Koera kehakeel ja oskus seda lugeda

Ma ausalt öeldes ei mäleta, et kunagi varem oleks olnud nii palju erinevaid rünnakuid koertega kui praegu. Kahjuks on see vähemalt minu arvates peamiselt koeraomanike süü, sest paljud ei oska lugeda ei enda ega ka teiste koerte kehakeelt. Ma ei plaaninud sellel teemal üldse kirjutada, sest ma ei pea ennast sellel teemal ei eksperdiks ega koolitajaks. Küll aga peale 3 juhtumit eelmisel laupäeval tahan veidi kirjutada enda kogemustest ja kuidas on koera kehakeel ja oskus seda lugeda aidanud mul ära hoida mitmed potentsiaalsed “probleemid”. Mul on õnn olnud õppida 10 aastat ilmselt ühe Eesti parima koerte koolitaja ja käitumisspetsialisti käe all. Loomulikult räägin ma Alla Petrovast. Ma sattusin tema juurde oma esimese saksa lambakoeraga, kui ma olin ise veel noor ja suhteliselt ennast täis ehk “mina tean ju kõike”. Alles täna saan ma aru kui vähe ma tegelikult algusaegadel oma koera kehakeelt lugeda oskasin.

Koera kehakeel ei ole ainult saba liigutamine

Väga tihti räägitakse koera kehakeelest kui saba liputamisest ehk kui koer liputab saba, siis on ta sõbralik. See ei ole aga kaugeltki nii lihtne. Kirjutasime sellest ka hiljuti eraldi blogi, mille leiad üles SIIT.

Nii arvasin ka mina oma esimese koera puhul, et saba liigutamine ütleb mulle kõik. Täna, olles koolitanud 2 oma koera Alla käe all ehk ise õppinud koerte kehakeelest tänu temale tohutult palju ning kasvatanud suureks 4 koera, ütlen, et enamus koerte puhul on neid potentsiaalseid märke tohutult – saba, kehahoiak, kõrvad, silmad ja muidugi ka hääl. Kusjuures ma ütlen, et ilmselt võõrale tundub saksa lambakoera puhul see hääl (olenemata milline see on) alati kõige hoiatavam.

Võib-olla kõige lihtsam on mul seda selgitada hiljutise videoga, mis ma panin Facebooki ehk kus Faddu ja Ossu närisid hingetoru. Õigemini, Faddu näris, ma hakkasin teist andma Ossule ning Faddu hakkas jorisema. Ilmselt osade jaoks võis see olukord tunduda kui potentsiaalselt ohtlik. Kaks isast koera, teineteisest sisuliselt 50 cm kaugusel ning mõlemal käes toit. Meie majas toidu pärast ei kakelda ning seda mitte kunagi! Isegi kui üks on varem oma söögi või maiuse ära söönud, siis ei minda kunagi teist torkima. Faddu võib seal kõrval veits haukuda või joriseda, aga see ongi tema eripära, mitte aga risk kakluseks.

Ma pean küll siinkohal kiitma lisaks Faddu head iseloomu, sest tema ei kannata silmaotsaski konflikti. Kui kunagi Ossul ja Pekul läks omavahel Irene juures ütlemiseks, siis Faddu lihtsalt läks oma asju ajama kuskile teise aia nurka ning tuli meie juurde ca 10-15 minutit hiljem täpselt sellise näoga, et “noh, teil on siin kõik korras jah?”. Ehk siis temaga on mul lihtne – isegi kui Ossu reageeriks (temal nimelt on ülilühike süütenöör ehk väga reaktiivne), siis Faddu lihtsalt kõnnib minema.

Minu koerte kehakeel

Kui rääkida veidi täpsemalt kehakeelest, siis mul on enda jaoks kõige parem ja lihtsam seda enda koerte käitumise peal kommenteerida:

