Lakkumisgranuloom ehk lakkumisdermatiit

Kas sina tead, et kui su koer pidevalt ennast lakub, siis võib tekkida lakkumisgranuloom? Väga tihti me kipume ignoreerima oma koerte lakkumist, sest see tundub “normaalne”. Väga tihti küsitakse ka minu käest – kust ma tean, et tegemist on liigse mitte tavapärase lakkumise või sügamisega? Ega ühest vastust polegi. Minu enda loogika on see, et jah, koerad lakuvad ennast aga kui ta teeb seda sisuliselt iga kord, kui ta kohta vahetab ning kuskile lamab, siis ma ütleksin, et see on juba liigne lakkumine. Ja ammugi on liigne see kui ta lakub ennast 5 minutit järjest (või veel rohkem). Refereerin sel korral dr. Karen Shaw Becker’i artiklit kroonilise lakkumise kohta. Ta ütleb selgelt, et krooniline lakkumine võib muuta naha põletikuliseks, nahk võib selle tulemusel pakseneda, see võib omakorda viia sagedasema lakkumiseni ning see kõik võib lõppeda isegi sekundaarse bakteriaalse infektsiooniga.

Akraalne lakkumisdermatiit ehk lakkumigranuloom

Nagu juba enne sai öeldud, siis lakkumisgranuloom on nahakahjustus, mida põhjustab pidev lakkumine. Pidev keha sama koha lakkumine muudab naha põletikuliseks. Lõpuks see pakseneb ning kuna koer lakub seda kohta muudkui edasi, siis see laik ei parane kunagi. Lakkumine ja põletik tekitavad sügelust, see omakorda süvendab lakkumist ning kokkuvõttes loob see sügeluse ja lakkumise nõiaringi. Tulemuseks võib lõpuks olla sekundaarne bakteriaalne infektsioon, lõhkenud karvanääpsud või lõhkenud higinäärmed. Need sekundaarsed seisundid võivad sügelust veelgi juurde tekitada ning seega süveneb sügeluse-lakkumise tsükkel.

Lakkumisgranuloomi esineb tavaliselt:

esikäpa esimesel küljel küünarnuki ja varvaste vahel;
pahkluu tagaküljel;
kanna tagumisel küljel.

Sümptomid, mis lakkumisgranuloomile viitavad:

piirkonna pidev lakkumine ja närimine;
karva puudumine, haavandid, paksenenud nahk ning kõrvad ja kõrgenenud kohad.

Mõnikord võib olla kahjustatud piirkonnas varasem trauma.

Lakkumisgranuloomi esineb kõige sagedamini keskealistel suurt tõugu koertel, eriti dobermannidel, kuldsetel ja labradori retriiveritel, saksa dogidel, iiri ja inglise setteritel, akitadel, dalmaatsia koertel, shar peidel ning weimari linnukoertel ehk weimaraneritel.

Lakkumisgranuloom – põhjused ja diagnoosimine

Paljudel juhtudel võib liigse lakkumise vallandada allergiast tingitud nahasügelus. See ei ole aga siiski ainus põhjus. Sama tõenäoliselt võib seda põhjustada nt valulik seisund (artriit), trauma (nt luumurd), operatsioonijärgne ebamugavustunne, võõrkeha (nt roosiokas), putukahammustus, närvikahjustus või ka vähk. Lisaks võivad põhjusteks olla bakteriaalne või seeninfektsioon, nahalestad või hormonaalne tasakaalutus.

Lisaks füsioloogilistele põhjustele on pidev lakkumine ka koertel levinud obsessiiv-kompulsiivne häire. Nimelt võib lakkumine vallandada endorfiine ehk looduslikke aineid, mis soodustavad heaolu tunnet. Koer õpib, et lakkumine tekitab meeldiva tunde ning jätkab lakkumist. Obsessiivse lakkumise puhul võivad rolli mängida ka psühholoogilised tegurid, sealhulgas igavus, stress ja eraldumisärevus.

Lakkumise põhjuse välja selgitamine on ääretult oluline, et seda saaks tõhusalt ravida. Ennekõike tuleb välistada kõikvõimalikud allergilised põhjused. Kui koeral on pidevalt korduvad naha- või kõrvapõletikud, hotspot’id või sügelus teistes kehapiirkondades, on kehas üldine allergiline seisund, millega tuleb tegeleda. Uurida tuleb nii võimalikku allergiat kirpudele, toidule või millelegi koera keskkonnas.

Lõplikuks diagnoosimiseks on vaja mitmeid uuringuid, sealhulgas sügavaid nahakraapeid ning samuti seen- ja bakterikultuure infektsiooni kontrollimiseks. Mõnikord võib vaja minna ka põletikulise koe nahabiopsiat. Lisaks võivad osutuda vajalikuks muud diagnostilised testid nagu näiteks röntgen ja vereanalüüsid endokriinsete haiguste, vähi ja samuti parasiitide kontrollimiseks.

Siiski valdaval enamusel lakkumisgranuloomiga kimpus olevatest koertest on bakteriaalne infektsioon. Kõige tõhusama ravi määramiseks on väga oluline tuvastada konkreetne organism, kuna bakterid on sageli antibiootikumiresistentsed ning märkimisväärne osa on resistentsed ka metitsilliinile.

