Saba – rohkem kui lihtsalt rõõmus signaal
Kui me mõtleme koera sabast, siis esimesena seostub meile sellega ilmselt rõõmsalt saba liputamine. Teisena võib-olla mõtleme selle peale, et saba on ka osa kehakeelest. Küll aga ma ei usu, et enamus mõtlevad sellele kui suur ja oluline osa on saba koera identiteedist või tervisest. Muuhulgas võivad kaasneda sabaga ka erinevad terviseprobleemid. Koera saba keelt lugema õppides saame me ülevaate oma koera maailmast ning ka tema tunnetest. Koera sabal on oma keel – see liputab raevukalt siis, kui sa uksest sisse astud, külmadel öödel keerab kaitsvalt ümber keha ning vajub sügavale tagumiste käppade vahele, kui koer on ebakindel. Teen sel korral ülevaate Dr. Arielle Waltoni artiklist.
Koera saba
Saba on võimas multitööriist:
- osaliselt emotsionaalne signaal;
- osaliselt roolitüür;
- osaliselt tasakaalu hoidja;
- oluline osa koera anatoomiast ja heaolust.
Oluline on teada, et saba ei ole lisajäse, vaid see on selgroo jätk. See koosneb viiest kuni kahekümnest väikesest luust ehk sabalülidest ning mis lühenevad järk-järgult saba otsa poole. Neid lülisid ümbritsevad lihased, kõõlused, närvid ja veresooned, mis kõik töötavad koos, et iga sahin, kõverdumine ning lõpetamine oleksid võimalikud.
Saba on peamiselt tahtliku kontrolli all ehk koer saab saba liigutada samamoodi nagu meie liigutame nt oma kätt. Siiski on mõned sabaliigutused automaatsed. Näiteks, ehmunud koer võib instinktiivselt saba üles tõsta. Saba on osa koerte keha loomulikust suhtlus- ja kaitsesüsteemist, mis on tihedalt seotud emotsionaalsete ja füüsiliste reaktsioonidega.
Peamised rollid
Saba teeb rohkem kui enamik meist arvab. Selle ülesanded on tasakaalust ja liikumisest kuni suhtlemise ja mugavuseni. Vaatame järgnevalt peamisi rolle.
Tasakaal
See on nagu koera isiklik tasakaalukang ehk vahend, mis hoiab teda paigal ning seda olenemata kas ta sprindib üle põllu, ronib kivisel rajal või kõnnib mööda astangut. Sarnaselt köielkõndija teibaga, aitab saba koeral raskust nihutada ning liikumist tasakaalustada. Kui koer teeb näiteks toomismängu ajal järsu pöörde, liiguvad tema esimesed käpad juba uues suunas aga tagumised hoiavad veel endiselt edasiliikumise hoogu. Kukkumise vältimiseks liigub saba pöördega samas suunas, toimides vastukaaluna keha stabiliseerimiseks.
Tasakaaluharjutust on näha iga kord ka siis, kui koer kõnnib mööda midagi kitsast. Olgu selleks siis nt langenud puutüvi või diivani seljatugi. Jälgi kuidas tema saba liigub küljelt küljele, kompenseerides kõikumist ning aidates tal niimoodi püsti püsida.
Ujumine ja kiirus
Töö- või jahikoerad, eriti need, kes ujuvad, toetuvad liikumiseks ja juhtimiseks suuresti oma sabale. Labradori retriiveritel ning teistel veelembestel tõugudel on paksud ja ümarad “saarmasabad”, mis toimivad loomulike tüüridena, aidates neil niimoodi vees liikuda.
Võidujooksukoerte, näiteks hurtade või whippetite puhul parandab nende saba sile ja piitsataoline kuju aerodünaamikat ning aitab neil suurel kiirusel tasakaalu säilitada. Iga saba kõverus, olgu see siis pikk ja kaarjas või lühike ja jäik, täidab koera vajadustele ning loomulikule keskkonnale vastavat funktsiooni.
Karjatavad tõud kasutavad oma saba kiirete ja täpsete liigutuste tegemiseks kariloomade karjatamisel. See on mitmes mõttes sportlase salajane eelis!
