Mürafoobia koertel

Mürafoobia ehk mürakartlikkus on koertel üsna levinud. Peamised vallandajad on nt ilutulestik, äike, ehitustööd, liiklus- või tänavamüra, pidustused, tolmuimejad ning isegi suitsuandurid. Mürafoobiaga on vaja tegeleda, sest kui sellega ei tegele, siis see ainult süveneb ajaga. Vaatame antud artiklis mis asi on üldse mürafoobia, mida räägivad uuringud ning kuidas koera mürafoobiaga tegeleda. Samuti vaatame kuidas on seotud koera sülg ning foobiad, sealhulgas mürafoobia. Oluline on ka teada, et mürafoobia tekkes võivad rolli mängida näiteks ülevaktsineerimine, varajane steriliseerimine või kastreerimine ning lisaks võib see olla ka pärilik.

Mürafoobia ehk patoloogiline hirm

Enne kui me läheme mürafoobia juurde, on oluline mõista erinevust koera tavapärase hirmu ning patoloogiliseks muutunud hirmu vahel. Dr. Karen Overall, kes on sertifitseeritud loomade käitumisspetsialist, selgitab patoloogilist hirmu järgnevalt:

“Mürafoobia, mille ühe klassi moodustavad tormifoobiad, on defineeritud kui äkiline ja sügav, astmetu, äärmuslik reaktsioon mürale, mis avaldub intensiivse, aktiivse vältimise, põgenemise või ärevuskäitumisena, mis on seotud autonoomse närvisüsteemi sümpaatilise haru tegevusega. Käitumine võib hõlmata katatooniat või maaniat, millega kaasneb vähenenud tundlikkus või reageerimisvõime valu või sotsiaalsete stiimulite suhtes. Kui korduv kokkupuude on täielikult välja kujunenud, põhjustab see muutumatut reageerimismudelit.”.

Mõned koerad reageerivad mürafoobiatele tardumise ja eemale tõmbumisega, teised aga seevastu akendest sisse tormamise või puuride läbi närimisega. Mõlemad reaktsioonid viitavad sügavale kannatusele ning närvirakkude kahjustusele.

Uuringud näitavad, et varajane steriliseerimine või kastreerimine võib teatud tõugudel suurendada foobiate esinemissagedust. Lisaks võivad korduvate ja mittevajalike vaktsineerimiste kahjustused oluliselt süvendada mürafoobiaid. Arvestada tasub, et kui foobia algpõhjus on tingitud vaktsiinist, on ainus tee paranemise suunas koostöö holistilise spetsialistiga, kes aitab võidelda ülevaktsineerimise mõjudega.

Mürakartlikkus võib olla pärilik ehk kutsikal võib olla juba eelsoodumus. Geneetiline seos on lausa nii otsene, et kui üks koera vanematest reageeris mürale, võib eeldada, et kutsikal on sama reaktsioon. Lisaks võib ülereageerimine vajule mürale koeral soodustada ka teisi paanikahäireid nagu näiteks üksindusärevus ning käitumisprobleemid.

Soovitused mürakartlikkusega tegelemisel

Esimene samm mürakartlikkusega tegelemisel on lihtsalt koera hirmuäratava episoodi ajal jälgida ning vaadata mida on võimalik tema rahustamiseks teha. Dr. Becker toob oma artiklis ära veel mõningad soovitused:

kui koer on puuriga harjunud, võib ta minna puuri täiesti iseseisvalt enda rahustamiseks. Puuri peale asetatud tekk võib aidata tal lõõgastuda. Ära sunni puuri kartlikku kutsikat, sest ta tunneb end lõksus olevat ning see süvendab nii foobiat kui ka reaktsiooni foobiale. Kui puur ei ole variant, siis võid proovida koera viia vaiksesse tuppa ning jätta ta sinna kas üksi (kui ta pole meeleheitel) või siis jää koos temaga sinna tuppa. Vaikne ja liikumatu keskkond võib sageli pakkuda leevendust. Osad koerad osivad pimedaid ja vaikseid nurki, kus nad saavad ennast rahustada. Kui koer paanitseb isegi sellises vaikses ruumis, siis see pole asi, mida ta lõõgastumiseks vajab;
vii koer enne ja pärast stressi tekitavat olukorda kiirele jalutuskäigule või mängi temaga toomismängu. See võib aidata võidelda stressist tingitud hormoonide negatiivsete füsioloogiliste mõjudega;
enne võimaliku stressitekitaja tekkimist mängi rahulikku ja rahustavat muusikat – see võib koera lõdvestada ning samuti võib see summutada häirivaid helisid;
proovi koera rahustamiseks avaldada talle õrna ja pidevat survet. Kui ta lubab, proovi õrnalt tema vastu nõjatuda ilma paitamise või silitamiseta. Kui see aitab, tunned kuidas tema lihased hakkavad lõdvestuma. Kui ta muutub aga ärevaks, siis pole see lahendus tema jaoks sobiv;
silmakaitsed, mis kas blokeerivad kogu valguse või hajutavad seda, võivad aidat mõndadel koertel äikesetormide ajal lõõgastuda. Võid proovida ka inimestele mõeldud silmamaski ning samuti võid proovida koertele mõeldud kõrvakaitseid;
abi võib saada ka homöopaatiast, traditsionaalsest Hiina meditsiinist või lille essentsidest. Näiteks võid panna paar tilka lavendli eeterlikku õli lapile oma koera lemmikpeidukoha lähedale enne stressi tekitaja tekkimist ning kui võimalik, hajuta õli majas üldise rahustava efekti saavutamiseks.

