Ravimid ja nende pikaaegne kasutamine
Võtan seekord ette ebapopulaarse teema ning räägime veidi ravimitest. Olen seda teemat varasemalt ka puudutanud, aga siis pigem konkreetsete ravimite osas. Seekord proovin hoida teema pigem üldisena ning konkreetseid ravimeid väga lahkama ei hakka. Seda artiklit ajendas mind kirjutama kaks asja. Esiteks on dr. Judy Morgan teinud Youtube’is väga hea videosarja ravimite ja nende kõrvaltoimete teemal. Ma siiralt soovitan seda vaadata, aga kindlasti avatud meelega. Kuigi nad on saanud üsna palju kriitikat nende videote teemal, siis minu arvates täitsa ilmaasjata. Ta keskendub faktidele ning muuhulgas räägib juurde enda kogemusi – nii enda koertega kui ka ravides koeri, siis kui ta veel ise tavapärane veterinaar oli ning holistilisest veterinaariast midagi ei teadnud.
Ravimid liiga kergekäeliselt?
Teine põhjus on veidi triviaalsem ning ilmselt on paljud inimesed sellega ka ise kokku puutunud. Ma olen juba tükk aega olnud arvamusel, et koertele määratakse ravimeid liiga kergekäeliselt. Seda ka väga kergete tervisehädade puhul. Minu viimane kogemus oli 2024 aasta kevadel, kui läksin Oscari kõrvadega arsti juurde. Arst tuvastas, et tal on kõrvas erinevad bakterid ning ka pärmseen. Talle määrati kõrvatilgad ning taheti määrata ka antibiootikumiravi. Kuna ma ütlesin, et ta on mul ülitundlik, siis oli veterinaar nõus antibiootikumid esialgu ära jätma. Pani aga Oscari kaardile märke, et vajadusel saan sealt retsepti antibiootikumile. Antibiootikumi aga vaja ei läinudki, sest paikne rohi toimis.
Kuna mul isiklikult pole retseptiravimit vaja olnud, siis ei olnud ma kokku puutunud, et sama probleem on ka inimestel. Rääkisin aga hiljuti ühe kliendiga, kelle abikaasa oli saatnud norskamise pärast arsti juurde kontrolli. Ütlen kohe ära, et inimesel endal ei olnud magamisega mingeid probleeme, see lihtsalt häiris abikaasat. Sisuliselt lõppes asi sellega, et talle kirjutati 4-5 erinevat retsepti ning peaks neid kuu aega võtma. Kui ta oli arsti käest küsinud, et kas neil on ka kõrvaltoimeid, siis arst oli öelnud, et ah ei ole midagi. Kui ta aga ise kodus hakkas infolehti lugema, siis selgus, et ühe ravimi puhul oli kõrvaltoimena ära toodud muuhulgas ka maksakahjustus.
Kas me oleme päriselt jõudnud sinnani, et me proovime ravimitega “ravida” norskamist? Eriti veel sellist, mis ei sega inimest ennast ega ka tema magamist. Kõige hullem minu jaoks on siiski see, et arst ei räägi isegi kõrvaltoimetest. Jah, ma olen nõus, et me võime lugeda infolehte, aga…
Ravimid ja nende infolehed
ma toon siinkohal näite Rimadyl’i (mittesteroidne põletikuvastane ravim) infolehest:
“Üheaegselt karpofeeniga ei tohi manustada potentsiaalselt nefrotoksilisi ravimeid.”
Ma usun, et enamus loevad ja ei saa aru mida nad välja lugesid. Nii ka mina. Ma tean meditsiinilisi väljendeid üsna hästi aga nefrotoksilisega jäin hätta. Otsisin kõigepealt infot eesti keeles, aga sisuliselt nulliring. Õnneks on inglise keeles kõik väljendid väga kenasti ära seletatud ning seega sain teada, et nefrotoksiline on neerudele kas mürgine või kahjustav.
“Poisonous or damaging to the kidney.”
Siit aga tekib kohe järgmine probleem. Kust ma peaksin tavalise inimesena teadma millised ravimid on neerudele kas mürgine või kahjustav? Veel suuremat segadust tekitab “potentsiaalselt nefrotoksilisi ravimeid”. Mina täna tean tänu dr. Morganile, et peaaegu kõikide ravimite potentsiaalne kõrvaltoime on neerukahjustus. Seega tekib küsimus, et kas on ohutu üldse midagi Rimadyl’iga samaaegselt kasutada. Vaatame veel natuke infolehte. Infolehe kohaselt:
“Kliiniliselt olulisi koostoimeid teiste ravimitega ei ole täheldatud. Katsed, mis tehti viieteistkümne levinud ravimiga (atsetüülsalitsüülhape, atropiin, kloorpromasiin, diasepaam, difenhüdramiin, etüülalkohol, hüdrokloortiasiid, imipramiin, meperidiin, propoksüfeen, pentobarbitaal, sulfisoksasool, tetratsükliinid ja tolbutamiid) näitasid, et nende ravimite samaaegne manustamine karprofeeniga ei mõjutanud oluliselt karprofeeni ägedat toksilisust loomadel. Kuigi nii karprofeen kui varfariin seonduvad mõlemad vereplasma valkudega, võib neid ravimeid hoolika kliinilise järelvalve all samaaegselt kasutada, sest on tõestatud, et nad seonduvad inimese ja veise seerumi albumiinidega kahes erinevas kohas.”
