Kõrvapõletik ja kaelarihm – kas neil on seos?

Lugemisaeg: umbes 7 min

Enne 2024. aasta kevadet polnud ühelgi minu koeral kõrvapõletikku olnud. Mitte ühelgi. Siis hakkasid Oscaril kõrvad ootamatult punetama ja ta raputas pead. Läksime loomaarsti juurde ning kõrvatilkadega saime olukorra umbes nädalaga kontrolli alla. Ma ei pidanud antibiootikumi vajalikuks ja õnneks piisas toonasest paiksest ravist. Umbes pool aastat hiljem oli probleem aga tagasi.

Siis sattusin integratiivse veterinaari dr Peter Dobiase artiklile, kus ta seostas kaelarihmast või fleksirihmast põhjustatud kaelasurvet muu hulgas kõrva- ja silmaprobleemidega. See oli minu jaoks täiesti uus mõte. Proovisin jalutuskäikudel kinnitada rihma Oscari kaelarihma asemel trakside külge. Umbes nädala või kahega olid tema kõrvad taas sisuliselt puhtad. Kogemus jättis mulle tugeva mulje. Küsimus on aga selles, mida see seos meile tegelikult ütleb ja mida mitte.

Kõrvapõletikul on enamasti mitu mõjutajat

Koera väliskõrvapõletik ehk otitis externa tähendab väliskuulmekäigu põletikku. Tüüpilised märgid on punetus, sügelus, pea raputamine, ebameeldiv lõhn, eritis ja mõnikord valulikkus. Põhjuseid on erinevaid: allergiline nahahaigus, võõrkeha, niiskus, kõrva ehitus, mõni hormonaalne probleem või harvem muud haigused. Bakterite ja pärmseente vohamine võib põletikku süvendada ning olla korduva probleemi tagajärg, mitte alati selle algne vallandaja.

Sellepärast ei piisa kroonilise või korduva kõrvapõletiku puhul ainult lausest „kõrvas oli pärmseen”. Pärmi olemasolu on oluline leid, millele võib olla vaja sihitud ravi, kuid tuleb küsida ka, miks kõrva keskkond laseb pärmil või bakteritel uuesti vohada. Vaja võib olla otoskoopiat, kõrvavaigu tsütoloogiat ning korduvate juhtude korral põhjalikumat allergiate ja teiste eeldustegurite hindamist. Kõrvapõletik ei ole üksainus haigus, millele sobiks üksainus universaalne lahendus.

Mida dr Dobias kaelarihmade kohta väidab?

Dr Dobias rõhutab oma integratiivses käsitluses, et kaelast tõmbamine võib mõjutada kaelapiirkonna pehmeid kudesid, vereringet, lümfi liikumist ja närve. Ta on kirjeldanud kliinilisi tähelepanekuid, mille puhul kõrvade, silmade või muude kehaosade probleemid leevenesid tema hinnangul pärast kaelarihmast loobumist. Tema käsitluses on ka energia liikumise ning lülisamba joondumise teemad.

Ma ei jätaks neid seisukohti lihtsalt välja, sest integratiivse veterinaari mõttekäik võib anda uue uurimisküsimuse. Kuid täpne piir tuleb välja öelda: väide, et kaelarihmast tulenev surve põhjustab koeral kõrvapõletikku, kilpnäärme alatalitlust, käppade lakkumist või isegi vähki, ei ole praegu kontrollitud koerauuringutega usaldusväärselt kinnitatud. Kaela anatoomiline tundlikkus on üks asi, konkreetse kõrvapõletiku põhjuse tõestamine hoopis teine.

Dobias soovitab üldiselt vältida kaelale mõjuvaid järske tõmbeid ja eelistada korralikult sobitatud trakse. Sellega, et koera kaelale pole vaja tarbetut survet avaldada, nõustun ma ka juhul, kui kõrvapõletiku võimalik seos jääb uurimata.

Mida uuringud kaelale avalduva surve kohta näitavad?

2006. aasta koerauuringus tõusis kaelarihma abil rakendatud surve korral silmasisene rõhk, kuid samalaadset tõusu traksidega ei nähtud. See on huvitav leid silmade füsioloogia seisukohalt; uuring ei uurinud kõrvapõletikku ega näidanud, et kaelarihm tekitab põletikke. 2020. aasta uuringus mõõdeti erinevate kaelarihmade mõju simuleeritud koerakaelale ning leiti, et ka mõõdukad tõmbejõud võivad tekitada märkimisväärset survet. Kuna tegemist oli kaelamudeliga, ei saa selle põhjal üksi määrata konkreetsete haiguste tekkimise tõenäosust elaval koeral.

Seega on meil põhjust olla ettevaatlikud liigse kaelasurve suhtes, kuid mitte alust väita, et kaelarihm on koerte kroonilise kõrvapõletiku tõestatud põhjus. See eristus on oluline. Muidu võib omanik oodata rihma vahetamisest abi olukorras, kus koer vajab kiiresti hoopis kõrva läbivaatust ja ravi.

