Koerte steriliseerimine - uued juhised! - FendaF

Koerte steriliseerimine – uued juhised!

Koerte steriliseerimine on olnud pikalt väga populaarne, sest tihti räägitakse, et see on ohutu ning koertele kasulik. Nimelt väideti aastakümneid, et isaste koerte kastreerimine vähendab vähiriski. Mina kuulsin tegelikult juba mõni aasta tagasi ühe kohaliku veterinaari ettekannet, kus ta ütles, et tegelikult on mõlemal juhul võimalus vähi tekkeks 50%. Seega sel põhjusel kastreerida tundus mõttetu. Tänaseks on tegelikult ka see ümber lükatud ning on leitud, et vähki esineb rohkem just kastreeritud koertel. Lisaks on steriliseerimisel ja kastreerimisel väga pikaajalised mõjud koerte tervisele ka muudes aspektides. Seega olin ma ääretult rõõmus kui kuulsin, et juba 2024 aasta mais uuendas Maailma Väikeloomade Veterinaaride Ühing (inglise keelne lühend WSAVA) oma juhiseid koerte steriliseemise osas. Maailma Väikeloomade Veterinaaride Ühingusse kuulub üle 200 tuhande veterinaari 93 riigist. Seega see on oluline muutus.

Ma olen aastaid jälginud holistiliste veterinaaride tegemisi ning väljaütlemisi. Paljud neist on juba ammu leidnud, et tavapärane steriliseerimine on koerte tervisele vägagi kahjulik. Seda on tegelikkuses tõestanud ka uuringud, aga seda on siiani ignoreeritud. Seega on need koerte steriliseerimisel avaldatud uued juhised imehea uudis. Jah, ilmselt läheb veel aega kuni hormoone säästev steriliseerimine saab normiks. Samas olen ma kindel, et parimad hoolivamad veterinaarid hakkavad seda leebemat ja tervist säästvamat operatsiooni üsna pea pakkuma. Ütleb ju ka osa Hippokratese vandest “Ma kasutan ravi haigete abistamiseks vastavalt oma võimetele ja otsustusvõimele, kuid ma ei kasuta seda kunagi nende vigastamiseks või neile halva tegemiseks”.

Steriliseerimise ajalugu

Iidsete rahvuste ajal oli steriliseerimine ja kastreerimine kasutusel populatsiooni kontrollimiseks. Vanas Kreekas, Roomas ja Egiptuses kastreeriti koeri tihti selleks, et muuta koerad paremini juhitavateks ning kuulekamateks.

20-nda sajandi alguse linnastumine tõi koerad lähemasse kontakti inimestega. 60-ndate alguseks tulid pilti loomade heaolu eest seisvad ühingud, mis hakkasid propageerima varast steriliseerimist ja kastreerimist. Selle eesmärgiks oli alandada eutaneeritavate koerte arvu, vähendada liigset populatsiooni ja kontrollida hulkuvate koerte populatsiooni. Tulemuseks oli see, et varasest steriliseerimisest ja kastreerimisest sai hoolitsuse standard ning usuti, et see muuhulgas alandab vähiriski.

Alles viimastel aastatel on uued uuringud hakanud tõstatama murekohti, et hormoonide puudumine omab kahjulikku mõju sisuliselt kõikidele süsteemidele. Pikas perspektiivis tekitab see erinevaid tervise ja käitumisprobleeme ning seda nii emaste kui ka isaste koerte puhul.

Hormoone tootvate näärmete mõju kehale

Mulle tohutult meeldib holistiliste veterinaaride lähenemine, et koer on tervik. Kõik, mis on koerale sündides kaasa antud, on vajalik ning seetõttu ei saa ühtegi asja ära lõigata nii, et sellel ei oleks mõju tervisele. Aastakümneid on aga arvatud, et munasarjad ning munandid mõjutavad ainult kutsikate saamist. Ning kuigi munasarjad ning munandid on hormoone tootvad sugunäärmed, on nendega seotud terve kaskaad protsesse.

Kõik saab alguse hüpotalamusest, mis asub sügaval aju keskmises osas. Seda võib vaadelda kui ühendust aju ning endokriinsüsteemi (hormoonid), mis tõlgivad sensoorseid stiimuleid silmadest kui ka ninast. Hea näide on see kui isane koer tunneb jooksuajaga emase lõhna. Isaste koerte omanikud teavad seda tunnet väga hästi. Samal põhjusel on näiteks võistlustel ja näitustel jooksuajaga emased alati viimased. Sest isased koerad lihtsalt ei suuda enam normaalselt “funktsioneerida” :).

Hüpotalamuses toodetakse gonadotropiini vabastavat hormooni (GnRH), mis omakorda saadab signaali hüpofüüsile vabastamaks luteiniseerivat hormooni. Kui luteiniseeriv hormoon jõuab sugunäärmetesse (munandid ja munasarjad), vallandab see suguhormoonide tootmise (testosteroon ja östrogeen). Sealt edasi – kui hüpofüüs registreerib testosterooni ja östrogeeni madala taseme, vabastab see luteiniseeriva hormooni, mis tähendab suuremat hormooni tootmist.

Mulle meeldis kuidas Dr. Peter Dobias tõi väga lihtsa võrdluse kogu selle protsessi kirjelduseks. See on sarnane vetsus vee tõmbamisele. Kui paagis on piisavalt vett, siis klapp sulgub. Kui paak on tühi, siis klapp avaneb. Sama toimub sinu koera suguhormoonidega. Kui neid pole piisavalt, siis vabastatakse luteiniseeriv hormoon. Probleem ongi selles, et kui koeral pole sugunäärmeid, siis ei toodeta suguhormoone ning nende madala taseme tõttu toodetakse kehas kogu aeg luteiniseerivat hormooni. Tulemuseks on see, et luteiniseeriva hormooni tase on 30-50 korda kõrgem kui on normaalne.

Kõrge luteiniseeriva hormooni tase viib omakorda mõjutatud kudedes põletiku suurenemiseni. Nendeks on näiteks sidemed, kilpnääre, aju, nahk, soolestiku seinad, liigesed jne. Nagu me teame, siis krooniline põletik on sisuliselt kõikide haiguste algpõhjuseks. Kui luteiniseeriv hormoon on pidevalt 30-50 korda kõrgem, siis võivad lisaks käitumisprobleemidele (hirm, ärevus või agressioon) tekkida ka kroonilised tervisehädad.

Suguhormoonide rollid

Testosterooni peamised rollid isastel koertel:

lihasmass ning tugevus
luutihedus
meeleolu, energiatase ning kognitiivsed funktsioonid
libiido
südame-veresoonkonna tervis
ainevahetus
organi funktsioonid
immuunsus

Emaste koerte suguhormoonide rollid

Östrogeen:

luu tervis (luutihedus ning vähendab osteoporoosi riski)
südame-veresoonkonna tervis
meeleolu ning kognitiivsed funktsioonid
maksafunktsioon (mõjutab teatud proteiine ja ensüüme)
immuunsus
nahk ning karv (hüdratsioon ning elastsus)

Progesteroon

menstruaaltsüki regulatsioon
meeleolu ning uni

Testosteroon

lihasmass ning luutihedus
libiido

Need hormoonid mõjutavad muuhulgas ka temperamenti ning vaimset tervist. Madal testosterooni tase võib viia lausa depressioonini.

Mitmed uuringud kinnitavad nende terviseprobleemide esinemist, sealhulgas depressiooni, käitumisprobleeme kui ka vähki. Huvitaval moel on osasid uuringuid inspireerinud menopausis olevate naistega läbi viidud uuringud, kes on kannatanud samade sümptomite all.

Steriliseerimine ja uued juhised

Maailma Väikeloomade Veterinaaride Ühingu 2 olulist soovitust:

koerad, kellel on vastutustundlikud omanikud, peaksid jääma lõikamata, kuna omanikud suudavad vältida emaste koerte soovimatut paljunemist koerte jooksuajal, hoides neid otsese järelevalve all. Isaste koerte puhul suudavad vastutustundlikud omanikud takistada nende vabat ringiliikumist;
koerad, kes elavad kas varjupaikades või muudes tingimustes, kus planeerimata tiinust ei ole võimalik vältida, tuleks koertele teha hormoone säästev steriliseerimine. Isaste koerte puhul siis vasektoomia ehk seemnejuhade sulgemine ning emaste koerte puhul munasarju säästev hüsterektoomia ehk emaka eemaldamine.

Olgu öeldud ka, et hüsterektoomia korral kaob koheselt ka püomeetria ehk mädaemaka risk, sest emakas on täielikult eemaldatud.

Need uued juhised on väga suur nihe veterinaarmeditsiinis ning seda ei tohiks kindlasti alahinnata!

Dr. Dobias ütleb, et aastakümneid on peetud varast steriliseerimist rutiinseks tegevuseks ning isegi hoolitsuse kuldstandardiks. Samas tõstatab ta järgmised küsimused? Mis siis, kui see tavapärane praktika ei ole enam nii kasulik lemmikute tervisele, kui kunagi arvati? Ja mis siis, kui see standard püsib kõigest seetõttu, et enamus inimesi ei sea kahtluse alla hormoonide puudumise mõju meie koera tervisele?

Lemmikloomaomanikena ei saa me suurt midagi teha – meie saame ainult teha otsuse oma koera osas, aga meie ei saa muuta maailma. Küll aga ütleb dr. Dobias, et veterinaaride kohustus on ümber hinnata steriliseerimise senine praktika, võttes arvesse üha rohkemate uuringute tulemusi.