• saba on tegelikult viimane, mille põhjal ma mingeid otsuseid teen. Nimelt mõlemad, nii Faddu kui Ossu, jätavad oma saba kohe paigale kui märkavad teist koera. Ainus erinevus on see, et Faddu keerab saba sakslasele mittetüüpiliselt selja peale rõngasse, aga ega see saba väga ei liigu.
• üldine kehahoiak on see, mille põhjal ma teen oma esimesed otsused. Kui midagi ei meeldi, siis mõlema kehahoiak muutub hästi jäigaks ning mõlemad teevad ennast “suureks” ehk rind lükatakse ette ja üritatakse näidata ennast suuremana kui nad tegelikult on.
• kõrvad – vähemalt Ossu ja Faddu puhul on see, et kui kõrvad on kenasti püsti ja ka otse (sakslane nt kuulatamisel keerab kõrva avause külje peale nagu hobune), siis reeglina on kõik hästi ja ta on äraootaval seisukohal.
• silmad – enamus sakslaste puhul ütleb pilk väga palju. Osadel koertel võib küll olla juba eos selline kuri pilk (minul on selliseks nt Ossu) ehk teised ei oska vahet teha milline on kuri-kuri ning milline on tegelikult sõbralik pilk. Küll aga reeglina potentsiaalse ohu korral läheb peahoiak jäigaks ning silmad vaatavad ainiti teist koera.

Üks asi, mis on vähemalt minu kogemusel enamus koerte puhul on ettevaatlikkusele kutsuv märk, on karv, mille koer kas turja või saba juures püsti ajab. Tegelikkuses võib ta seda teha terve selgroo ulatuses ehk sisuliselt kaelast kuni saba alguskohani. Kuigi see võib viidata ka lihtsalt kartlikkusele või uudishimule, tasub olla ettevaatlik.

Arvesta teiste koeraomanikega

Kõige rohkem ajavad mind alati närvi need koeraomanikud, kes käivad oma koertega kas lahtiselt või flexi rihmaga ning teatavad kaugelt, et nende koer ei ole kuri. Selles on kaks väga valet eeldust:

• ma eeldan, et ka teine koer ei ole kuri
• ma eeldan, et mu koeral ei ole probleeme mitte ühegi teise koeraga.

Minu kõige suurem õppetund läbi aegade on see, et ÄRA EELDA! Eeldamine on kõikide eksimuste ema ning see võib maksta väga valusalt kätte. Näiteks minul Ossu ei ole see, kes läheks teist koera ründama ehk selle loogika kohaselt võiks ta kogu aeg lahtiselt joosta. AGA… Ossul on meeletult lühike süütenöör. Kui teine koer peaks korra urisema, siis Ossu ründab. Vahet pole kas tegemist on isase või emase koeraga. Teda lihtsalt see ei huvita. Seega Ossuga jalutades ei taha ma kunagi, et keegi laseb oma koera flexi rihmaga tema nina juurde, sest seal võib olla murdosasekundi küsimus, kus olukord eskaleerub.

See oli ka üks minu laupäevasest kogemusest. Üks koeraomanik, kellel oli tavalise rihma otsas iiri setter (see koer on tige nagu herilane) ning siis flexi otsas king charlesi spanjel, tuli kõrvaltänavast meie poole. Esiteks istus omanik ninapidi telefonis ehk siis mina pidin esialgu jälgima kas ta üldse meid märkab. Lisaks proovisin jälgida kuidas koerad reageerivad, et saaksin vajadusel Ossut kaitsta ning olukorra ise ära lahendada. Kui ta lõpuks otsustas oma nina telefonist üles tõsta, siis võttis ta oma iiri setteri lühema rihma otsa, aga spanjelil lasi tal rahulikult max rihma pikkuses joosta. Kokkuvõttes oli see koer Ossust, ma julgen väita, et max 50 cm kaugusel. Ma ei oska öelda millega asi oleks lõppenud kui ma oleks lasknud Ossul ka vabalt rihma otsas tolgendada.

Arvesta võimalike riskidega

Mina olen võtnud teadliku otsuse vastu, et ma käin igapäevaselt oma koertega eraldi jalutamas. Kõigepealt ühega ning siis teisega ja seda kõigi turvalisuse pärast – minu, minu koerte, samuti ka teiste koerte ja koeraomanike pärast. Nimelt kohtan ma ikka aeg-ajalt neid, kes oma koera ei suuda kontrollida või siis lasevad lihtsalt vabalt joosta. Laupäeval oli mul Ossuga veel teine juhtum – kõrvaltänavast jooksid suurel kiirusel välja 2 corgit. Kui nad meid nägid, siis hakkasid haukuma ning kui üks keeras otsa ringi, siis teine tormas suurel kiirusel meie poole. Lahendasin olukorra ise – kui corgi oli jõudnud meist umbes meetri kaugusele, käratasin kõva häälega EI ning õnneks selle peale koer jäi seisma. Siis lõpuks ilmus nurga tagant ka omanik, aga no tal oli tükk tegemist et oma koer rihma otsa saada.

