Probiootikumid kui raha raiskamine?! Millal neist on kasu ja millal maksad lihtsalt ilusa purgi eest?

Probiootikume soovitatakse tänapäeval peaaegu kõige puhul. Koeral on kõht lahti? Probiootikum. Sai antibiootikume? Probiootikum. Gaasid? Probiootikum. Tundlik kõht?  Probiootikum. Stress? Jälle probiootikum.

Ja lemmikloomapoe riiulis seisavad kõrvuti purgid, millest ühes on miljard, teises kümme miljardit ja kolmandas juba selline bakteriarmee, et pakendi järgi võiks arvata, et võitja on lihtsalt kõige suurema numbriga toode.

Aga kas ikka on? Mitte tingimata.

Probiootikum võib olla väga kasulik tööriist. Aga ta võib olla ka täiesti tarbetu kulu. Probleem ei ole selles, et probiootikumid kas „töötavad“ või „ei tööta“. Probleem on selles, et sõna probiootikum ei kirjelda ühte kindla toimega ainet.

See on natuke nagu öelda „ravim“. Milline ravim? Mille vastu? Millises annuses? Kellele?

Probiootikumi puhul on küsimused täpselt samad.

Raha raiskamine nr 1: pakend ei ütle, milline tüvi seal tegelikult on

Probiootikumi toime võib olla tüvespetsiifiline. See tähendab, et ainult bakteriliigi nimi ei pruugi olla piisav. Kui uuringus on kasutatud konkreetset Lactobacillus‘e või Bifidobacterium’i tüve, ei saa sama uuringu tulemust automaatselt üle kanda igale sama liigi bakterile.

Näiteks kontrollitud koerte uuringus kasutati konkreetset kolme koeralt pärineva Lactobacillus‘e tüve kombinatsiooni ja täheldati ägeda kõhulahtisusega koertel väljaheite konsistentsi normaliseerumist.

See tõendab selle konkreetse kombinatsiooni mõju selles konkreetses olukorras. Mitte seda, et: „Lactobacillus aitab kõhulahtisuse vastu.“

Seega on minu jaoks üks esimesi küsimusi pakendit vaadates: kas tootja ütleb ainult bakteriliigi või annab ka konkreetse tüve?

Mida täpsem on informatsioon, seda parem võimalus meil on hinnata, kas toote taga üldse mingi sisuline tõendus seisab.

Raha raiskamine nr 2: valid toote kõige suurema CFU numbri järgi

10 miljardit. 50 miljardit. 100 miljardit.

Turunduse mõttes on see suurepärane. Bioloogia mõttes mitte tingimata. Sest CFU ehk kolooniaid moodustavate ühikute arv annab meile infot eluvõimeliste mikroorganismide hulga kohta. Ja see on oluline.

Aga suur arv üksi ei ütle:

• kas tüvi on sobiv;
• kas seda on koertel uuritud;
• kas seda on uuritud selle probleemi puhul;
• millises annuses uuringus toime tekkis;
• kas koer saab selle koguse ka tegelikult kätte.

Sada miljardit juhuslikku mikroorganismi ei ole automaatselt parem kui palju väiksem kogus hästi uuritud konkreetset tüve.

Probiootikum ei ole oksjon, kus suurima numbri pakkuja võidab.

Raha raiskamine nr 3: lubatud bakterikogus eksisteeris ainult tootmise hetkel

Probiootikum peab definitsiooni järgi sisaldama elusaid mikroorganisme. Seega ei ole oluline ainult see, mitu CFU-d oli kapslis päeval, mil see tehasest välja sõitis. Oluline on see, kui palju eluvõimelisi mikroorganisme on seal siis, kui sina selle koerale annad.

ISAPP-i probiootikumide käsitluses rõhutatakse, et vajalik eluvõimelisus peab säilima piisaval tasemel kogu säilivusaja jooksul. Seega tasub vaadata:

• kas CFU on garanteeritud säilivusaja lõpuni;
• kuidas tuleb toodet säilitada;
• kas külmaahel on vajalik;
• kui kaua on avatud pakend kasutatav.

