Saba: rohkem kui lihtsalt rõõmus signaal

Lugemisaeg: umbes 7 min

Kui koer sulle uksele vastu tuleb ja saba vastu mööblit käib, ei teki ilmselt esimesena mõtet, et tema selgroo viimane osa teeb parajasti keerukat tööd. Mõtleme rõõmule, vahel ka koera kehakeelele. Ent saba osaleb nii suhtlemises, liikumises kui ka tasakaalus ning võib ühel päeval anda märku hoopis valust. Ma tahtsin sellest kirjutada pärast dr Arielle Waltoni saba käsitleva artikli lugemist. Kõige huvitavam küsimus ei ole minu jaoks siiski see, mida üks konkreetne sabaliigutus „tõlkes“ tähendab, vaid kuidas eristada koera tavalist käitumist hetkest, mil midagi on valesti.

Saba ei ole iseseisev väike aksessuaar, mille loodus koerale lihtsalt külge pani. See on lülisamba jätk: eri koertel on erinev arv sabalülisid, mida ümbritsevad lihased, kõõlused, närvid ja veresooned. Ka siis, kui saba on loomupäraselt lühike või tugevasti keerdus, on see osa koera kehast, mida tasub hooldades ja tervist jälgides märgata.

Kas saba liputamine tähendab alati rõõmu?

Ei. Liputamine tähendab kõigepealt, et koer reageerib millelegi. Selle taga võib olla sõbralik elevus, aga ka pinge, erutus või ebakindlus. Kui võõras koer seisab jäigalt, keha raskus ettepoole, suu suletud ja saba on kõrgel ning liigub lühikeste kiirete liigutustega, ei tõlgendaks ma seda automaatselt kutseks teda silitada. Sama koera pehme kehahoiak, lõtv näoilme ja lai liikuv saba võivad jutustada hoopis teistsugust lugu.

Saba kõrgust tuleb vaadata koera enda tavapärase asendiga võrreldes. Loomulikult kõrgel kaardus sabaga koera „kõrge saba“ ei ole üksüheselt võrreldav saksa lambakoera madalamalt kantud sabaga. Ka madal saba ei tähenda alati hirmu. Mõnel koeral on see lihtsalt rahulik asend; tõeliselt pingelises olukorras tuleb arvesse võtta ka kõrvu, silmi, suud, lihaseid, hingamist ning seda, kas koer püüab olukorrast eemalduda.

Mulle meeldib siin lihtne mõte: ära tõlgenda saba eraldi koerast. Sõbralik liputus ei anna automaatselt luba läheneda, ning jalgade vahele tõmmatud saba ei ole põhjus koera proovida „maha rahustada“. Anna talle ruumi ja jälgi, kas ta tuleb ise kontakti otsima.

Kas liputamise suund võib midagi öelda?

Koerte sabaliputamise asümmeetriat on päriselt uuritud. Quaranta ja kolleegide 2007. aasta töös täheldati erinevate emotsionaalsete stiimulite puhul paremale või vasakule kaldunud sabaliigutusi. Siniscalchi ja kolleegide 2013. aasta uuringus näidati koertele videoid teistest koertest, kes liputasid saba kas rohkem vasakule või paremale. Vasakule suunatud liputust nähes kiirenes vaatavate koerte südametegevus ning nad ilmutasid rohkem ärevusele viitavaid käitumismärke. Parempoolse liputuse puhul oli reaktsioon rahulikum.

See on põnev teaduslik leid, kuid ma ei soovitaks hakata jalutuskäigul sabaliputuse külge kompassi kinnitama. Uuringus hinnati rühmade reaktsioone kontrollitud tingimustes; see ei anna meile üksiku koera kohta kodustes oludes kindlat emotsioonidiagnoosi. Kumb on „parem“ pool, tuleb arvestada koera, mitte teda vaatava inimese vaatepunktist. Igapäevaelus on terve kehakeel endiselt kasulikum kui ühe liigutuse suund. See aga ei tähenda, et saba liikumist ei tasuks tähele panna.

Milleks on saba veel vaja peale suhtlemise?

Saba aitab koeral korrigeerida kehaasendit, seda eriti kiirel liikumisel ja suunamuutustel. Ujumisel võib see toetada suuna hoidmist, mistõttu ei ole labradori jäme, nn saarmasaba juhuslik välimusdetail. Samas oleks liiga lihtne öelda, et ilma pika sabata koer ei saa tasakaalus liikuda. Loomulikult lühikese sabaga koerad liiguvad ja õpivad oma keha kasutama samuti; ühe kehaosa roll sõltub kogu liikumissüsteemist.

Mõnel põhjamaise tõu koeral on kombeks külmaga magades kohev saba üle nina tõmmata. See on üsna praktiline viis tuule eest varju saada, kuid ma ei nimetaks saba koera põhiliseks termostaadiks. Kehatemperatuuri reguleerivad paljud muud mehhanismid ja saba asend üksi ei ütle, kas koeral on palav või külm.

Saba asend mõjutab ka seda, kui nähtavad on teatud kehakeele signaalid teistele koertele. Kõrgele tõstetud saba ja keha üldine hoiak võivad muuta koera siluetti ning pärakuümbruse lõhnasignaalide kättesaadavust. Kuid väide, et saba tõstetakse alati „dominantsuse demonstreerimiseks“, on liiga jäik seletus. Koerte kohtumistes loevad olukord, individuaalsed harjumused ja kogu kehakeel.

Miks on sabad nii erinevad?