Minu jaoks on kõige kurvem see, et mingil põhjusel arvavad osad väikeste koerte omanikud (ma ei üldista ehk on ka väga toredaid väikeste koerte omanikke), et suure koera omanik peab garanteerima, et midagi ei juhtu. Seda on aga päris keeruline teha, kui väike koer hüppab ta nina all. On olukordi, kus suure koera omanik lihtsalt ei saa midagi teha. Seega peab IGA koeraomanik andma endast parima, et potentsiaalselt ohtlikke olukordi ära hoida. Hammustamine võib saada alguse täiesti süütust olukorrast.

See on sama põhjus miks mina ise ei lase reeglina oma koeri võõraste koerte juurde (ei nuusutama ega mängima). Ma ei tea kunagi milline koer neile parasjagu ei meeldi või mis on see väike trigger, mis mu koera teistmoodi käituma paneb. Neil on omad sõbrad ning nad ei pea kõikide maailma koertega sõbrad olema. Nad peavad lihtsalt suutma nendega koos eksisteerida.

Kokkuvõtteks

Ma väga loodan, et me ühel heal päeval jõuame selleni kus koera võtmise ja pidamise juurde käib ka koera kehakeel ning oskus seda lugeda. Nii enda koera kui ka teiste koerte, sest see aitaks ära hoida väga palju ohtlikke olukordi. Fakt on see, et kannatajaks jäävad alati koerad – ükskõik keda siis koer ründab (teine koer, täiskasvanu, laps).

Teiseks, ma siiralt soovin, et inimesed teevad endale enne konkreetse tõu võtmist selgeks selle tõu eripärad. Õnneks ma viimasel ajal enam ei ole seda väga tihti kohanud, aga kui ma oma esimese saksa lambakoeraga jalutamas käisin, kuulsin üsna tihti lapse suust repliiki “Emme, vaata, komissar Rex, võtame ka!”. Kui esimene kord tegi see mulle nalja, siis mingi hetk tekitas mulle sellise lause kuulmine külmavärinad. Inimesed näevad seda n-ö lõpp-produkti, aga keegi ei tea kui palju on selle jaoks kulunud aega ja vaeva. Lisaks on iga tõu esindaja oma kiiksudega ehk igast koerast ei saa komissar Rexi.

Laupäeval kuulsin ma samuti ühe noore saksa lambakoera magama panemisest. Tegemist tegelikult väga sõbraliku koeraga, kes aga sattus ilmselt sellise inimese kätesse, kes ei osanud sellise koeraga hakkama saada. Koer jäi oma esialgses peres üle, sest perre sündis laps. Hakati siis otsima koerale uut kodu. Lõpuks leiti ja kõik tundus esialgu tore. Küll aga peale seda, kui koer oli ca 1 kuu elanud uues peres, oli ta läinud kaklema selle pere teise koeraga. Ja selle peale tehtigi otsus koer magama panna. Ma olin pehmelt öeldes šokis… Sakslastel tulebki ütlemist ning võivadki aeg-ajalt kakelda, aga nad tuleb lihtsalt paika panna. Sakslane on imehea koer, kui tal on oma piirid teada. Ma enam täpselt ei mäleta mis põhjusel, aga üks kord tuli Faddul ja Ossul kodus omavahel ütlemist. Kohe kui ma käratasin EI, oli vaikus majas. Lihtsalt sellised on reeglid ja nad teavad neid imehästi!

Ma lõpetaksin antud postituse mõttega “Mul on üks unistus…” ja see unistus on see, et kui me läheme koeraga jalutama, siis me ei istu ninapidi telefonis, vaid keskendume siiski oma koerale ja ümbruskonnale ning lisaks, et me päriselt õpime koerte kehakeelt lugema, mitte ei pea neid järjest magama panema.

Abimaterjal:

• Väga hea illustreeriv materjal koerte kehakeele kohta – https://moderndogmagazine.com/articles/how-read-your-dogs-body-language/415