Mida me Oscari paranemisest järeldada saame?

Olen oma koeri kogu elu jälginud ja tunnen neid hästi. Oscari puhul nägin ma ajaliselt väga selget muutust: vahetasin rihma kinnituskoha ning umbes ühe kuni kahe nädala pärast oli kõrva olukord palju parem. Minu jaoks oli see piisav põhjus eelistada edaspidi trakse. Tegemist oli väikese koormuse ja mõistliku praktilise muudatusega, mis tundus talle sobivat.

Aga ainult ajalisest kokkulangevusest ei selgu, mis kõrvapõletiku tegelikult taandas. Võimalikud on loomulik paranemine, varasem ravi järelmõju, allergeenide või keskkonna muutus ja teised tegurid. Ma ei tahaks oma kogemust vähendada, kuid ei tahaks selle põhjal ka kellelegi lubada, et kaelarihma asendamine traksidega aitab kõrvapõletikku välja ravida või ära hoida.

Mul on olnud mõte, kas varasem kaelarihma kasutamine võis kuidagi kaasa aidata ka Faddu spondüloosi kujunemisele. Tänase teadmise juures ei saa ma seda põhjusliku seosena väita. See on aga küsimus, mida ma olen endale esitanud, ja samuti üks põhjus, miks jälgin nüüd kaelale mõjuvat koormust tähelepanelikumalt.

Millal traksid on mõistlik proov ja millised valida?

Kui koer kipub rihmas järsult sööstma või tugevalt sikutama, on kaelarihmast tuleneva surve vähendamine mõistlik eesmärk sõltumata kõrva tervisest. Eelistan sellisel juhul hästi sobivaid trakse, mis ei suru kõrile, hõõru kaenlaaluseid ega piira märgatavalt õla liikumist. Ma ise keskendun väga just õla liikuvuse jälgimisele, sest kahjuks on täna väga paljud traksid just sellised, mis osutavad survet õlale. Vajaduse korral võib olla abiks nii rinnal kui seljal olev kinnitusaas, kuid kaks aasa ei tee halvasti istuvatest traksidest automaatselt häid.

Trakside vahetus ei asenda rahuliku rihmas käimise õpetamist. Ka traksides võib koer end järsu tõmbega ebamugavalt vigastada. Fleksirihmaga võib tekkida ootamatu järsk pidurdus, seepärast eelistan mina igas olukorras tavalist, kontrollitava pikkusega jalutusrihma. Fleksirihmaga ei ole koer tegelikult väga hästi kontrollitav.

Dr. Dobias ütleb, et traksid peaksid käima koos pika rihmaga ehk kui me laseme koera vabalt jooksma, siis me eemaldame ka traksid.

Kui kõrvad on juba põletikus, ära jää ootama

Kõrvapõletik võib olla väga valus. Kui koer raputab korduvalt pead, kõrva puudutamine teeb haiget, tekib lõhn või eritis, peaks loomaarst kõrva uurima. Eriti kiiresti tuleb abi otsida siis, kui koer hoiab pead viltu, kaotab tasakaalu, kõrv on tugevalt turses või valu on suur. Kodused äädika-, õli- või muud segud võivad kahjustatud kuulmekäigus olukorda halvendada, eriti kui kuulmekile terviklikkus pole teada.

Kui kõrvapõletik kordub, on minu jaoks õigustatud küsimus: kas me ravime ainult tagajärge või otsime ka põhjust? Pärmi- või bakterite osas tehtav sihitud ravi ja algpõhjuse otsimine ei välista teineteist. Mõnikord on vajalikud paiksed seenevastased või antibakteriaalsed tilgad, mõnikord täiendav põletikuvastane ravi ja mõnikord allergiate või muu haiguse käsitlus. Ravi valik sõltub leidudest, mitte üldisest vastuseisust antibiootikumidele või põletikuvastastele ravimitele.

Kõrvapõletiku ja kaelarihma teema jääb minu jaoks huvitavaks, sest Oscari lugu muutis mu enda harjumusi. Kui väike praktiline muudatus on koerale mugavam, miks mitte seda kaaluda? Aga kui kõrv on haige, ei tohi ükski intrigeeriv seos takistada päris põhjuse otsimist.

Kasutatud allikad

Peter Dobias, DVM. Dog throat injuries from leash and collar pressure; integratiivne kliiniline käsitlus: https://peterdobias.com/blogs/blog/dog-throat-injury-from-leash

Pauli AM jt. Effects of the application of neck pressure by a collar or harness on intraocular pressure in dogs. Journal of the American Animal Hospital Association, 2006: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/16611932/

Carter A jt. Canine collars: an investigation of collar type and the forces applied to a simulated neck model. Veterinary Record, 2020: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/32303668/

Merck Veterinary Manual. Otitis Externa in Animals: https://www.merckvetmanual.com/ear-disorders/otitis-externa/otitis-externa-in-animals