Inimese toidulisand koerale – kas seda võib anda?

Kas inimese toidulisand koerale on hea mõte või tasub eelistada spetsiaalselt koertele loodud preparaati? See küsimus tekib sageli siis, kui koer vajab näiteks maarjaohakat, D-vitamiini, mõnda ravimtaime või muud toidulisandit ning sobiv preparaat tundub olevat kodus olemas ainult inimestele mõeldud toote näol. Inimestele mõeldud toode võib olla kvaliteetne, toimeaine sama ja pakendil olev koostis tuttav. Miks ei võiks seda anda ka koerale?

Mõnikord võibki.

Inimestele mõeldud ei tähenda automaatselt koerale ohtlik. Aga inimesele sobiv ei tähenda ka automaatselt koerale sobiv.

Probleem tekib siis, kui vaatame ainult toimeaine nime ja unustame, et koerale ei anta toimeaine nime. Koerale antakse terve toode. Ja terve toode tähendab toimeainet koos selle koguse, kontsentratsiooni, valmistamisviisi, kandja, abiainete ja kõigi teiste koostisosadega.

Human grade ja inimesele mõeldud toidulisand ei ole sama asi

Neid kahte mõistet on lihtne omavahel segamini ajada. Koertele mõeldud kvaliteetses toidulisandis võib kasutada inimesele sobiva kvaliteediga ehk human grade toorainet. See ei muuda toodet automaatselt inimesele formuleeritud tooteks. Ja vastupidi: inimesele valmistatud toode võib sisaldada väga kvaliteetset toimeainet, kuid selle terviklik formulatsioon on loodud inimesele, mitte koerale.

See eristus on oluline, sest liikide vahel erinevad nii ainevahetus, sobivad annused kui ka tundlikkus mõne koostisosa suhtes. FDA (USA Toidu- ja Ravimiamet) toob väga selge näitena välja, et aine kasutamine inimtoidus ei tähenda automaatselt, et sama aine oleks loomatoidus ohutu.

1. Sama toimeaine ei tähenda koerale sama annust

Üks lihtsamaid näiteid on vitamiinid. Kui koer vajab mõnda konkreetset vitamiini, võib inimese preparaat sisaldada sedasama vitamiini, kuid hoopis teises kontsentratsioonis.

D-vitamiin on hea näide, sest selle puhul ei ole põhimõte „natuke rohkem pole hullu“. Liigne D-vitamiin võib koertel põhjustada hüperkaltseemiat, neerukahjustust ja rasket mürgistust. Merck kirjeldab koertel kliinilisi mürgistusjuhtumeid ka doosidel, mis jäävad kaugele alla klassikalise LD50 väärtuse.

Seega küsimus ei ole:

„Kas koer võib D-vitamiini saada?“

vaid:

„Millist D-vitamiini vormi, kui palju ja millises preparaadis see konkreetne koer saab?“

Need on kaks väga erinevat küsimust.

2. Inimese toidulisand koerale: vaata toimeainest kaugemale

Siin muutub aga asi veel huvitavamaks. Oletame, et soovid anda koerale maarjaohakat. Võtad riiulist toote, mille esiküljel seisab suurelt „maarjaohakas“. Aga purki ümber keerates ja koostist lugedes võib seal lisaks maarjaohakale olla veel teisi taimeekstrakte, magusaineid, maitseaineid, täiteaineid, kandjaid või tehnoloogilisi abiaineid. See ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks halva tootega. See võib olla inimese jaoks täiesti korralikult formuleeritud toidulisand.

Aga selle toote puhul pole küsimus lihtsalt selles, kas maarjaohakas sobib koerale. Nüüd peame küsima, kas kogu see formulatsioon sobib just sellele koerale.

Mercki veterinaartoksikoloogia käsiraamat soovitab inimese vitamiinipreparaatide puhul hinnata just kõiki aktiivseid ja mitteaktiivseid koostisosi. Sellistes toodetes võib olla näiteks kofeiini, taimeekstrakte, 5-HTP-d, ksülitooli või muid aineid, mille ohutusprofiil loomadel erineb inimese omast.

Seepärast ei piisa koera puhul pakendi esikülje lugemisest. Koostis tuleb lugeda lõpuni.

3. Valmistamisvorm võib muuta toidulisandi sobivust

Veel üks kiht, mis kipub kaduma, on valmistamisviis. Ravimtaim võib olla pulbri, kapsli, tinktuuri või ekstraktina. Ekstraktide kontsentratsioonid võivad erineda. Tinktuuride kandjad võivad erineda. Sama taime nimi etiketil ei tähenda, et kaks toodet oleksid praktiliselt üks ja sama asi.

Sama kehtib toidu kohta. äiteks soovitab dr Katie Woodley loomade puhul seemneid enne kasutamist 12–24 tundi leotada ning seejärel peeneks jahvatada, sest see võib aidata vähendada fütiinhappe sisaldust.

