Uus kodu oma pereliikmele: millal on see vajalik ja mida võiks enne proovida?

Lugemisaeg: umbes 5 min

Iga kord, kui näen kuulutust, et koerale otsitakse uut kodu, läheb mul süda natuke raskeks. Eriti siis, kui põhjuseks on lihtsalt „teeb pahandusi“. Koera võtmine ei ole ju mööbliost, mille saab pärast esimest kriimu tagasi viia. Aga mida rohkem olen seda teemat läbi mõelnud, seda selgemaks on saanud ka teine pool: mõnikord on uue kodu otsimine looma enda jaoks kõige vastutustundlikum otsus. Küsimus ei ole ainult selles, kas inimene annab koera ära. Küsimus on, miks see juhtus, mida enne prooviti ja milline elu koera pärast ootab.

Olen seda näinud päris lähedalt. Minu ema tervis halvenes umbes nelja kuuga nii palju, et inimesest, kes enne sõitis autoga ja käis jalutamas, sai keegi, kes ei jaksanud enam püsti tõusta. Sellises olukorras ei ole võimalik nõuda, et inimene teeks lihtsalt „natuke rohkem tööd“. Elu võib pöörduda väga järsult.

Pahandus või normaalne noore koera käitumine?

Kunagi ajendas mind kirjutama lugu Ossu pesakonnakaaslasest, kellele hakati uut kodu otsima, sest ta oli närinud terrassinurki ja värava magnetit. Ausalt, mul oli seda kuuldes raske oma emotsiooni vaos hoida. Teadsin ju, mida selle pesakonna noored saksa lambakoerad suutsid välja mõelda. Ossu oli umbes pooleteiseaastasena tõeline ideegeneraator, kuigi käis trennis, jalutamas ja sai Fadduga mängida. Kutsikana ei pääsenud tema hammaste eest ukseliistud, terrassinurgad, liivakast ega isegi trepile pandud tekid.

Faddu ja Fentu näitasid teistsugust loovust. Jõulude paiku 2016 hakkas meil diivanist tasapisi padi padja haaval kaduma. Kui padjad olid otsas, võttis Faddu ette diivani enda. Meie labrador Peku suutis omal ajal aga vist rohkem sigadusi kokku keerata kui kolm saksa lambakoera kokku. Ja ometi ei ole ükski neist olnud minu silmis lihtsalt „halb koer“.

ASPCA selgitab, et närimine on kutsika ja noore koera jaoks normaalne uurimis- ja ajaveetmistegevus. Probleem tekib siis, kui see suunatakse meie jaoks valesse kohta. Kõik lõhkumised ei tähenda sama: põhjuseks võib olla noore koera uudishimu, vähene tegevus, frustratsioon, valu või üksi jäämisega seotud tõsisem ärevus. Seepärast ei ole kasulik panna kõigile olukordadele kohe silti „kasvatamatu“.

Kui koer närib maja, mida siis päriselt teha?

Kõigepealt muudaksin keskkonda. Kui üks ja sama terrassinurk saab iga päev kannatada, ei piisa koerale selle juures pahandamisest. Ajutine piiramine, sobivad närimisesemed, järelevalve, vaimne tegevus ja järjekindel premeerimisel põhinev õpetamine annavad koerale võimaluse õnnestuda. Treening ei pea tähendama iga päev uut keerukat harjutust; ka nuuskimine, otsimismäng ja rahulik koosolemine on väärtuslikud.

Samal ajal ei tohi mööda vaadata mustrist. Kas koer närib ainult siis, kui pererahvas lahkub? Kas ta ulub, lõõtsutab, tormab ukse ja akna vahel või püüab välja pääseda? Sellisel juhul võib olla tegemist lahusolekuga seotud distressiga. Üksi jäämise ärevust ei ravi lihtsalt pikem jalutuskäik ega karmim keeld.

Ka ei ole mõistlik karistada koera pärast seda, kui kahju on juba tehtud. See ei selgita talle tagantjärele, mida ta teistmoodi tegema oleks pidanud.

