Kas lemmiklooma valik räägib midagi meie isiksusest?

Lugemisaeg: umbes 6 min

Kas sina oled kunagi mõelnud, miks just mõni loom või koeratõug tundub kohe oma, teine aga üldse mitte? Mina olen lapsest peale elanud koos koerte, kasside ja isegi rotiga. Loomad on mulle alati meeldinud, aga mida vanemaks ma saan, seda selgemalt saan aru, et olen ikkagi koerainimene. Kasside vastu pole mul midagi, lihtsalt endale koju ma praegu kassi enam ei tahaks. Roomajatega on mul aga hoopis teine lugu: neid ma endale kaaslaseks ei valiks.

Kas sellest saab nüüd järeldada, milline inimene ma olen? Natuke võib, kuid sugugi mitte nii lihtsalt, nagu populaarsed „koerainimene vs kassiinimene” isiksusetestid lubavad. Vaatame, mida uuringud päriselt näitavad, mida nad ei näita ja miks sobiv lemmik sõltub palju enamast kui ühest iseloomujoonest.

Koerainimene ja kassiinimene: kas erinevus on päriselt olemas?

2010. aastal avaldatud uuringus täitis 4565 inimest internetis viie suure isiksuseomaduse küsimustiku ning nimetas end koerainimeseks, kassiinimeseks, mõlemaks või mitte kummakski. Võrreldes end kassiinimesteks pidanutega olid koerainimesed uuringus keskmiselt ekstravertsemad, koostööaltimad ja kohusetundlikumad. Kassiinimesed said keskmiselt kõrgema tulemuse avatuse ning neurootilisuse ehk suurema emotsionaalse reageerimistundlikkuse mõõtmes.

See on põnev leid, aga sõna „keskmiselt” on siin väga tähtis. Rühmade tulemused kattuvad suurel määral. Uuring ei näita, et iga koerainimene oleks seltskondlik või iga kassiinimene introvertne. Veel vähem tõestab see, et lemmiku pidamine muudab inimese iseloomu. Inimesed valisid ise nii uuringus osalemise kui ka selle, millise „loomainimesena” end määratlesid. See ei ole juhuslik läbilõige kogu elanikkonnast ja see räägib eeskätt enesemääratlusest, mitte tingimata tegelikust lemmiklooma omamisest.

2014. aastal kajastati ka Denise Guastello ja kolleegide uuringut, milles osales umbes 600 üliõpilast. Sealgi kirjeldati koera- ja kassieelistajate isiksuseerinevusi. Kuna tegu oli üliõpilaste valimiga ja avalik käsitlus pärines peamiselt konverentsiettekande kajastustest, ei maksa sellest teha üldistusi kõigi vanuserühmade ega kõigi loomaomanike kohta. Eriti ettevaatlik tasub olla meedias levinud väitega, et ühe looma eelistaja oleks teisest „targem”.

Lemmikloom võib olla päris tugi, kuid see pole sama asi kui isiksusetest

Lemmiku valikust tähtsamgi võib olla see, mida meie suhe temaga päriselt annab. Allen McConnelli ja kolleegide 2011. aasta uurimistöö koosnes kolmest eraldi uuringust. Ühes kogukonnavalimis seostus lemmiklooma omamine muu hulgas kõrgema enesehinnangu ja suurema liikumisaktiivsusega. Teises osutus oluliseks see, kui hästi lemmik inimese sotsiaalseid vajadusi täitis. Kolmandas, laborikatses, leevendas oma lemmikule mõtlemine või tema tähendus osalejatele sotsiaalse tõrjutuse järel tekkinud negatiivset tunnet.

Oluline nüanss: uuringu järgi võis lemmikloomast tulev tugi täiendada inimestevahelisi suhteid, mitte neid asendada. Samas ei saa nende tulemuste põhjal väita, et koera võtmine ravib üksildust või depressiooni, ega seda, et kõik lemmikloomaomanikud on teistest õnnelikumad. Suhted, tervis, eluolud ja inimese eelnev isiksus mõjutavad tulemusi samuti.

Minu jaoks on siin tegelikult hästi inimlik mõte: me ei vali looma ainult selle pärast, milline me oleme, vaid ka selle pärast, millist kooselu me temaga tahame ja suudame pakkuda. Minu arvates peab lemmikloom sobima sinu elustiiliga.

Miks üks inimene valib koera, teine kassi?

Üks võimalik seletus on sobivus elurütmiga. Koer võib tähendada mitut jalutuskäiku päevas, treenimist, ühiseid väljasõite ja palju suhtlemist. Kassiga on päevakava teistsugune, ehkki ka kass vajab mängu, hoolt, ruumi ja kindlustunnet. Üks ei ole teisest parem; küsimus on, milline elu sobib konkreetsele loomale ja tema inimesele.

