Kuidas koera aju kuuleb inimese kõnet

Lugemisaeg: umbes 4 min

Kas koer saab aru sellest, mida me talle räägime, või reageerib ta lihtsalt meie hääletoonile? Mina räägin oma koertega päris palju. Faddy ja Oscar ei pea meie jutu mõistmiseks oskama eesti keeles vestelda, aga oleks ka üsna ülekohtune väita, et sõnadest ei saa nad midagi aru. Mõnikord piisab ühest tuttavast sõnast, et kaks paari kõrvu hetkega liikuma hakkaksid. Teadlased on hakanud seda küsimust uurima viisil, mis ei sõltu üksnes sellest, kas koer täidab käskluse.

Ajutegevuse mõõtmine aitab eristada sõna äratundmist, hääletooni mõju ja võimalikku tähenduse töötlemist. Need on omavahel seotud, kuid mitte üks ja sama asi.

2016. aasta uuring: sõna ja hääletoon ei ole koera ajus üks tervik

Attila Andics ja tema kolleegid Eötvös Lorándi ülikoolist uurisid 2016. aastal ajakirjas Science avaldatud töös 13 koera. Koerad olid õpetatud ärkvel olles magnetresonantstomograafi aparaadis rahulikult lamama. See oli oluline: uuriti nende reageerimist kõnele ilma narkoosita ning ilma, et koer pidanuks iga sõna peale midagi tegema. Koertele mängiti treenerite tuttavaid kiitvaid sõnu ja neutraalseid sõnu nii heakskiitva kui ka neutraalse intonatsiooniga.

Ajupiltide põhjal ilmnes vasaku ajupoolkera eelistus tähenduslike sõnade töötlemisel ning parempoolse kuulmispiirkonna tundlikkus intonatsioonile. Tasuga seotud ajupiirkondade aktiivsus oli suurem siis, kui kiitev sõna ja kiitev hääletoon langesid kokku. See on märksa huvitavam tulemus kui lihtne väide, et „koer kuulab ainult hääletooni”.

Uuring näitas, et tuttavate sõnade ja intonatsiooni kohta jõuab ajju eristatavat infot ning need mõjutavad koos seda, kui premeerivana kõne mõjub. Samas oli valim väike ja mõõdeti ajutegevust, mitte seda, kas koerad mõistsid terveid lauseid või oskasid sõna kasutada uues olukorras. Ajupiirkonna aktiveerumist ei saa automaatselt tõlkida inimlikuks keeleoskuseks.

Kas koer tunneb ära sõna või mõistab ka seda, millele sõna viitab?

Sõna äratundmine võib tähendada väga erinevaid asju. Koer võib õppida, et „jalutama” eelneb rihma võtmisele, „istu” tähendab kindlat tegevust ja mänguasja nimi osutab konkreetsele esemele. Mõnel juhul võib ta reageerida kontekstile, kehaasendile või rutiinile juba enne, kui sõna lõpuni kõlab. Seetõttu on käitumise põhjal keeruline kõike üheselt järeldada. 2024. aastal avaldasid Marianna Boros ja kolleegid ajakirjas Current Biology täiendava uuringu 18 koeraga.

Omanik ütles tuttava eseme nime ning seejärel näidati koerale kas vastavat eset või teist eset. EEG-s oli sõna ja eseme mittevastavuse korral eristatav reaktsioon. See toetab võimalust, et vähemalt mõned tuttavad esemete nimed tekitavad koeral vaimse ettekujutuse esemest, mitte ainult ootuse üht liigutust teha. Ka see uuring ei tõesta, et kõik koerad mõistavad kõiki nimisõnu või inimkeelt tervikuna.

Uuriti piiratud hulka tuttavaid esemeid ning ajusignaal ei ütle täpselt, kui paindlikult koer oma teadmist kasutab. Aga väide „koer ei saa sõnade tähendusest midagi aru” on nende andmete valguses liiga tugev.

Miks hääletoon ikkagi nii palju muudab?

Kujuta ette, et ütled koerale rõõmsalt „super!” ning seejärel kordad sama sõna täiesti ükskõikselt. Sõna on sama, kuid olukorra emotsionaalne tähendus pole tingimata sama. 2016. aasta uuringus oli just sõna ja intonatsiooni kooskõla seotud suurema tasukeskuse aktiivsusega. See ei tähenda, et neutraalselt öeldud tuttav sõna muutuks koera jaoks arusaamatuks, vaid et tunnustus võib olla tugevam, kui hääl annab sellega ühesuguse sõnumi.

Meil on Faddy ja Oscariga eriline sõna „super”. Kui käisime kunagi kaitsetrennis, oli see nende jaoks kõige suurem kiitus. Nad lähevad selle peale elevile tänini. Minu jaoks on see ilus näide õpitud seosest, mitte tõend selle kohta, et kõik koerad peavad just sõna „super” tähtsaks. Mõni koer reageerib rohkem häälele, mõni puudutusele, mõni maiusele ja kõik see võib sõltuda olukorrast.

Mida see tähendab igapäevases suhtlemises?

Koerale ei ole tarvis pidada pikka loengut, et selgitada, miks ta ei tohiks prügikasti uurida. Pikad laused võivad sisaldada palju tuttavaid sõnu, aga sellest ei järeldu, et koer mõistab meie põhjenduskäiku. Selge ja järjekindel märguanne, sobiv hääletoon, kehaasend ning õigel hetkel antud tagasiside annavad tavaliselt rohkem kui iga kord uus sõnaline seletus. Seejuures ei pea koeraga rääkima monotoonselt ega jätma ära hellitavaid hüüdnimesid.

Vastupidi, suhtlemine on osa meie ühisest elust. Lihtsalt tasub märgata, millise sõna, intonatsiooni ja olukorra koer on omavahel sidunud. Kui ta sõnale ei reageeri, ei tõesta see üksi, et ta ei tunne sõna ära: tähelepanu võib olla mujal, ümbrus põnevam või märguanne varasemast ebaselge.

FendaF-i praktiline suhtluskatse

Kokkuvõtteks

Koera aju ei töötle inimese kõnet täpselt inimese ajuga samamoodi ja meil pole põhjust omistada talle täielikku lausemõistmist. Aga teadus ei toeta ka mõtet, et meie sõnad on tema jaoks lihtsalt tähenduseta helid. Tuttav sõna võib olla äratuntav, toon lisab emotsionaalse mõõtme ning mõne esemenime puhul võib koer isegi ette kujutada, millele me viitame. Mina räägin oma koertega edasi. Ja kui keegi tänaval mu heldinud hääletooni peale kulmu kergitab, siis las kergitab.

Faddy ja Ossu teavad vähemalt väga hästi, millal ma neile kiitmisena „super!” ütlen.

Kasutatud allikad

• Andics jt (2016). Neural mechanisms for lexical processing in dogs. Science. DOI: 10.1126/science.aaf3777.
• Boros jt (2024). Neural evidence for referential understanding of object words in dogs. Current Biology. DOI: 10.1016/j.cub.2024.02.029.
• Dr Karen Becker (2016). Doing This Will Help Your Dog’s Brain Sing with Joy. Bark & Whiskers.