Kõige ilusam tüvede nimekiri ega suur CFU’de number ei aita, kui purgis olevad mikroorganismid on ammu mängust lahkunud.

Raha raiskamine nr 4: „10 erinevat bakterit“ tundub automaatselt parem kui üks

Ei pruugi olla.

Mitme tüve kombinatsioon võib olla väga hea. Aga ainult juhul, kui kombinatsioon ise on loogiline ja võimalusel uuritud. Pikk koostisosade nimekiri ei ole iseenesest kvaliteedimärk. Mõnikord võib üks konkreetne hästi uuritud tüvi olla märksa ratsionaalsem valik kui kümnest mikroorganismist koosnev segu, mille kohta keegi täpselt ei tea, mida nad selles annuses ja kombinatsioonis teevad.

Sama kehtib praktiliselt kõigi toidulisandite kohta: rohkem koostisosi ei võrdu automaatselt parem toode.

Homöostaasihaldjas noogutab.

Raha raiskamine nr 5: sa ostad „probiootikumi“, aga tegelikult ei tea, mida tahad sellega saavutada

See on võib-olla kõige tavalisem probleem. „Ma tahan koera soolestikku toetada.“

Aga mida see konkreetselt tähendab? Kas koeral on:

• äge kõhulahtisus;
• pooleliolev antibiootikumikuur;
• krooniline enteropaatia;
• stressiperiood;
• toidumuutus;
• gaasid;
• pidevalt pehme väljaheide;
• või on koer täiesti terve ja eesmärk on lihtsalt „midagi kasulikku anda“?

Need on väga erinevad olukorrad. Ja ei ole põhjust arvata, et üks probiootikum sobib kõikideks olukordadeks.

2024. aasta veterinaarsed ülevaated rõhutavad, et erinevate biotikumide kasutamine võib olla kasulik, kuid sobiv preparaat ja mõju sõltuvad väga palju konkreetsest patsiendist, eesmärgist, tüvest ja annusest.

Seega enne purgi ostmist tasub endalt küsida: mida ma selle tootega muuta üritan? Kui sellele küsimusele vastust ei ole, on üsna raske hinnata, kas toode üldse töötab.

Raha raiskamine nr 6: probiootikumist saab diagnoosi asendaja

Koeral on kuu aega kõht lahti. Proovime probiootikumi. Ei aidanud.

Proovime teist probiootikumi. Ei aidanud.

Kolmas? Ja siin tasub pidurit tõmmata.

Kui koeral on:

• korduv või krooniline kõhulahtisus;
• regulaarne oksendamine;
• veri väljaheites;
• kaalukaotus;
• tugev kõhuvalu;
• söögiisu muutus;
• muud püsivad seedetrakti sümptomid,

tuleb uurida põhjust, sest sümptom ja algpõhjus on kaks erinevat asja.

Sümptomite taga võivad olla väga erinevad probleemid alates parasiitidest ja infektsioonidest kuni pankrease haiguste, kroonilise enteropaatia või toidureaktsioonideni.

Probiootikum võib olla raviplaani osa. Aga ta ei ole diagnostiline test ega universaalne ravi.

Ilus purk ei tohiks muutuda põhjuseks, miks algpõhjust ei otsita.

Raha raiskamine nr 7: ootad, et probiootikum koliks soolestikku igaveseks

Vanemas probiootikumijutus kohtab vahel mõtet: „Kui bakter ei jää soolestikku püsivalt elama, siis koer lihtsalt kakab selle välja.“

See on liiga lihtsustatud. Paljud probiootilised mikroorganismid võivad olla soolestikus ajutised. Nad ei pea sinna ilmtingimata püsivalt koloniseeruma, et seedetrakti läbimise ajal mõju avaldada.