Siin on ka väike loogikalõks. Kui koeraomanikud liiguvad uuringus rohkem, kas koer pani nad liikuma või valisid aktiivsed inimesed juba alguses koera? Mõlemad võivad mingis ulatuses paika pidada. Ühekordne küsitlus ei erista neid põhjuseid. Sama kehtib seltskondlikkuse kohta: jalutuskäigul võib tutvuda rohkemate inimestega, kuid ka juba suhtlemisaldis inimene võib eelistada koera.

Ja siis on veel maitse, lapsepõlvekogemus, pere, elukoht, raha, allergiad ning see seletamatu klapp, mis mõne loomaga lihtsalt tekib. Neid tegureid ei saa viie isiksuseomaduse tabelisse suruda.

Aga roomajad, linnud ja kalad?

Vanades populaarsetes käsitlustes kohtab vahvaid kirjeldusi: roomajapidajad olevat eriti iseseisvad, linnupidajad jutukad ja kalapidajad rahulikud optimistid. Need võivad olla toredad vestluse alustajad, kuid nende taga ei ole samaväärset, eri rühmades korratud tõendusbaasi nagu koera- ja kassieelistuse uuringutel. Seetõttu ei tasu neid võtta inimese iseloomu usaldusväärse kirjeldusena.

Eriti naljakas oleks ju väita, et kui ma roomajaid ei armasta, siis on minu isiksuse kohta kõik teada. Pigem räägib see ühest konkreetsest eelistusest. Linnu, akvaariumikala või sisaliku pidamise puhul tasub keskenduda liigi tegelikele vajadustele, mitte mõnele omaniku kohta käivale stereotüübile.

Mõnikord lähevad lemmikud tõesti meie nägu

Ma olen enda puhul märganud, et eluetapp muudab ka seda, millist kaaslast ma soovin. Lapsepõlves sobisid mu ellu nii koer kui kass. Praegu ei kujutaks ma end ilma koerteta ette. See ei tõesta ühtegi isiksuseteooriat, aga ütleb midagi minu harjumuste, väärtuste ja selle kohta, millele ma tahan aega pühendada.

Samas ei võtaks ma kaugeltki igat tõugu koera, isegi kui mulle tõug väga meeldib. Kui inimene hindab eelkõige vaikust ja laitmatut korda, aga tal pole tahtmist palju liikuda ega koeraga tegeleda, võivad saksa lambakoer, malinois, husky või malamuut talle päriselus keeruliseks osutuda. Muidugi ei ole tõunimi diagnoos: koerte iseloom ja aktiivsus erinevad ka sama tõu sees aga tõenäosus, et sa saad rahuliku diivanikoera malinoisi näol on minu hinnangul üsna väike. Just sellepärast ongi oluline tutvuda konkreetse koera, tema vajaduste ja taustaga.

Minu kogemus on ka see, et koer ja inimene õpivad aastate jooksul teineteise rütmi. Koer võib meid rohkem liikuma kutsuda, meie omakorda kujundame tema päevakava. See on vastastikune suhe, mitte peegel, mis igal hommikul meie isiksuse täpselt tagasi näitab.

Mida see valik siis lõpuks meie kohta ütleb?

Võib-olla seda, et meie eelistused on üks väike vihje isiksusele. Aga sama palju räägib lemmiklooma valik meie eluviisist, kogemustest, võimalustest ja suhtest konkreetse loomaga. Teadusuuringutes nähtud rühmadevahelised keskmised ei ennusta, kas sinu sõbrast saab hea koeraomanik või kas rahulik inimene ei võiks suurepäraselt sobida aktiivse koeraga.

Mulle meeldib mõte, et hea kaaslane toob meis välja parema poole. Looma puhul tähendab see aga ka meie vastutust: mitte ainult valida see, kes meile meeldib, vaid mõelda, kas meie oleme talle sobivad. See on päris palju sisukam küsimus kui „kas sa oled koera- või kassiinimene?”.

Kasutatud allikad

Gosling, S. D., Sandy, C. J. & Potter, J. (2010). Personalities of Self-Identified “Dog People” and “Cat People”. Anthrozoös, 23(3), 213–222. DOI: 10.2752/175303710X12750451258850

McConnell, A. R., Brown, C. M., Shoda, T. M., Stayton, L. E. & Martin, C. E. (2011). Friends With Benefits: On the Positive Consequences of Pet Ownership. Journal of Personality and Social Psychology, 101(6), 1239–1252. PMID: 21728449.

Guastello uuringu 2014. aasta konverentsikajastus: “Dog people” and “cat people” have different personality traits, study finds (CBS News).