Kui ma vaatasin dr. Morgani videot mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kohta, siis hoiatas tema väga selgelt, et neid ei tohi nt võtta samaaegselt hormooniga. Lisaks rääkis ta juhtumist kus üks koer suri kuna omanik oli unustanud mittesteroidse põletikuvastase ravimi unustanud koju ning andis selle asemel aspiriini. Veterinaar lihtsalt ei olnud öelnud, et sellel ravimil on koostoimed teiste ravimitega.
Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kõige suurem risk on see, et väga paljudel on need kodus olemas “igaks juhuks”. Näiteks minu esimesele saksa lambakoerale kirjutati need välja, kuna tal olid ühe põlve kõhred täielikult ära kulunud. Veterinaar ütles, et anna seda, kui sa näed, et tal on väga valus. Kui ma aga peaksin minema oma koeraga arsti juurde, siis ma isegi ei tule selle peale, et ma peaksin mainima “annan aeg-ajalt oma koerale Rimadyl’i”.
Ravimid – õiges kohas hädavajalikud
Ravimitel on 100% koht meditsiinis ning need on teatud juhtudel hädavajalikud ja päästavad elusid. Aga… tänaseks kasutatakse ravimeid tihti teistel eesmärkidel kui see, milleks need omal ajal tehti. Näiteks on hormoonravimid mõeldud lühiajaliseks kasutamiseks ehk “kustutame tulekahju” ning siis tegeleme päris algpõhjuse likvideerimisega. Tean aga olukordi, kus koer saab hormoonravi väga pikalt. Ja ma ei räägi siin autoimmuunhaigusest, vaid sügelusest. Dr. Morgan rõhutab – hormoon ei “ravi”, vaid surub alla sümptomid. Sellepärast ongi tihti olukord, et hormoonravi ei ole võimalik ära lõpetada, sest algpõhjuse välja selgitamise ja ravimisega ei ole tegeletud. Igal juhul peaks olema eesmärk ravimit kasutada nii madalal doosil ja nii lühikest aega kui vähegi võimalik! Ja kui keegi ütleb, et ravimil puuduvad kõrvaltoimed, siis see peaks olema esimene ohumärk. Ei ole olemas ravimit, millel puuduvad kõrvaltoimed.
Tegelikkuses on eriti oluline, et arst räägib ravimite kõrvaltoimetest ning ka muudest potentsiaalsetest aspektidest. Näiteks oleme nii mina kui Irene pidanud oma koertele andma doksütsükliini. Pekwa sai seda puukborrellioosi raviks, Faddy leptospiroosi raviks. Mida ma aga alles dr. Morgani videost teada sain oli see, et doksütsükliin seob kaltsiumiga, seega koer ei tohiks sel ajal saada piimatooteid, sest see vähendab antibiootikumi mõju. Kuna mina olen väga suur loodusliku probiootikumi austaja ning annan oma koertele sisuliselt igapäevaselt keefiri, siis sai Faddy mul ka sel ajal keefiri. Kuna tal algselt ka doksütsükliin ei mõjunud, siis vabalt võis asi olla keefiris, mida ma juurde andsin, sest keegi ei hoiatanud mind selle eest.
Kokkuvõtteks
Ükskõik kui hoolega me ka ravimi infolehte ei loe, siis enamustel meist ei ole teadmisi, et infolehest 100% adekvaatselt aru saada. Tihtipeale on ravimiga kaasas oleval infolehel ka vähem infot kui näiteks ravimi omaduste kokkuvõtte lehel. Lisaks ma soovitan väga otsida infot ka inglise keeles. USA infolehed on eriti head – nt Rimadyl’i puhul on ära toodud, et põhimõtteliselt võib selle ravimi andmisel koer ka surra. Seega jah… Ja pea meeles, et enamus ravimeid on tegelikult mõeldud kasutamiseks lühiajaliselt!
Dr. Morgan hoiatab, et kui su koeral tekib ravimi osas ükskõik milline kõrvaltoime, siis peaksid lõpetama selle ravimi andmise. Mitte kunagi ei tohiks maskeerida kõrvaltoimeid. Ei tohiks hakata kõrvaltoimet “ravima” mõne teise ravimiga ning siis selle ravimi mõnda kõrvaltoimet järgmise ravimiga jne. Kindlasti peaks su veterinaar olema ka nii pädev, et veendub, et mitme ravimi puhul tohib neid koos võtta ning need ei tekita veel suuremaid probleeme.
Ravimid on päästnud minu koerte elud ja ma olen meditsiinile väga tänulik. Aga tulevikus tahan ma saada rohkem infot enne oma koertele retseptiravimite andmist. Ja isegi kui sa loed ise infolehelt või veterinaar ütleb, et kõrvaltoime tõenäosus on väga väike, siis kaalu vähemalt korraks, et kui sinu koer on see “õnnelik”, kellel esineb see kõige raskem kõrvaltoime, siis ei ole midagi teha. Dr. Morgan ütleb, et süstitavad ravimid on sisuliselt kõige hullemad, sest kui su koeral tekib reaktsioon, siis ei ole mitte midagi teha. Kui loed ravimite infolehti, siis näed ka, et enamuste puhul on kirjas “puudub spetsiifiline antidoot”.
Minu soovitus – kui ei ole tegemist ülikriitilise olukorraga, siis võta aega, pane kirja plussid ja miinused ning tee siis oma otsus. See, kas Sa annad ravimit või lähed looduslikku teed või valid kombinatsiooni neist kahest, on sinu ja ainult SINU otsus. Tee see otsus lihtsalt teadlikult!
Kasutatud allikad:
Lisa kommentaar