Kas koera köögi- ja puuvilju peab püreestama?
Lugemisaeg: umbes 3 min
Juba mõnda aega tagasi kirjutasime FendaFi sotsiaalmeedias, et köögi- ja puuviljad tasub enne koerale andmist aurutada või keeta ning seejärel püreestada. Mõte oli lihtne: mida paremini taimne kude on lõhutud, seda kergemini pääseb koera seedesüsteem osa selles peituvatest toitainetest kätte. Seda teemat hakkasin omal ajal uurima pärast Lew Olsoni raamatu „Raw and Natural Nutrition for Dogs“ lugemist. Tänaseks vastaksin aga küsimusele veidi teisiti. Püreestamine on üks kasulik võimalus, mitte kohustuslik pilet iga porgandi koerakaussi.
Ilmselt oled ka sina näinud, et koer sööb toorest porgandit ja hiljem leidub väljaheites äratuntavaid oranže tükke. Sellest on lihtne järeldada, et koer ei saanud porgandist mitte midagi. Päris nii lihtne see siiski ei ole. Taimse toidu puhul tuleb eristada vähemalt kahte asja: seda, mida koer suudab seedida ja omastada, ning seda, mida tema soolestiku mikroobid saavad kasutada.
Miks teeb taimeraku ehitus seedimise keerulisemaks?
Taimseid rakke ümbritseb rakukest, mille üks oluline komponent on tselluloos. Koera enda seedeensüümid tselluloosi ei lõhusta samal moel nagu näiteks tärklist. See ei tähenda aga, et köögiviljad läbiksid tema organismi täiesti muutumatul kujul. Koera jämesooles elavad mikroobid suudavad osa kiudainetest fermenteerida, mille käigus tekivad muu hulgas lühikese ahelaga rasvhapped. Nende roll soolestiku töös on üks põhjusi, miks kiudainetel on väärtus ka siis, kui iga taimne rakk ei avane.
Samas võib toitaine olemasolu toidus ja selle kättesaadavus organismile erineda. Kui taime rakustruktuuri mehaaniliselt lõhkuda, võib teatud ühendite kättesaadavus suureneda. Ka kuumutamine muudab rakkude ehitust ja pehmendab osa kiudainerikkast koest. Mõne ühendi puhul see aitab, mõne kuumatundliku vitamiini puhul võib töötlemine aga hoopis sisaldust vähendada. Seetõttu ei ole mõistlik kuulutada toorest või keedetud köögivilja üldiselt teineteisest paremaks.
Hea näide on porgand. Tema karotenoidide kättesaadavust võivad mõjutada peenestamine ja kuumtöötlus, kuid terve porgand annab koerale sellegipoolest närimistegevust ning kiudaineid. Seda, kui palju koer ühe konkreetse porgandi beetakaroteenist omastab, ei saa välja lugeda ainult sellest, kas väljaheites jäi mõni oranž tükk nähtavale. Väikese neljal koeral tehtud toitmiskatse põhjal on teada, et peenestatud porgand mõjutab ka jämesoole bakteriaalset ainevahetust. See on huvitav mehhanism, kuid nelja koera tulemused ei määra universaalset porgandireeglit ega näita iseenesest, et vitamiine või mineraalaineid omastati rohkem.
Toores, peenestatud või aurutatud: milleks kumbki sobib?
Toores tükk võib olla lihtsalt mõnus krõmps maius. Porgand, kurk ja mõned muud koerale sobivad köögiviljad ei pea alati jõudma blenderisse. Tüki kuju ja suurus peavad muidugi sobima koera närimisviisiga. Suuri kõvasid tükke ahmivale koerale ma ei annaks midagi, mis võib kurku kinni jääda. Ka ei asendaks ma toore porgandi närimisega hammaste pesu.
Peeneks hakitud või püreestatud köögivili on mugav siis, kui soovid väikese koguse ühtlaselt toidu sisse segada. Taimse koe purustamine võib parandada osade ühendite ligipääsetavust ning koer ei saa nii lihtsalt üksikuid tükke kausist kõrvale lükata. Kui teed püreed korraga rohkem, saab selle väikeste portsjonitena külmutada. Mina ei näe siiski põhjust valmistada igast kurgiviilust laboratoorset emulsiooni. Küsimus on eesmärgis, mitte selles, milline meetod kõlab kõige teaduslikumalt.
Kergelt aurutatud või keedetud köögivili sobib eriti hästi sitkemate taimede puhul või koerale, kelle seedimine toorest suuremat kogust hästi ei talu. Kuumutamine võib parandada mõne toitaine kättesaadavust ja muuta köögivilja pehmemaks. Kui keedad, võib osa vees lahustuvatest vitamiinidest minna keeduvette. Seda vett saab mõnikord koos köögiviljaga kasutada, kui sinna pole lisatud soola ega koerale sobimatuid koostisosi, näiteks sibulat. Küüslaugu puhul sõltub risk annusest ja valmistusviisist, kuid tavalise koduse köögiviljalisandi jaoks pole vaja küüslauguga maitsestatud keeduvett kasutada. See ei tähenda aga, et kuumtöötlemisel midagi üldse kaotsi ei läheks.