Emotsioon
Me kõik teame, et saba liputamist peetakse õnneliku koera sümboliks. Tegelikkuses on see keel aga palju nüansirikkam. Asend, liikumine ja kiirus paljastavad väga palju koera enesetunde kohta.
Liputamine võib olenevalt kontekstist viidata elevusele, sõbralikkusele, närvilisusele või isegi agressiivsusele. Erinevad signaalid:
- kõrge ja jäik – koer, kes hoiab oma saba kõrgel ning jäigalt, võib olla tähelepanelik või tunda end domineerivana. Kiire aga jäiga liputuse korral võib see viidata pingele või isegi agressiivsusele;
- madal või neutraalne – keskmisel kõrgusel lõdvalt liputamine viitab sageli lõõgastumisele või sõbralikkusele;
- jalgade vahele tõmmatud – see on universaalne hirmu, ärevuse või alistumise märk;
- laia kaarega, pühkiv liputus – sõbralik ja enesekindel koer liputab oma saba sageli laiade ja sujuvate kaartega, mis on klassikaline “õnneliku koera” märk;
- aeglane liputamine või madalal liigutamine – ebakindlus või kerge ebamugavustunne.
Teadlased on avastanud, et sabaliputus on asümmeetriline. Uuringud näitavad, et kui liputused toimuvad rohkem paremale, võib see viidata positiivsetele emotsioonidele, vasakule aga võib viidata stressile või rahutusele. Meeles tasub pidada, et kõik liputused ei ole võrdsed.
Suhtlemine
Sabal on väga suur roll ka omavahelises suhtlemises. Tõstetud saba aitab levitada lõhna läbi pärakupaunade ning see on viis oma kohaloleku või domineerimise märku andmiseks. Langetatud või jalgade vahele tõmmatud saba aga varjab seda lõhna, andes niimoodi märku alistumisest või katsest vältida vastasseisu.
Kutsikad hakkavad oma saba liputama umbes 30-50 päeva vanuselt ehk siis, kui nad hakkavad suhtlema oma pesakonnakaaslastega. Siis õpivad nad selle keelt kasutama osana oma sotsiaalsest arsenalist. Sellest hetkest muutub sabaliputus iga koerte vestluse oluliseks osaks.
Kui koerad esimest korda kohtuvad, jälgi saba kiirust, asendit ja liikumist, sest need ütlevad palju selle kohta, mida koerad teineteise vastu tunnevad.
Temperatuuri reguleerimine
Külmema ilmaga keeravad paljud koerad instinktiivselt saba ümber keha või nina, et säilitada soojust. Siberi husky’del ja malamuutidel on sabadel nö sisseehitatud salli funktsioon, et kaitsta oma nägu jäise tuule eest magamise ajal.
Kuumas kliimas on sellel ilmselt kehatemperatuuri reguleerimisel väiksem roll, aga see võib aidata jahutada ning samuti reguleerida õhuvoolu.
Saba keele lugemine
Koera saba annab meile palju infot aga on väga oluline lugeda seda kontekstis ehk arvestada kogu koera keha:
- seo see rühiga – kas koera keha on lõtv ehk vaba ja vingerdav või jäik ja pinges;
- kontrolli kõrvu ja nägu – tahapoole tõmmatud kõrvad ning pärani silmad ja madal liputus võivad viidata närvilisusele;
- pane tähele kiirust ja ulatust – kiire, küljelt küljele tehtav liigutus lõdvestunud puusadega viitab sageli elevusele. Lühike, pinges ja kõrgel tehtav liigutus võib aga olla hoiatusmärk;
- kontekst kujundab tähenduse – kas koer kohtub kellegi uuega või tervitab sind uksel või valvab hoopis oma mänguasja?
Kehakeelt lugema õppides tugevdad oma sidet koeraga ning väldid valesti suhtlemist.