Seega koostisosa nimi ei räägi meile veel, millisel kujul see organismi jõuab ning kui palju organism seda omastab.

Ja mõnikord muudab just valmistamisviis seda, kuidas organism seda kasutada saab.

4. Abiained ei tähenda automaatselt halbu aineid

Mulle ei meeldi ükski äärmus ning abiainete puhul tasub vältida teist äärmust. Kõik abiained ei ole mürgised ega probleemsed. Neid kasutatakse põhjusega: toote stabiilsuse, tekstuuri, säilivuse, doseeritavuse või tootmisprotsessi jaoks.

Seega pole mõtet võtta etiketti ja hakata iga tundmatu nime peale punast alarmi vilgutama. Minu enda eelistus on vältida ebavajalikke abiaineid nii palju kui võimalik. Kui mingi koostisosa ei ole vajalik ei toime, stabiilsuse, doseeritavuse ega valmistamise jaoks ning ei anna koerale midagi juurde, eelistan toodet, kus seda ei ole.

Aga peamine küsimus on hoopis:

Kas seda ainet on selles tootes vaja ja kas see sobib koerale, kellele toodet anda tahame?

Kui eesmärk on anda koerale ühte konkreetset toimeainet, eelistan võimalikult lihtsat koostist. Ja seda eriti tundliku seedimisega koera puhul. Mida rohkem on preparaadis komponente, seda rohkem on muutujaid.

5. Tundliku koera puhul eelista vähem muutujaid

Kujutame ette koera, kellel on sügelus, tundlik seedimine või korduvad reaktsioonid. Anname talle preparaadi, milles on:

otsitud toimeaine + kolm muud taime + magusaine + lõhna- või maitseaine + kandja + mitu abiainet.

Koer reageerib.

Millele?

Me ei tea.

Ja nüüd oleme korraldanud endale väikese episoodi sarjast:

CSI: Koerakauss ja 12 kahtlusalust.

Reaktsioon on informatsioon, kuid informatsioonist on kasu ainult siis, kui meil on võimalik aru saada, millele koer reageeris. Seepärast on hea praktiline põhimõte:

Mida tundlikum koer, seda vähem muutujaid korraga.

See ei tähenda, et mitme koostisosaga preparaadid oleksid halvad. Mõnikord on kombinatsioon täiesti teadlikult ja põhjendatult loodud. Aga kui eesmärk on hinnata ühe konkreetse aine mõju, teeb lihtsam koostis meie elu oluliselt lihtsamaks.

6. Mõned inimesele ohutud koostisosad võivad olla koerale ohtlikud

Hea näide on ksülitool. Ksülitooli võib leiduda inimese toidulisandites, näritavates vitamiinides, ravimites ning mõnedes suhkruvabades või vähendatud suhkrusisaldusega toiduainetes. Inimese jaoks võib see olla täiesti tavapärane koostisosa. Koerale võib see olla eluohtlik.

Koertel põhjustab ksülitool kiiret insuliini vabanemist, mille tagajärjeks võib olla raske hüpoglükeemia. Suuremate dooside korral on kirjeldatud ka rasket maksakahjustust. FDA hoiatab konkreetselt, et ksülitooli võib leiduda muu hulgas ravimites ja toidulisandites.

See on suurepärane näide sellest, miks väide

„aga see on ju inimestele täiesti ohutu“

ei vasta tegelikult küsimusele, mida meil koera puhul küsida on vaja.

Kas inimese toidulisandit võib siis koerale anda?

Mõnikord jah.

Inimesele mõeldud preparaat ei muutu koera jaoks sobimatuks lihtsalt sellepärast, et pakendil pole koera pilti. Samamoodi ei muutu preparaat automaatselt heaks lihtsalt sellepärast, et koer on pakendile trükitud.

Enne inimesele mõeldud toote kasutamist koeral tasub vaadata vähemalt:

• Mis on toimeaine ja millises vormis see on?
• Kui suur on selle kontsentratsioon ning milline oleks koera tegelik annus?
• Mida toode veel sisaldab?
• Millised on kandjad ja abiained?
• Kas preparaadis on teisi aktiivseid koostisosi?
• Kas mõni koostisosa võib olla koerale sobimatu või toksiline?
• Kas konkreetse koera tervislik seisund, ravimid või tundlikkus muudavad selle toote sobivust?

Ja võib-olla kõige olulisem:

Ära vali koerale toidulisandit ainult selle järgi, mida lubab pakendi esikülg. Keera purk ümber. 

Sest kui eesmärk on anda ühte konkreetset ainet, ei ole alati põhjust muuta seda märkamatult kümne muutuja eksperimendiks.

Üks mõte veel lõppu:

Enne lisandi andmist küsi “Mis on minu eesmärk?”. Sest isegi õige lisand võib valel ajal või valele koerale olla ikkagi vale valik.