Seega: mikroorganismi hilisem väljumine organismist ei tõesta, et probiootikum oli kasutu.

Kas probiootikum ilma prebiootikumita on mõttetu?

Ei. Aga see ei tähenda, et prebiootikum oleks ebaoluline.

Prebiootikum on substraat, mida teatud mikroorganismid saavad kasutada ning mille kasutamisest peab tekkima peremeesorganismile tervisekasu. Lihtsamalt öeldes võib seda vaadata kui „toitu“ mikroobidele, keda me soovime toetada.

Ja just siin on minu meelest oluline üks praktiline nüanss. Kui me anname koerale probiootilisi mikroorganisme, ei ole tähtis ainult see, kas nad jõuavad elusana seedetrakti. Tähtis on ka keskkond, kuhu nad satuvad, ning see, kas seal leidub neile sobivaid substraate.

Probiootikum võib avaldada mõju ka siis, kui ta koera soolestikku püsivalt ei koloniseeri. Seetõttu ei muutu probiootikum automaatselt kasutuks ainult sellepärast, et talle ei ole samasse kapslisse lisatud prebiootikumi. Samas ei ole päris ükskõik, kas mikroorganism satub keskkonda, kus tal on võimalik aktiivselt toimida ja kasutada talle sobivaid toitaineid, või keskkonda, mis teda eriti ei toeta.

See „toit“ ei pea aga tingimata tulema probiootikumipurgist. Sobivaid substraate võib koer saada ka oma tavalisest toidust ning prebiootikum võib toetada nii koera enda residentmikroobe kui mõnel juhul ka koos manustatud mikroorganisme.

Seetõttu on minu jaoks küsimus vähem: „Kas probiootikumi sees peab kindlasti olema prebiootikum?“ ja rohkem: „Kas koera soolestiku keskkond annab sellele mikroobile üldse võimaluse teha seda, mille pärast me ta sinna saatsime?“

Probiootikum ja prebiootikum võivad koos moodustada sünbiootilise strateegia, kuid prebiootikumi puudumine samast tootest ei muuda probiootikumi automaatselt kasutuks.

Kui tahad prebiootikumidest, sünbiootikumidest, postbiootikumidest ja toidupõhisest mikrobioomitoest põhjalikumalt lugeda, vaata FendaF’i artiklit „Kasulikud bakterid ja probiootikumid koerale“.

Raha raiskamine nr 8: „koertele mõeldud“ tundub piisav kvaliteeditõend

Koerapilt purgil ei ole kliiniline uuring. Lemmikloomade toidulisandite kvaliteet varieerub. Mina tahaksin tootelt võimalikult palju järgmist infot:

• konkreetne mikroorganism;
• võimalusel konkreetne tüvi;
• CFU kogus;
• info selle kohta, millal CFU kogus kehtib;
• säilitamisjuhised;
• kasutusannus;
• võimalusel koertel tehtud uuringud;
• millise probleemi või eesmärgi puhul toodet soovitatakse.

Mida vähem on tootjal päriselt infot ja mida rohkem on pakendil ainult sõnu: gut health, immunity, balance, wellness, natural, billions… seda ettevaatlikumaks ma muutun.

„Aga sellel on ju 15 erinevat tüve!“

Võib-olla on see väga hea preparaat. Võib-olla on see lihtsalt väga pikk etikett. Küsi: kas neid tüvesid on uuritud just selles kombinatsioonis? Sest üksikute tüvede kohta tehtud uuringute kokkuliitmine ei tõesta automaatselt, et neist valmistatud segu käitub täpselt samamoodi.

Aga looduslikud probiootikumid?

„Looduslikud probiootikumid“ on väga levinud otsing ja igapäevakeeles mõeldakse selle all sageli keefiri, fermenteeritud piimatooteid või teisi fermenteeritud toite.