Sabatüübid
Igal sabatüübil on oma funktsioon või siis peegeldab see tõu pärandit. Kõige levinumad tüübid on:
- korgitser – tihedalt keerdus, esineb tõugudel nagu mopsid ning see tuleneb koera selgroo kujust. See on peamiselt küll dekoratiivne, kuid võib mõjutada liikumist ja hügieeni;
- piits – elegantne ning koonusekujuline. Näiteks greyhound’il ning see sobib ideaalselt kiireteks tagaajamisteks ning kiireteks pööreteks;
- saarmas – paks ja ümar, esineb labradoridel ning teistel veekoertel. Loodud ujumisvõime suurendamiseks;
- sirp – täidlane ja kohev ning ettepoole kaardus, levinud põhjapoolsete tõugude, nt huskyde puhul. Loodud selleks, et aidata soojust säilitada;
- saabel ehk kaarega mõõk – madalalt hoitud, õrna kaarega nagu saksa lambakoertel. Väga tasakaalustatud ning ilmekas;
- väike sabaots – geneetiliselt loomult lühike ning levinud nt corgide puhul. Kasutusel endiselt suhtlemisvahendina.
Terviseprobleemid
Kuigi me ei mõtle sellele väga tihti, siis sabad võivad ka kergesti viga saada, sest need on pidevas liikumises. Lisaks võivad tekkida ka teatud seisundid, mis mõjutavad koera mugavust ning liikuvust. Mõned kõige levinumad probleemid:
- jämedad ning jäigad sabalihased – tegemist on valuliku seisundiga, mis tekib siis, kui sabalihased on pinges või ülekoormatud, sageli peale pikki ujumisseansse, ülekoormust või kokkupuudet külma veega. Sellises olukorras muutub see lõdvaks ning ripub allapoole. Koeral võib olla raskusi liputamise või mugava istumisega. Paranemiseks on vaja puhkust, sooja ning veterinaarravi;
- õnneliku saba sündroom – vaatamata oma rõõmsameelsele nimele ei ole see õnnelik olukord. Koerad, kes liputavad väga entusiastlikult, eriti pikkade ja lihaseliste sabadega suured tõud, võivad ennast vigastada, lüües oma saba korduvalt vastu kõvasid pindu (nt seina või mööblit). Aja jooksul võib see põhjustada lahtisi haavu ning veritsust sabaotsas. Ravi võib hõlmata nii kinni sidumist, antibiootikumiravi või rasketel juhtudel lausa osalist amputatsiooni;
- luumurrud ja traumad – sabas olevad õrnad luud võivad katki minna nt ukse vahele jäämisel või autoõnnetuses. Arvestada tuleb, et isegi väike murd võib olla väga valus. Veterinaari juurde tuleb minna siis kui märkad liikumatut saba;
- kasvajad ja moodustised – erinevad tükid ja massid, mis võivad sabale tekkida. Osad neist võivad olla healoomulised, osad aga vähkkasvajad. Regulaarne karvahooldus ning oma koera pidev katsumine on nende varajaseks avastamiseks võtmetähtsusega. Veterinaarile peaks näitama turseid, karvade välja langemist või ebatavalisi haavandeid;
- allergiad ning nahaprobleemid – allergiad võivad põhjustada koertel nii närimist kui hammustamist. Need tegevused võivad viia kiilakate laikude, haavandite või isegi infektsioonideni;
- närvikahjustus – harvadel juhtudel võib raske sabatrauma kahjustada närve, mõjutades niimoodi liikuvust ja tundlikkust. Sõltuvalt vigastusest võivad mõned koerad kaotada oma saba üle isegi osalise kontrolli.
Kokkuvõtteks
Koera saba on enamat kui lihtsalt anatoomiline keha – see on sild kahe liigi vahel. See on see, kuidas koer räägib ilma sõnadeta, kuidas ta väljendab rõõmu, muret, elevust või hirmu. See on see, kuidas ta oma maailmas orienteerub nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Terve saba on painduv, sile ning reageerib kiiresti. Kõikide kõrvalkallete puhul on mõistlik konsulteerida veterinaariga.
Uuringud näitavad, et kupeerimine mitte ainult ei põhjusta valu, vaid piirab ka koera võimet inimeste ja teiste koertega selgelt suhelda. Ilma sabata kaotavad koerad olulise osa oma “kehakeele sõnavarast”, mis võib eriti mitme koeraga keskkonnas põhjustada arusaamatusi ning isegi sotsiaalset pinget.
Kui su koer sind järgmine kord rõõmsa sabaplaksutusega vastu põrandat tervitab, võta hetk aega, et hinnata mis tegelikult toimub. Selle liputuse taga on iidne, instinktiivne keel, mis ühendab koeri nende mineviku ning ka sinuga.
Kasutatud allikad:
Lisa kommentaar