Labradori jäme sirgem saba, husky kohev sirp, saksa lambakoera kergelt kaarduv saba ning mõne tõu loomupäraselt lühike saba näevad välja väga erinevad. Ka korgitserjalt keerdunud saba võib olla tõutunnus. Osa sabade kujudest on kujunenud tööülesannete, kehaehituse ja valiku koosmõjus, kuid iga konkreetset kuju ei saa tagantjärele teadusliku kindlusega üheks „täiuslikuks funktsiooniks“ kuulutada.

Kehakuju tasub vaadata ka tervise poolelt. Näiteks väga tihke keerdsaba ning sügavad nahavoldid võivad mõnel koeral vajada rohkem puhastamist ja jälgimist. Lühike saba iseenesest ei ole haigus. Kui saba kuju või hoiak aga järsku muutub, on see juba teine küsimus.

Millal saba annab märku terviseprobleemist?

Üks üsna iseloomulik näide on nn ujumissaba ehk limber tail, mida veterinaarmeditsiinis nimetatakse ägedaks sabalihaste kahjustuseks. Pärast pikka ujumist, intensiivset treeningut või muud ülekoormust võib koera saba ootamatult lonti vajuda. Mõni koer hoiab saba alguskohta jäigalt ja ülejäänud osa ripub alla, mõni ei taha istuda ega lase saba katsuda. See võib tõepoolest olla lihaste ülekoormus, kuid sama pilti võivad anda murd, nihestus, seljaprobleem või isegi pärakupaunade põletik. Cornell University veterinaarmeditsiini keskuse ülevaate järgi paraneb tüüpiline ujumissaba enamasti puhkuse ja vajaduse korral loomaarsti määratud valuraviga päevade kuni paari nädala jooksul. Esimest korda tekkinud valulikku lontis saba ei diagnoosiks ma siiski pelgalt ujumisajaloo põhjal.

Teine veidi iroonilise nimega mure on „õnneliku saba sündroom“. Väga hoogsalt liputav koer võib kõva pinna vastu korduvalt lüües vigastada sabaotsa. Haav ei pruugi hästi paraneda, sest iga uus liputus võib selle lahti lüüa. Siin aitab loomaarsti juhendatud haavahooldus ja vigastuse kordumise vältimine, mitte lihtsalt see, et loodame koera vähem rõõmsaks teha.

Saba võib saada viga ka ukse vahele jäädes, kukkudes või teise koeraga mängides. Vaata saba üle ka siis, kui koer lakub järjekindlalt sama kohta, seal on punetus, niiske põletik, karvade väljalangemine, tükk või ebaharilik lõhn. Nähtav nahaprobleem ei pruugi olla „allergia“ ja järjekindel ühe koha lakkumine ei pruugi olla üksnes nahamure.

Kõige tõsisemad hoiatusmärgid on äkitselt tekkinud tugev valu, saba liikumise kadumine koos tagajalgade nõrkusega, raskused urineerimisel või roojamisel ning ulatuslik trauma. Nende puhul ei jääks ma ootama, kas saba homme jälle liputab. Ka veritsev või korduv haav, palavik ja valulikkus väärivad kiiret loomaarsti hinnangut. Inimeste valuvaigisteid koerale omal käel anda ei tohi.

Kas kupeeritud saba muudab koera suhtlemist?

Saba kupeerimise üle arutades keskendutakse vahel ainult väljanägemisele. Tegelikult tähendab saba eemaldamine ka ühe nähtava suhtluskanali ja kehaosa kaotust ning protseduuriga kaasneb valu. See ei tähenda, et kupeeritud või loomupäraselt sabata koer ei suuda teistega suhelda. Ta kasutab edasi kogu ülejäänud keha, häält ja lõhna. Ent midagi me sellest infopildist siiski eemaldame ja seda tasub heaolu hindamisel arvestada.

FendaFi praktiline kontroll: vaata saba koos koeraga

Koera sabaliigutuse peale võiks endalt küsida: milline on selle koera tavapärane sabahoiak, kas keha on lõtv või pinges, kas koer saab soovi korral eemalduda ning kas liigutus muutus äkitselt? Tervisekontrolli käigus vaata ka sabaalust, nahka ja sabaotsa. Äkiline valulik lontis saba, veritsus või liikumise ja urineerimise muutus ei ole kehakeele küsimus, vaid põhjus loomaarstiga ühendust võtta.

Kokkuvõtteks

Koera saba räägib palju, kuid see pole sõnaraamat, milles igal liigutusel oleks üks kindel vaste. Ta aitab koeral suhelda ja liikuda, vahel kaitseb külma eest ning mõnikord näitab meile esimesena, et koeral on valus. Mida paremini tunneme oma koera tavalist liikumist ja hoiakut, seda lihtsam on märgata ka väikest muutust. Järgmisel korral, kui Faddu või Ossu saba minu pilku tõmbab, on mul veel üks põhjus vaadata selle kõrval ka ülejäänud koera. Just tervikpilt annab sellele liigutusele tähenduse.

Allikad

• Quaranta jt (2007). Asymmetric tail-wagging responses by dogs to different emotive stimuli. Current Biology.
• Siniscalchi jt (2013). Seeing left- or right-asymmetric tail wagging produces different emotional responses in dogs. Current Biology.
• Cornell University College of Veterinary Medicine. Limber tail in dogs (acute caudal myopathy).
• ASPCA. Dog Bite Prevention: canine body-language signs.
• Bark & Whiskers. Dr Arielle Waltoni algne saba käsitlev artikkel (artikli ajend).