Teaduslikus mõttes ei ole aga iga fermenteeritud toit automaatselt probiootikum. Probiootikumiks nimetamiseks peab konkreetne elus mikroorganism olema piisavas koguses ning selle tervisekasu peab olema näidatud. Fermenteeritud toit võib olla väärtuslik osa toidupõhisest mikrobioomitoest ka siis, kui ta sellele rangemale definitsioonile ei vasta.

Kui eesmärk on terve koera mikrobioomi pikaajaline toetamine, võivad toidupõhised lahendused olla väga huvitavad. Kui eesmärk on aga konkreetne kliiniline probleem, on standardiseeritud ja uuritud probiootikumil eelis: me teame palju täpsemalt, millist mikroorganismi ja millises annuses anname.

Põhjalikumalt käsitleme toidupõhist mikrobioomituge FendaF’i artiklis „Kasulikud bakterid ja probiootikumid koerale“.

Kas koerale mõeldud probiootikum on alati parem kui inimese oma?

Ka sellele ei annaks ma absoluutset jah-vastust. Koera ja inimese mikrobioom ei ole identne. Samas ei tähenda see, et ükski inimestele mõeldud preparaadis kasutatav mikroorganism ei võiks koeral mõju avaldada.

Praktiliselt eelistan mina toodet, mille puhul:

• tüvi on täpselt teada;
• doos on teada;
• kvaliteet on kontrollitav;
• ja võimalusel on seda uuritud koertel.

Kui valida hästi uuritud koertele mõeldud preparaadi ning täiesti suvalise inimpreparaadi vahel, on esimese puhul lihtsalt rohkem otseselt asjakohast infot.

Probiootikum antibiootikumikuuri ajal või pärast seda?

Siin ei ole universaalset reeglit „alusta alati pärast viimast antibiootikumi“. Antibiootikumi mõju mikrobioomile algab ravi ajal. Samas võivad mõned antibiootikumid mõjutada ka probiootikumis olevaid baktereid.

Seetõttu sõltub probiootikumi kasutamise ajastus konkreetsest:

• antibiootikumist;
• probiootilisest mikroorganismist;
• preparaadist;
• ravieesmärgist.

Kõige mõistlikum on järgida konkreetse preparaadi juhiseid ja vajadusel veterinaariga läbi rääkida. Samas, üha rohkem integratiivseid veterinaare soovitavad probiootikume juba antibiootikumikuuri ajal.

Probiootikumi eesmärk ei ole „neutraliseerida antibiootikumi“. Antibiootikum võib olla täiesti vajalik ravim. Mõte on lihtsalt toetada seedetrakti ja mikrobioomi võimalikult mõistlikult, mitte hakata ravimit ja probiootikumi omavahel vastandama.

Aga kui probiootikum aitab?

Siis ei ole mingit põhjust seda ideoloogilistel põhjustel vältida. See on minu meelest kogu teema oluline tasakaalupunkt.

Integratiivne lähenemine ei tähenda: „purk on halb, päristoit on hea.“

Kui konkreetsel koeral on konkreetne probleem ja meil on selle probleemi jaoks hästi uuritud probiootiline tüvi sobivas annuses, siis võib standardiseeritud preparaat olla täpselt õige tööriist. Mõnes kontrollitud koerte uuringus on konkreetsete probiootikumide kasutamisel leitud näiteks ägeda kõhulahtisuse ja väljaheite konsistentsi paranemist.

See on täiesti arvestatav põhjus toodet kasutada.

Aga tõendus ühe preparaadi kohta ei muuda kogu probiootikumiriiulit automaatselt samaväärseks.

Kas terve koer vajab probiootikumi „igaks juhuks“?

Mitte tingimata. Kui koer:

• on terve;
• seedimine töötab;
• väljaheide on normaalne;
• toit sobib;
• menüü pakub sobivat mitmekesisust ja kiudaineid,

ei näe ma põhjust, miks ta peaks ilmtingimata elu lõpuni saama igapäevast probiootikumilisandit.

