Kas kõik on ikka korras? Kui “eakas koer” muutub liiga mugavaks seletuseks

Sel korral jagan enda kogemust sellest, kui kergelt võime langeda lõksu: “mul on kodus ju lihtsalt eakas koer”.

Ma tunnen Faddyt läbi ja lõhki. Tean tema veidrusi, harjumusi ja talle omaseid käitumisi peaaegu une pealt. Ja ometigi avastasin eelmisel nädalal, et kui mõned talle omased käitumised hakkasid ära kaduma, ei hakanud ma esimesena otsima põhjuseid tervisest. Pigem ütlesin endale ja Irenele: “Aga ta ongi ju eakas koer.”

Selle blogi eesmärk ei ole vähendada ealisi iseärasusi, mis käivad eaka koeraga kaasas. Need on päris. Vanem koer võibki liikuda aeglasemalt, magada rohkem ja vajada teistsugust hoolt kui noor koer. Pigem tahan edasi anda sõnumi, et mõnikord võib kõrvaline pilk ja lihtne küsimus “kas su koeraga on kõik ikka hästi?” murda harjumuspärase mõttemustri.

Eakas koer ei peaks olema mugav seletus

Juba mõnda aega olid Faddy kõht ja söögiisu tavapärasest teistsugused. Koer, kelle väljaheide on alati olnud väga ilus, oli viimasel ajal pigem pehmema väljaheitega. Ka söögiisu kõikus korralikult, aga selle panin pigem soojemate ilmade kui mõne tervisemure arvele.

Ta ei liikunud ega jutustanud enam nii palju kui varem, vaid lebas rahulikult terrassil või murul. Ka selle puhul ütlesin endale: “Mul ongi kodus ju eakas koer.” Tema liikumine oli samuti vaevalisem, sest parem esikäpp tegi veidi liiga. Aga sellele oli mul jälle seletus olemas: “Seal on ju artriit.” Ja muidugi seesama mõte: “Ta ongi eakas.”

Aga kust jookseb piir lihtsalt eaka koera ja koera vahel, kelle kehas võib toimuda midagi, mis vajab rohkem tähelepanu?

Me rääkisime Faddyst ka Irenega ning Irene möönis samuti, et meil ongi ju kodus seeniorid. Nad käivad juba 11. eluaastat. Lisaks pole kummalgi meist varem olnud kodus nii väärikas eas saksa lambakoera, seega ega me täpselt ei tea, mida selles vanuses oodata.

Eelmise nädala neljapäeval käis Irene koos oma emaga meil külas. Irene ütles, et Faddy tundub vaiksem ja rahulikum, aga me mõlemad põhjendasime seda endiselt vanusega. Mis mind ilmselt kõige rohkem häirima jäi, oli Irene spontaanne märkus: “Oi Faddy, sul on kõht nii alla vajunud.”

Teise inimese küsimus võib olla murdepunkt

Kuna Irenele tundus Faddy ikkagi tavapärasest teistsugusem, jäi see mind veidi häirima. Ja siis hakkasin ma muidugi Faddyle kõiki maailma hädasid külge mõtlema. Mõtlesin juba, et äkki on vähk või midagi muud tõsisemat. Otsustasin Irenele õhtul helistada, et veidi peegeldada. Ütlesin rahulikult: “Kuule, sa panid mind veidi muretsema.”

Siis ütles Irene midagi, mis sai minu jaoks murdepunktiks. Nimelt oli tema ema autos küsinud:

“Kas Faddyl on ikka päriselt kõik korras?”

Irene vastus oli olnud kiire ja tegelikult üsna loogiline:

“Jah, muidugi, ta on ju lihtsalt suur ja eakas koer. Ta on juba 10-aastane. Jah, kõht on viimasel ajal olnud natuke suurem ja rohkem alla vajunud, aga ta liigub ju vähem kui varem. Ilmselt on kõhulihased lihtsalt nõrgemaks jäänud.”

Ja sellega olekski lugu võinud lõppeda. Ma oleksin võinud selle mõtte kõrvale lükata ja jääda oma esialgse seletuse juurde. Aga see küsimus jäi mind kummitama.

Kas kõik on ikka korras?

Irene spontaanne märkus ega tema ema küsimus ei olnud kriitika või hirmutamine. Need olid lihtsalt kõrvaltvaataja ausad tähelepanekud. Pärast õhtust kõnet Irenega hakkasin Faddyt järgmiste päevade jooksul hoopis teise pilguga vaatama. Lisaks hakkasin meenutama viimaseid nädalaid ning korraga hakkasid väikesed pusletükid üksteise kõrvale sobituma.