Ravivõimalused

Nagu ka eelpool sai öeldud, siis kõige olulisem on takistada oma koeral haava lakkumise jätkamist. See tähendab, et suure tõenäosusega on vaja koeral kasutada kraed. Krae võib olla kasulik ka obsessiivse lakkumise käitumusliku komponendi ohjeldamiseks, sest katkestab lakkumise tsükli. Kui lakkumine on tingitud mõnest füüsiliselt või emotsionaalsest põhjusest, siis tuleb tegeleda lisaks haava ravimisele ka nendega. Vastasel juhul probleem lihtsalt kordub.

Osade koerte puhul võib toimida “silmist ära, meelest ära” põhimõte ehk kerge mittekleepuva sideme peale panemine võib takistada koeral haava lakkumast. Ära aga kasuta sidet siis, kui su koer närib sideme ära ja neelab selle lihtsalt alla.

Ülioluline on ka haava puhtana hoidmine. Dr. Becker soovitab desinfitseerida lahjendatud povidoonjoodiga kaks korda päevas. Ta soovitab proovida ka paikseid ravimeetodeid. Oluline on meeles pidada, et iga indiviid on erinev ning kõik asjad ei sobi igale koerale. Toon siinkohal ära kaks kõige kättesaadavamat (teised tooted leiad artiklist):

toormesi (see, mis kõvaks läheb) kantakse haavale kaks korda päevas;
looduslik haavakreem, mida kantakse haavale kaks korda päevas;
toores aaloe mähis – fileeri värske aaloe leht ning aseta see kleepuva poolega vastu haava, vahetades seda iga nelja tunni järel.

Dr. Becker hoiatab, et väga tihti määratakse lakkumisgranuloomiga koertele kas antidepressante või ärevusvastaseid ravimeid. Need ravimid on tugevatoimelised ning neil on kõrvalmõjud, seega ta rõhutab, et neid tuleks kaaluda absoluutselt viimase abinõuna. Ohutumad võimalused on näiteks L-teaniin, naistepuna ja GABA.

Ennetus

Arvesta, et lakkumisgranuloom võib areneda väga kiiresti, isegi mõne tunni jooksul. Ehk kohe kui sa märkad, et su lemmik lakub ennast pidevalt, proovi aru saada miks ta seda teeb. Minu enda lemmik sügeluse vähendaja on õunaäädikalahus (lahjenda 50/50 veega). Selle kõige suuremaks eeliseks on see, et isegi kui koer peaks seda lakkuma, siis see on täiesti ohutu. Tegelikult isegi vastupidi – õunaäädikas on koerale väga kasulik. Aga loomulikult peaksid sa tegema kõik endast oleneva, et koer ei lakuks rohkem sügelevat kohta.

Kõige olulisem on pidevalt oma koera katsuda. Dr. Becker ütleb, et harjuta end oma kätega üle koera libistama ning seda eriti esimeste käppade osas. Selliselt saad kiirelt ja kergelt kontrollida niisket karva või tundlike piirkondade olemasolu. Ma enda kogemusest ütlen ka, et kui sa näed, et koer tahab ennast raputada, aga jätab selle pooleli, siis vaata rinnaesist. Rinna ees on paksem karv ning kui sinna jääb liigniiskus, võib seal väga kergelt hakata nahk hauduma ning nahk muutub valulikuks. See on ka põhjus miks koer ei taha ennast raputada. Kui seal ei ole veel midagi väga hullu, siis võib aidata fööniga kuivatamine (ainult külm õhk!). Külm õhk rahustab nahka ning võib aidata ka üsna algusjärgus hotspot’i korral. Kuivata nahka nii tihti kui vaja ehk kui tunned, et nahk on niiske, siis võta uuesti föön ja kuivata külma õhuga ära.

Kui su koer veedab rohkelt aega üksinda väljas, siis kontrolli teda sageli veendumaks, et ta ei varja sinu eest oma lakkumisharjumust.

Kokkuvõtteks

Lisaks haava ravimisele on vaja kindlasti tegeleda kõikide psühholoogiliste või emotsionaalsete teguritega, mis võivad mängida rolli pidevas lakkumises. Suurt tõugu koerad vajavad näiteks palju füüsilist tegevust ning kui seda ei ole piisavalt, võib see viia pideva lakkumiseni. Väga paljudel koertel tekivad erinevad käitumisprobleemid kui nad veedavad palju aega üksi ning ei saa piisavalt liikuda. Lisaks sellele, et koerad on üldiselt väga liikuvad, vajavad nad ka mänguaega ning vaimselt arendavaid tegevusi. Muuhulgas armastavad ja vajavad koerad järjepidevat päevarutiini ning selget ja regulaarset suhtlust oma perega. Kui kodus on mitu lemmikut ning neil on omavahelised probleemid, pead tegelema ka nendega.

Samas ei tohi ära unustada ka stressi. Käitumishäirete põhjuseks võib olla ka keskkonnas toimuvad muutused, sest need tekitavad stressi. Näiteks võib olemasolevale koerale tekitada stressi pere teise lemmiklooma surm või hoopis uue lemmiklooma lisandumine. Sisuliselt iga muudatus majapidamisdünaamikas või rutiinis võib olla käitumishäire põhjuseks ning see võib põhjustada pidevat lakkumist.

Alati peaks vaatama oma lemmikut tervikuna – väga tihti on lakkumise põhjus hoopis sügavamal kui lihtsalt sügelemises. Sügelemine on kõigest sümptom ning ravimitega sügeluse vähendamine on kõigest nö plaastri peale panek. Peale ravikuuri lõppu jätkub sügelemine kuni ei ole välja selgitatud ega likvideeritud tegelikku põhjust. Olgu selleks siis obsessiivne käitumine või bakteriaalne või seeninfektsioon.

Kasutatud allikad: