Glütseriin ja sorbitool koeramaiustes: mida need sõnad tegelikult tähendavad?

Lugemisaeg: umbes 5 min

Enne kui ma ise koeramaiustega tegelema hakkasin, vaatasin nende koostist hoopis pealiskaudsemalt. Kui pakendil oli ilus lihapilt ja esimesena nimetatud tooraine oli liha, tundus kõik üsna hästi. Alles erinevate Eestis müüdavate maiuste koostisi kõrvuti pannes hakkasin märkama, kui paljudes pehmetes toodetes esinevad glütseriin ja sorbitool. Esimene reaktsioon oli küsida, miks koer neid aineid üldse sööma peaks. See küsimus on mul alles, kuid nüüd lisaksin sellele veel kaks: milleks tootja neid kasutab ja mida on nende ohutuse kohta tegelikult teada?

Ma ei tahaks, et hea maiuse valimine muutuks keemiaterminite hirmumänguks. Ka täiesti tavalistel toidu koostisosadel on keemilised nimetused. Samas ei tähenda see, et kõik lisaained oleksid automaatselt vajalikud või et tootja peaks saama küsimustele vastamata jätta. Pakendi lugemine algab mõistmisest, mitte mustast nimekirjast.

Miks neid aineid pehmetes maiustes kasutatakse?

Glütseriin ehk glütserool on aine, mis aitab vett siduda ja hoida toodet pehmena. Seda kasutatakse toiduainetes ja muudes toodetes niiskusesäilitajana. Pehme maius ei ole lihtsalt kuivatatud liha: selle tekstuur, säilivus, veesisaldus ja mikrobioloogiline ohutus vajavad läbimõeldud lahendust. Glütserool võib olla üks selle lahenduse osa. Teda toodetakse näiteks taimsetest õlidest, kuid aine keemilist olemust ei muuda see, kas lähteaine oli kookosõli, muu taimeõli või mõni teine sobiv tooraine.

Sorbitool on suhkrualkohol ehk polüool, mida tuntakse toidumärgistusel ka kui E420. Seda leidub looduslikult mõnes puuviljas ning tööstuslikult toodetakse seda tavaliselt süsivesikutest. Sorbitool on magusa maitsega, kuid võib täita ka niiskuse ja tekstuuri reguleerimise ülesannet. Seega ei saa pelgalt koostisainete loendist alati järeldada, kas seda lisati maitse, pehmuse või mitme tehnoloogilise eesmärgi pärast.

Minu jaoks on siin üks oluline põhimõte: tehnoloogiline ülesanne ei ole sama mis toitumisalane kasutegur. Aine võib aidata valmistada stabiilset maiust, ilma et koer vajaks seda oma tervise jaoks eraldi. Samas ei muuda see teda veel automaatselt ohtlikuks.

Glütseriin: mida me teame ohutusest?

Glütserool ei ole koera organismile võõras molekul. See on osa rasvade ehitusest ja normaalsest ainevahetusest. Toidu lisaainena on glütserooli ohutust hinnatud ka Euroopa Toiduohutusametis, kuid siinkohal tuleb teha oluline vahe: inimese toidulisandite ja toidu lisaainete hindamisest ei saa ilma lisatingimusteta teha järeldust, et iga koerale mõeldud maius, ükskõik millises koguses glütserooliga, on sobiv.

Suurema koguse korral võivad glütserooli osmootsed omadused mõjutada seedimist ning osal loomadest võib tekkida pehmem väljaheide või kõhulahtisus. Tundliku soolestikuga koera puhul on see praktiliselt oluline, kuid mõju sõltub kogusest ja kogu retseptist. Kui koer sööb aeg-ajalt ühe pehme maiuse ja tema seedimine on korras, on see hoopis teine olukord kui terve suure paki korraga tühjendamine.

Samuti ei tähenda sõna „taimne“ automaatselt kindlat puhtust. Tööstusliku glütserooli puhul on tähtsad kvaliteedistandardid ja lisandite kontroll. See ei anna alust eeldada, et konkreetses maiuses leiduks kahjulikke tootmisjääke, kuid annab põhjuse küsida tootjalt tooraine päritolu ja nõuetele vastavuse kohta. Sama küsimust küsiksin ka siis, kui glütserool oleks pakendil esitatud mõne eriti kauni turundusnimega.

Sorbitool ei ole ksülitool

See on koht, kus nimede sarnasus võib tekitada päris ohtliku segaduse. Sorbitool ja ksülitool kuuluvad mõlemad suhkrualkoholide hulka, kuid nende mõju koerale ei ole sama. Ksülitool võib koeral vallandada kiire ja raske veresuhkru languse ning põhjustada maksakahjustust. Kui kahtlustad ksülitooli söömist, on vaja kohe veterinaariabi, mitte kodus sümptomite ootamist.

Sorbitooliga ei seostata koertel sama spetsiifilist, ksülitoolile iseloomulikku insuliinireaktsiooni. See ei tähenda siiski, et sorbitooli võiks piiramatult anda. Sorbitool võib imenduda seedetraktist ebatäielikult; suurema koguse korral jääb seda soolestikku, kuhu see võib vett tõmmata ning põhjustada gaase, ebamugavust või kõhulahtisust. Eriti tasub kogust tähele panna koeral, kellel on juba tundlik seedimine.

Varem on sorbitoolile omistatud väga pikk nimekiri võimalikke hädasid, alates hüpoglükeemiast kuni artriidi, allergiate ja hambaprobleemideni. Sellist üldist järeldust ei saa koeramaiustes kasutatava sorbitooli kohta olemasoleva tõenduse põhjal teha. Osa väiteid on ilmselt tekkinud eri magusainete segiajamisest, osa aga sellest, et võimalikke riske on esitatud tõestatud tagajärgedena. See aga ei muuda minu jaoks küsimust: kas sorbitool peaks minu koera maiustes olema?

Aga kui palju neid maiuses tegelikult on?

Koostisainete järjestus võib anda vihje selle kohta, milliseid tooraineid on valmistamisel rohkem kasutatud, kuid see ei ütle üksinda, mitu grammi glütserooli või sorbitooli saab koer ühest maiusest. Ka kuivatus ja muud tootmisetapid võivad muuta lõpp-produkti veesisaldust ning koostisosade suhtelist osakaalu. Seetõttu oleks eksitav väita, et iga pehme maius sisaldab pärast töötlemist automaatselt näiteks 20–30% glütseriini. Selline number saab puudutada ainult konkreetset retsepti ja tootmisprotsessi, mitte tervet tootekategooriat.

Koeramaiuse puhul tuleb eristada inimese toidu lisaainete nimetusi ja sööda koostise märgistust: sama aine võib sõltuvalt kasutusviisist olla esitatud eri õigusliku kategooria all. Kui mul tekib mõne maiuse suhtes küsimus, uuriksin kõigepealt tootja käest, millist ülesannet lisaaine täidab, kui suur on selle sisaldus lõpptootes ning kas tegemist on koertele sobiva, kontrollitud kvaliteediga toorainega. Sama tähtis on vaadata kogu maiust: kui palju selles on tegelikku loomset toorainet, mis on energiasisaldus ja kui palju maiuseid koer tavapärasele põhitoidule lisaks saab.

Mida rohkem ma toidu koostisi loen, seda enam näen, et üksainus sõna ei kirjelda kogu retsepti. Liha protsent, töötlemine, lisaained, säilivus ja koera enda taluvus moodustavad terviku. Hea koostisega maius ei muutu väärtusetuks ainult seetõttu, et selles on üks funktsionaalne lisaaine; samamoodi ei muutu küsitav retsept heaks sellepärast, et pakendil seisab „naturaalne“.

Kas mina selliseid maiuseid ostaksin?

Kui saan valida kahe sarnase maiuse vahel ning üks neist saavutab hea säilivuse ja tekstuuri lihtsama koostisega, eelistan alati seda. Eriti meeldivad mulle ühe koostisosaga maiused, näiteks kuivatatud veisemagu. Kui maiuses on kaksteist eri koostisosa ja koer millelegi reageerib, on keeruline aru saada, milline neist võis reaktsiooni põhjustada. Ühe koostisosaga maiuse puhul on võimalikke põhjuseid vähem ja koera taluvust lihtsam jälgida. See on minu teadlik ostuvalik, mitte väide, et glütseriin või sorbitool on igas koguses mürgid. Mõne koera puhul võib pehme maius olla väga mugav, näiteks treeningul või siis, kui kõva närimine on ebamugav. Teisel koeral võivad just pehmed, niiskust siduvaid aineid sisaldavad maiused väljaheite pehmemaks muuta.

Maiuste puhul on mul endiselt üks üsna lihtne rusikareegel: need ei peaks sööma välja koera päris toitu. Tavapärane lähtepunkt on hoida maiused kokku ligikaudu kümne protsendi piires päevasest energiast, kui veterinaar pole konkreetsel põhjusel soovitanud teisiti. Ja kui koer saab pärast uut maiust kõhulahtisuse, siis esmalt lõpetan selle andmise, vaatan kogu koostist ja kogust ning jälgin, kas probleem taandub.

Minu eesmärk ei ole panna inimest iga koostisosa kartma. Ma tahan, et ta oskaks küsida: miks see siin on, kas kogus on põhjendatud ja kas see konkreetsele koerale sobib? Need küsimused jäävad kehtima nii premium-pakendi, lihtsa paberümbrise kui ka käsitöömaiuse puhul.

FendaF-i praktiline soovitus. Võta oma koera kõige sagedamini antav maius ja vaata koostisest järgmist: millel põhineb maius, milleks võiksid vajalikud olla lisatud tehnoloogilised ained, kas need on üldse hädavajalikud ning kui palju energiat annab tegelik päevane maiusekogus. Kui pehme maius põhjustab seedemuutuse, vähenda kogust või proovi teist retsepti. Kui pakendil on ksülitool, ära seda koerale anna ja juhusliku allaneelamise korral pöördu kohe veterinaari poole.

Kui valid maiuseks hoopis köögi- või puuvilja, vaata ka seda, millal on peenestamisest või püreestamisest kasu.

Kasutatud allikad

EFSA ANS Panel (2017). Re-evaluation of glycerol (E 422) as a food additive.

U.S. Food and Drug Administration. Paws Off Xylitol: It's Dangerous for Dogs.

University of California, Davis. Xylitol Poisoning in Dogs.

Ann Arbor Animal Hospital. Xylitol and Dogs: Avoid an Emergency.

WSAVA Global Nutrition Committee. Frequently Asked Questions and Myths.