See uus protokoll tagab, et koerad kasvad üles saades kasu suguhormoonidest ning vältides terviseprobleeme, mida seostatakse tavapärase kastreerimise ja steriliseerimisega.

Steriliseerimine ja terviseprobleemid

Kuigi on ikkagi vaja teha veel täiendavaid uuringuid, siis on teadus ammu kinnitanud, et steriliseerimine ehk hormoonide eemaldamine ning nende puudumine koertel toob kaasa kaugeleulatuvad tagajärjed nende tervisele. Nende hulka kuuluvad nii luu- ja lihaskonna vigastused, sidemete rebendid, artriit, krooniline põletik, kilpnäärme ja neerupealiste probleemid, allergiad, elundite talitlushäired ja käitumisprobleemid, nagu hirm ja agressiivsus. Tavapärase steriliseerimise ja kasteerimisega on samuti seotud teatud vähivormide esinemissagedus.

Paljud veterinaarid, sealhulgas nt dr. Dobias, dr. Becker, dr. Roberts, Dr. Kutzler, ütlevad, et steriliseerimise otsus võib olla suurim, mida sa oma koera osas teed, millel on nii suured ja kaugeleulatuvad mõjud tervisele. Bioloogilised muutused mõjutavad kõiki steriliseeritud/kastreeritud koeri, olenemata mis vanuses see protseduur tehti. Siiski on varane steriliseerimine ja kastreerimine kahjulikum. Nimelt lükkab hormoonide defitsiit edasi kasvuplaatide sulgumise, mis võib omakorda põhjustada õla-, küünar- ja puusaliigese düsplaasia probleeme. Suuremad tõud on rohkem ohustatud, sest nad saavad täiskasvanuks alles 18-24 kuu vanuselt.

Dr. Benjamin Hart rõhutab nende uuringus olulisi liigesteprobleemide riske ning seda eriti suurte tõugude puhul

“Kokkuvõttes peaksid esitatud andmed võimaldama veterinaaridel ning huvitatud kutsikaomanikel teha otsus vanusepõhiseks steriliseerimiseks, et vältida liigesehaiguste ning mõnede vähivormide riski suurenemist mis ulatub kaugemale koera lõikamata jätmisest”.

Uuringud on näidanud, et varane kastreerimine suurendab teatud vähivormide riski. Nendeks on näiteks lümfoom, osteosarkoom ning hemangiosarkoom. Dr. Becker selgitab

“Hormoone tootvate organite eemaldamine varases eas häirib endokriinsüsteemi, mis viib tõsisemate tagajärgedeni nagu agressiivsete vähivormide riski suurenemine”.

Käitumisprobleeme seostatakse samuti hormonaalsete muutustega. Kastreerimisele järgneva luteiniseeriva hormooni kõrgenenud tase võib põhjustada põletikku ajus, mis omakorda viib ärevuse, hirmu või isegi agressioonini. Dr. Jack Oliver ütleb, et hormonaalne tasakaalustamatus võib muuta koeri stressile vastuvõtlikumaks ning samuti tekib kalduvus hirmul põhinevale käitumisele.

Kokkuvõtteks

Mina ei ole kunagi enda koeri kastreerinud ning ainus hetk, kus ma seda kaaluks on see, kui see on vajalik nende elu päästmiseks ehk sisuliselt me räägime vähist. Ma olen suutnud kõiki oma koeri kenasti kontrolli all hoida ning mitte ühelgi neist pole ühtegi kutsikat. Alles hiljuti kuulsin aga kus 9,5 aastast koeral soovitati munandid ära lõigata, sest “see on veel tegemata”. Minu isiklik arvamus on see, et kõige rumalam on koer lihtsalt igaks juhuks ära steriliseerida/kastreerida. Muuhulgas ei ole mõtet koera kastreerida/steriliseerida käitumisprobleemide pärast. Seda lihtsalt sellepärast, see ei lahenda neid käitumisprobleeme.

Muuhulgas uurivad mikrobioloogid kastreeritud ning kastreerimata koerte mikrobioomi ning on avastanud, et mikrobioomid on erinevad. Selgub, et kastreerimata koertel on tervem mikrobioom. Mikrobioom aga kontrollib hormoone ehk see reguleerib meeleolu, käitumist ning ärrituvust. Umbes 70% koertest kannatavad ärevuse all ning see on ühtlasi seotud steriliseerimise ja kastreerimisega.

Suguhormoonide eemaldamisega on endokriinsüsteem alaliselt ja igaveseks muutunud. See ei pöördu enam kunagi tagasi, seega toimub alati ka muutus käitumises. See, kuidas see just konkreetsel koeral väljendub on loterii, sest iga koer on erinev.

Kasutatud allikad:

Koerte steriliseerimine – uued juhised!