See ei tähenda, et tervele koerale probiootikumi anda ei tohi. Lihtsalt: „tervislik“ ei tähenda automaatselt „vajalik“.

See raha võib mõnikord olla palju mõistlikum panna kvaliteetse toidu, sobivate värskete lisandite või mõne päriselt vajaliku terviseprobleemi lahendamise alla.

Millal mina probiootikumi ostaksin?

Kui mul on vastus järgmistele küsimustele:

1. Mille jaoks ma seda annan?
2. Milliseid mikroorganisme ja tüvesid toode sisaldab?
3. Millises annuses?
4. Kas seda tüve või kombinatsiooni on selle eesmärgi puhul uuritud?
5. Kas eluvõimeliste mikroorganismide kogus on tagatud säilivusaja lõpuni?
6. Kuidas toodet säilitada tuleb?
7. Kuidas ma hindan, kas sellest on koerale kasu?

Kui tootja ei suuda esimese kuue küsimuse kohta peaaegu midagi öelda, aga pakendi esiküljel särab hiiglaslik: 50 BILLION! …siis mina rahakotti veel välja ei võtaks.

Millal probiootikum võib päriselt olla raha raiskamine?

Kui:

• tüvesid pole korralikult identifitseeritud;
• CFU-number on sisuliselt turundusnumber;
• lubatud bakterikogus kehtib ainult tootmise hetkel;
• säilitamine ei taga mikroorganismide eluvõimet;
• konkreetse preparaadi kohta puudub sisuline tõendus;
• kasutad seda täiesti vale probleemi jaoks;
• ootad, et probiootikum raviks haiguse algpõhjuse;
• vahetad lõputult preparaate selle asemel, et krooniliste sümptomite põhjust uurida;
• annad seda lihtsalt sellepärast, et „probiootikum on ju kasulik“.

Ja millal ta ei ole raha raiskamine?

Kui sul on: õige tööriist + õige eesmärk + õige koer + mõistlik tõendus.

Kokkuvõtteks

Probiootikumid ei ole ei imevahend ega pettus. Nad on tööriistade rühm. Ja mõni neist on väga hästi uuritud. Mõne kohta teame vähe. Mõni toode võib olla suurepärane. Aga mõni on sisuliselt väga kallis purgitäis turundust.

Seetõttu ei küsiks ma: „Kas probiootikumid töötavad?“ Vaid: „Kas see konkreetne probiootikum on mõistlik valik selle konkreetse koera ja selle konkreetse probleemi jaoks?“

Ja kui vastus sellele küsimusele on jah, võib probiootikum olla väga hea investeering.

Kui me aga ei tea isegi seda, mis mikroorganism purgis on, miks me seda anname või kas ta on säilivusaja lõpuni elus… siis võib juhtuda, et ainus asi, mille mikrobioom päriselt kergemaks tegi, oli sinu rahakott.

Kasutatud allikad

• ISAPP. Consensus definitions of probiotics, prebiotics, synbiotics, postbiotics and fermented foods. ISAPP
• Gómez-Gallego C et al. A canine-specific probiotic product in treating acute or intermittent diarrhea in dogs: A double-blind placebo-controlled efficacy study. Veterinary Microbiology. 2016;197:122–128. PMID 27938673. PubMed
• Wilson SM, Swanson KS. The influence of ‘biotics’ on the gut microbiome of dogs and cats. Veterinary Record. 2024. PMID 39545542. PubMed
• Salavati Schmitz S. Evidence-based use of biotics in the management of gastrointestinal disorders in dogs and cats. Veterinary Record. 2024. PMID 39545596. PubMed
• Schmid SM, Tolbert MK. Harnessing the microbiome: probiotics, antibiotics and their role in canine and feline gastrointestinal disease. Veterinary Record. 2024. PMID 39545593. PubMed

---

---