Mis infot annab koera sülg?

Selgub, et koera sülg võib anda meile väärtuslikku infot koera tervise, võimalike nakkuste kui ka stressitaseme kohta. Penn State’i ja Melbourne Monashi Ülikooli teadlaste meeskond viis läbi metaanalüüsi koerte süljeerituses sisalduva kortisooli (stressihormoon ehk võitle või põgene hormoon) kohta. Teavet koguti 30 erinevast teaduslikust uuringust koerte sülje kortisooli kohta erinevates koerte rühmades:

äikesetormi foobiaga koerad;
pargis suhtlevad koerad;
koerte mängurühmad loomade varjupaigas;
lühikest & pikka aega varjupaigas elanud koerad;
kennelites elavad töökoerad;
töötavad abikoerad;
terved koerad loomaarsti vastuvõtul.

Teadlased avastasid, et koerte kortisooli tase on üsna varieeruv. Lisaks leiti, et kõrge tase ei ole alati halb ega madal tase alati hea. Teadlased suutsid tuvastada mõned huvitavad tegurid, mis mõjutavad koera sülje kortisooli taset. Näiteks koertel, kelle juures viibisid inimesed testimise ajal, olid kortisooli tasemed oluliselt madalamad kui neil, kelle omanikku polnud juures. Lisaks oli steriliseerimata emastel süljes kortisooli tase kõrgem kui steriliseeritu emastel kui ka kastreerimata ja kastreeritud isastel. Üllatav leid oli see, et koertel, kes elasid üle 2 nädala varjupaikades, oli sülje kortisooli tase oluliselt madalam kui koertel, kes elasid oma perega kodudes või töökoerte kennelis. Teadlased oletavad, et madalam kortisooli tase viitab stressireaktsiooni düsregulatsioonile ehk koera võime stressile reageerida on halvenenud.

Stressireaktsioon ning millal on see probleem?

Kui koer ehmub hetkeks valju heli peale või hoiab eemale kui võõras inimene läheneb, on tõenäoline, et tal on normaalne ja terve stressireaktsioon. Lühiajaline reaktsioon stressirohkele sündmusele võimaldab koeral valmistuda võitlemiseks või siis põgenemiseks. Looduses hoiab võitle või põgene reaktsioon loomi elus, aga tänapäevaste koerte jaoks on üha suurenev probleem halvasti kohanev stressireaktsioon. Teisisõnu on probleemiks krooniline, pikaajaline ärevis ning foobiad.

Lisaks võib krooniline ja pikaajaline hirmureaktsioon põhjustada nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid haigusprotsesse, mis võivad lühendada nii koera eluiga kui negatiivselt mõjutada elukvaliteeti. Krooniline stress võib nõrgendada koera immuunsüsteemi, suurendades oportunistlike infektsioonide riski.

Kohanemisvõimetu koera stressi märgid on näiteks:

nutmine või vingumine;
isu kadumine;
ilastamine;
edasi-tagasi tammumine;
kõrvade taha lükkamine ja seal hoidmine;
hingeldamine;
peitumine;
värisemine;
kohatu enese tühjendamine;
saba jalge vahele tõmbamine;
huulte lakkumine;
valvsus;
ohult pilgu ära pööramine;
haigutamine.

Kokkuvõtteks

Koeral, kellel on mürafoobia, ei tohiks kindlasti jätta õue kui ta on ärevil või paanikas. Samuti on oluline ülereageerimise summutamine. Ärevusega seotud seisundi leevendamiseks kasutatakse kõige sagedamini käitumise muutmise tehnikaid nagu desensibiliseerimine (tundlikkuse vähendamine), vastutingimine või siis kombinatsioon neist kahest. Desensibiliseerimine hõlmab koera kokkupuudet helidega, millele ta reageerib paaniliselt. Oluline on see, et heli peab olema tasemel, mis hirmureaktsiooni ei tekita. See lähenemisviis toimib paremini koerte puhul, kes on alles foobia algstaadiumis aga mitte enam väga hästi koerte puhul, kellel on foobiad juba sügavalt juurdunud. Vastutingimine aga hõlmab koera premeerimist reageerimata jätmise eest, tavaliselt maiusega, mis siis konkureerib tema võimega reageerida müraärritusele. Üheks variandiks on ka vältimine, aga seda on keeruline teha nt tormifoobia korral. Selle mõte on siis see, et aitad oma koeral vältida ärevust või foobiaid tekitavaid päästikuid.

Üks suuremaid vigu mis koeraomanikud teevad on kutsika või noore looma kaasa võtmine rahvarohkele üritusele (nt mõni kontsert, aastavahetus jne). Tihti tundub, et koeral on ju seltskonnas parem, aga me ei mõtle sellele, et koerad ei suuda aru saada ei nendest valgussähvatustest ega paukudest. Ja koerte kõrvakuulmine on oluliselt tundlikum, seega kui sul on endal kõrvadel “valus”, siis on ammugi su koera kõrvadel valus. Teiseks probleemiks on see, et me kipume oma koeri lohutama, kuigi selleks puudub igasugune vajadus ning me ei tohikski seda teha. Isegi kui on nt tugev äike, siis me peaksime käituma täiesti tavapäraselt, sest meie koerad loevad meid. Kui meie oleme mures ning hakkame neile selgitama, et “ei ole hullu, see on ainult äike”, saavad nemad signaali “midagi on valesti” ning edaspidi seostavad valjut müra meie muretsemise ja lohutamisega.

Kasutatud allikad:

Mürafoobia koertel