Köögivilja valmistamisviisi võiks seega otsustada kolme küsimuse järgi: kas annan seda maiuseks või toidu täienduseks, millist osa sellest loodan kasutada ning kuidas mu koer seda talub? Kui sinu koer armastab värsket krõmpsuvat porgandit ja tema seedimine on korras, ei pea seda harjumust ümber ehitama. Sama kehtib mõne koerale sobiva pehme puuvilja, näiteks õunatüki kohta: püreestamine ei ole kohustuslik, kuid südamik ja seemned tuleks eemaldada ning tüki suurus peab olema ohutu. Kui soovid toidule lisada näiteks lehtköögivilju või väikese koguse kõrvitsat, võib kergelt aurutatud püree olla lihtsalt praktilisem.
Kas koer on üldse taimse toidu seedimiseks kohastunud?
Koera hambad sobivad hästi loomse toidu rebimiseks ning tema organismil pole taimtoiduliste mäletsejate seedesüsteemi. See aga ei tähenda, et koer ei suudaks kasutada ühtegi taimset toitainet. Kodukoerad suudavad seedida sobivalt valmistatud tärklist ning saavad kasu erinevatest kiudainetest. Tegemist ei ole üheainsa menüüga, mis sobiks kõigile: seeduvust mõjutavad taimeliik, töötlemine, kogus, ülejäänud toit ja koera enda seedesüsteem.
Integratiivses toitumises räägitakse sageli sellest, et taimne toit võiks olla võimalikult loomulik ja vähe töödeldud. Selle mõtte väärtus on tooraine mitmekesisuses, mitte kohustuses anda kõike toorelt. Samamoodi ei tõesta üks leitud porganditükk, et taimetoit oleks koerale kasutu. Minu jaoks on parem küsimus: millist lisaväärtust see köögivili annab ja kas selle valmistamisviis aitab seda eesmärki täita?
Kui palju köögivilju koera kaussi panna?
Kui koer sööb tasakaalustatud täissööta, peaksid köögi- ja puuviljad jääma üldjuhul väikesteks lisanditeks. Lihtne orientiir on hoida maiuste ja muude tasakaalustamata lisandite osakaal kokku ligikaudu kümne protsendi piires päevasest energiast. Oluline on sõna energiast. Kümme protsenti kalorite hulgast ei ole sama mis kümme protsenti toidu kaalust, sest kurgis, porgandis ja lihas on väga erinev kogus vett ning energiat.
Kui koostad kogu koera menüü ise, tuleb arvestada ka kaltsiumi, rasvhapete, vitamiinide, mikroelementide ning kogu menüü pikaajalise tasakaaluga. Köögiviljad ei asenda automaatselt tooreid lihaseid konte ega vastupidi. Lew Olsoni ja Ian Billinghursti raamatutest võib leida palju praktilisi mõtteid, kuid nende toitumisfilosoofiat ei saa võtta tõendina, et kõik koerad vajaksid täpselt sama taimset osakaalu või valmistamisviisi.
Kõige lihtsam on alustada väikese kogusega ja vaadata, kas koera väljaheide, isu ja enesetunne jäävad tavapäraseks. Kui koeral on eridieet, seedetraktihaigus või kaltsiumoksalaatkivide risk, tuleb konkreetsete taimede valikul arvestada ka selle haiguse vajadustega. Sama kehtib puuviljade ohutuse kohta: viinamarjad ja rosinad on koerale ohtlikud ning sibulalised ei ole sobivad suvaliseks köögiviljalisandiks. Lubatud ja sobimatuid taimi käsitleme põhjalikumalt FendaFi artiklis „Köögi- ja puuviljad lemmikule“.
Kuidas mina seda praktikas teeksin?
Kui mul on toidule lisamiseks näiteks porgand, suvikõrvits ja natuke lehtrohelist, siis võin osa peeneks hakkida või kergelt aurutada, vajadusel püreestada ning segada väikese portsjoni tavalise toidu hulka. Kui koer tahab lihtsalt kurgiviilu või väikest porganditükki närida, annan selle maiusena. Ma ei püüa ühe valmistusviisiga kogu loodust ära parandada. Pigem proovin leida tasakaalu selles mida koer tahab ning mida mina soovin saavutada.
FendaF-i praktiline soovitus. Kui tahad proovida, kas püreestamine muudab sinu koera jaoks midagi, anna mõne päeva jooksul üht ja sama koerale sobivat köögivilja väikese kogusena, kuid eri päevadel erinevalt valmistatuna. Ära muuda samal ajal kogu ülejäänud toitu. Jälgi väljaheidet, gaase ja söömisrõõmu. Ühe katse põhjal ei saa teha teaduslikku järeldust toitainete omastamise kohta, kuid koera taluvusest annab see juba päris hea vihje.
Kasutatud allikad
Zentek J, Meyer H (1993). Granulated carrots (Daucus carota) in dog nutrition.
WSAVA Global Nutrition Committee. Frequently Asked Questions and Myths.
Merck Veterinary Manual. Food Hazards.
Lew Olson. „Raw and Natural Nutrition for Dogs“; Ian Billinghurst. „Give Your Dog a Bone“ (integratiivse toitumise ajaloolised käsitlused).
🐾 FendaF usub teadlikesse valikutesse
FendaF’i blogi eesmärk ei ole öelda, mida sa pead tegema. Meie eesmärk on jagada teadmisi, tutvustada erinevaid teaduspõhiseid ja integratiivseid vaatenurki ning aidata sul teha oma lemmiku jaoks teadlikumaid otsuseid.
Iga loom on ainulaadne ning ükski artikkel ei saa asendada veterinaararsti konsultatsiooni, diagnoosi ega ravi. Kui sinu lemmikul on tervisemure või vajad personaalset nõu, pöördu alati veterinaari poole.
Lisa kommentaar