Kui käitumine muutub järsku, on väga märkimisväärne või koer teeb endale viga, peab välistama tervisemured ja kaasama sobiva spetsialisti. Loomade käitumise erialaühendus AVSAB soovitab õppimiseks ja käitumisprobleemide käsitlemiseks premeerimisel põhinevaid meetodeid. Hirmu ja valu kasutav õpetamine võib probleemi pealispinda vaigistada, kuid koera enesetunnet halvendada.

Kui „oleks võinud ette näha“ ei aita enam

Enne kutsika võtmist tasub tõesti läbi mõelda tõu vajadused, oma ajakava, raha, kodu ja võimalik halvim stsenaarium. Töökoer ei pruugi oma energiat ise viisakalt ära paigutada. Samas pole ükski tõunimi iseloomugarantii. Ühes pesakonnas võib olla rahulikum koer ja tõeline raketiteadlane, kes leiab igale uksepiidale uue kasutusotstarbe.

Aga mida teha siis, kui koer on juba kodus ja pere on päriselt murdumispunktis? Süütunne ei ole tegevusplaan. Mõistlikum on hinnata, kas on võimalik saada abi lähedastelt, korraldada hoid, muuta koera päevakava, käia nõustamises või kujundada kodu turvalisemaks. Kui pere tervis, majanduslik olukord või kodune turvalisus seda enam ei võimalda, tuleb tunnistada, et ka vastutustundlik uue kodu otsimine on päris valik.

Oluline on vahe: koera ärasaatmine impulsi ajel pärast järjekordset katkiläinud patja ei ole sama mis hoolikalt korraldatud ümberpaigutamine olukorras, kus tema heaolu senises kodus kannatab. Mõlemat lihtsalt „koerast loobumiseks“ nimetades kaob võimalus aidata õigesti.

Kuidas otsida uut kodu nii, et koer ei kaotaks veel rohkem?

Uus kodu peaks olema koera vajadustele sobiv, mitte lihtsalt esimene vastaja kuulutusele. Tulevasele perele tuleb ausalt rääkida tervisest, käitumisest, hirmudest, üksi olemisest, harjumustest ja sellest, mis on seni aidanud või pole aidanud. Mõistlik on korraldada kohtumised, anda kaasa tuttavad esemed ja rutiin ning vajaduse korral teha koostööd usaldusväärse ühingu või varjupaigaga. Kui koer on hammustanud või kujutab ohtu, vajab see eriti läbipaistvat ja spetsialistiga kooskõlastatud lahendust, mitte probleemi varjamist.

Püsiv kodu ei tohiks sõltuda diivanist

Mina olen naljaga pooleks ähvardanud oma koeri lastekodusse viia, kui nad jälle millegagi hakkama saavad. Aga mul on ka päriselt läbi mõeldud tagavaraplaan juhuks, kui mina enam nende eest hoolitseda ei saa. Minu jaoks kuulub see koera võtmise juurde sama palju kui toit ja jalutuskäigud.

Kui sul on kodus parajasti väike koerte lammutusbrigaad, siis tea, et abi otsimine on mõistlikum kui proovida üksi vihaga toime tulla. Ja kui oled sunnitud oma koerale uut kodu otsima, tee seda läbimõeldult ja tema heaolu esikohale seades. Lojaalsus ei tähenda iga hinna eest kinni hoidmist, aga kindlasti ei tohiks seda määrata ühe terrassinurga või diivani saatus, seda eriti kutsikaeas.

Meie pere koerte vägitegudest võiks ilmselt eraldi raamatu kirjutada. Kui sul on oma koera loomingulisest sisekujundusest mõni lugu, mis tagantjärele naerma ajab, võid seda meiega jagada aadressil info@fendaf.ee. Need lood tuletavad meelde, et koeraga elamine ei ole kunagi päris steriilne, aga sageli on see just sellepärast nii väärtuslik.

Kasutatud allikad

ASPCA. Destructive Chewing: tavapärane närimine, võimalikud põhjused ja praktiline sekkumine.

ASPCA. Separation Anxiety: lahusolekuga seotud stressi tunnused ja eristamine.

American Veterinary Society of Animal Behavior (2021/2025). Humane Dog Training Position Statement.

RSPCA. Recognising separation-related behaviour and anxiety in dogs.