise poole liikudes keha jäigaks, hoiab eset pinges, uriseb või hakkab järsku kiirustama, annaksin neile kohe rohkem ruumi ja eraldi rahuliku koha. Toiduvalvet ei lahendata jõuga konti ära võttes ega koera karistades.
Kas koera peab kogu aeg jälgima?
Üldine ja turvalisem soovitus on anda konte ning teisi suure tüki allaneelamise riskiga närimisobjekte järelevalve all. Isegi väga kogenud närija võib murda hamba, saada suuhaava või proovida viimast tükki tervelt alla neelata. Seda riski ei saa kunagi täiesti välistada.
Mina olen oma koeri pikalt jälginud ja olen Faddu ning Ossu mõnikord rahulikult õue üksi konte närima jätnud. Tean, kuidas nad tavaliselt närivad ja kuidas teineteisega käituvad. See on minu teadlik isiklik praktika, mitte üldine ohutussoovitus. Oma koera tundmine aitab riske paremini hinnata, kuid ei muuda neid olematuks.
Kui näed lämbumist, korduvat öökimist, hingamisraskust, tugevat valu või neelamise võimetust, tuleb otsida viivitamatult veterinaarabi. Kui pärast kondi söömist tekivad oksendamine, kõhuvalu, loidus, pingutamine roojamisel või veri väljaheites, vajab koer kiiret hindamist ka siis, kui ta algul paistab üsna tavapärane.
Enne järgmist konti või närimismaiust
- Vaata, kas koer tegelikult närib või üritab tervet tükki alla neelata; vali objekt praeguse käitumise, mitte ainult kaalu järgi.
- Alusta harjutamist pehmema ja sobiva suurusega närimisobjektiga, mida koer ei saa kohe tervelt kugistada; jälgi kogu tegevust.
- Kui koer tõmbub pingesse, valvab toitu või haarab jõuliselt, lõpeta see harjutus ning vali ohutum viis koos spetsialistiga.
- Mitme koeraga kodus lähtu nende tegelikust suhtest: rahulik koos närimine võib toimida, konkurentsi või toiduvalve korral eralda koerad.
- Võta ära liiga väikeseks muutunud tükk; lämbumise, neelamisraskuse või seedetrakti häire tunnuste puhul otsi veterinaarabi.
Mulle meeldib mõelda, et närimisstiil ei ole koerale otsaette kirjutatud. Me ei saa lubada, et iga koer õpib ümber, kuid ka kohe ei tasu otsustada, et ta ei võiks õppida. Peku, Faddu, Ossu ja meie klientide lood on mulle õpetanud üht: enne kui küsid, millise kondi sa ostad, vaata, kuidas sinu koer selle kallal töötab.
Kasutatud allikad
American Society for the Prevention of Cruelty to Animals (ASPCA). Position Statement on Dog Chews/Treats: https://www.aspca.org/about-us/aspca-policy-and-position-statements/position-statement-dog-chewstreats
ASPCA. Food Guarding, käitumise ja koerte eraldamise käsitlus: https://www.aspca.org/pet-care/dog-care/common-dog-behavior-issues/food-guarding
Cornell University College of Veterinary Medicine. FDA bone treat warning, 2017: https://www.vet.cornell.edu/about-us/news/20171129/fda-bone-treat-warning-cornell-veterinarian-explains-how-you-can-protect-your-dog
Waltham Petcare Science Institute. Long-Lasting Chews Elicit Positive Emotional States in Dogs during Short Periods of Social Isolation. Animals, 2023. Uuring närimistegevuse heaoluseosest, mitte tõend kugistamise ümberõppimise kohta: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/36830339/
FendaF. Kondid koerale: milline kont ja mis eesmärgil?: https://fendaf.ee/tervis/kondid-koerale-milline-kont-ja-mis-eesmargil/
🐾 FendaF usub teadlikesse valikutesse
FendaF’i blogi eesmärk ei ole öelda, mida sa pead tegema. Meie eesmärk on jagada teadmisi, tutvustada erinevaid teaduspõhiseid ja integratiivseid vaatenurki ning aidata sul teha oma lemmiku jaoks teadlikumaid otsuseid.
Iga loom on ainulaadne ning ükski artikkel ei saa asendada veterinaararsti konsultatsiooni, diagnoosi ega ravi. Kui sinu lemmikul on tervisemure või vajad personaalset nõu, pöördu alati veterinaari poole.

Lisa kommentaar