Kõht oli tegelikult juba mõnda aega tavapärasest suurem.
Karv ei olnud enam nii ilus kui varem.
Ta sügas ennast rohkem.
Söögiisu ei olnud enam päris endine.
Energiat oli vähem.

Ükski neist märkidest eraldi ei tundunud alguses piisavalt suur, et selle pärast väga muretseda. Igaühele neist oli võimalik leida seletus. Vanus. Vähem liikumist. Ilm. Tujukam päev. Mõni juhuslik muutus. Aga koos hakkasid need märgid rääkima hoopis teistsugust lugu.

Me “müüme” endale vahel maha mugava tõe

See kõik pani mind mõtlema, kui lihtne on oma lemmiku muutusi iseendale ja tegelikult ka oma lähedastele ära seletada.

Meie, kes me oma koera või kassiga iga päev koos oleme, tunneme teda kõige paremini. Me näeme tema harjumusi, iseloomu, söögiisu, liikumist ja väikeseid meeleolumuutusi. Aga samas võib just see igapäevane lähedus teha märkamise keerulisemaks.

Kui muutus toimub aeglaselt, harjub silm sellega ära. Täpselt nagu me ei märka iga päev lapse kasvamist või seda, kuidas puu aias aastatega suuremaks muutub. Me näeme muutust küll, aga kuna see toimub vähehaaval, ei tundu see ühelgi konkreetsel päeval väga suur.

Inimene, kes näeb meie koera üle pika aja või lihtsalt värske pilguga, võib aga märgata midagi, mida meie enam nii selgelt ei näe.

Vahel ei ole kõige tähtsam isegi nõuanne

Vahel on kõige tähtsam lihtsalt küsimus:

“Kas kõik on ikka korras?”

See küsimus ei anna diagnoosi. See ei ütle, mis valesti on. Ja see ei tähenda, et kindlasti on midagi halvasti. Aga see võib panna meid uuesti vaatama.

Faddy puhul pani see küsimus mind märkama asju, mille olin varem üsna rahulikult vanuse, nõrgemate lihaste või vähema liikumise arvele kirjutanud. Võimalik, et osa sellest ongi vanusega seotud. Aga tegelikult vajas midagi siiski rohkem tähelepanu.

Ja just sellepärast on kõrvalise inimese pilk vahel nii väärtuslik. Kui keegi, keda usaldad, ütleb: “Su koer tundub kuidagi teistsugune,” siis ei pea seda võtma kriitikana. Võta seda kingitusena. Mitte sellepärast, et tal peab õigus olema. Vaid sellepärast, et tema näeb sinu koera värske pilguga.

Ära keskendu ühele päevale, vaid vaata mustreid

Meie ülesanne ei ole iga väikese muutuse peale paanikasse minna. Aga meie ülesanne on märgata mustreid. Kui mitu väikest asja hakkavad korraga muutuma, tasub korraks peatuda ja küsida:

• kas see muutus on uus?
• on see viimaste päevadega süvenenud?
• kas söögiisu, tuju, liikumine, karv, nahk või väljaheide on muutunud?
• kui pikalt on see kestnud ehk kas see on lihtsalt üks päev või juba nädalaid või kuid?
• kas oleks mõistlik loomaarstiga nõu pidada?

Lemmikud ei ütle meile sõnadega, kui midagi on teisiti. Nad võivad olla tublid, rõõmsad ja vaprad ka siis, kui kehas toimub midagi, mis vajaks tähelepanu. Seepärast ei pea me kõike ise lõpuni ära põhjendama.

Mõnikord aitab sõbra pilk. Teinekord aga pereliikme küsimus. Mõnikord aitab see, kui kirjutame muutused üles ja vaatame neid korraga. Ja püsivate või murettekitavate sümptomite korral aitab loomaarsti hinnang.

Lõpetuseks

Faddy lugu tuletas mulle meelde, et armastus oma looma vastu ei tähenda ainult seda, et ma teda iga päev näen ja tunnen. See tähendab ka valmisolekut peatuda, kuulata ja uuesti vaadata, kui keegi küsib:

“Kas kõik on ikka korras?”

Kui sinu koera või kassi puhul on midagi muutunud ja sa ei ole kindel, kas see on lihtsalt vanus, harjumus või midagi, mis vajaks rohkem tähelepanu, siis ära jää oma mõtetega üksi. Pane tähelepanekud kirja, küsi nõu ja püsivate või murettekitavate sümptomite korral pöördu loomaarsti poole.

FendaF’is aitame hea meelega läbi mõelda nii märgatud muutused kui ka toidu, maiuste ja seedimist toetavate valikute üle. Samas tasub meeles pidada, et tervisemurede puhul on loomaarsti külastus väga mõistlik samm.