Seedetrakti häired ja liigne limpsimine
Kas sina tead, et kui su koer limpsib pidevalt näiteks põrandat, vaipa, diivanit või ka nt sinu käsi või jalgu, võib see tähendada, et su koeral on seedetrakti häired? Ütlen kohe ära, et liigse limpsimise definitsiooni ei ole. Kui sul aga tekib küsimus miks ta pidevalt põrandat või vaipa limpsib, siis tasub kahtlustada seedetrakti häireid. Karen Shaw Becker on sellel teemal avaldanud artikli, mis muuhulgas räägib Kanadas läbi viidud uuringust. Uuring jõudis järeldusele, et enamikul koertel, kellel esineb “liigse pindade limpsimise” käitumist, on seedetrakti häired. Pärast nende seedetrakti häirete ravimist näitas uuringus osalenud koertest üle 50% märkimisväärset paranemist. Sisuliselt pooled koerad lõpetasid peale ravi sellise käitumise täielikult. Karen Shaw Becker ütleb, et enamikul juhtudel peaks seedetrakti häirete ravi algama sobivate toitumisalaste muudatuste, kasulike toidulisandite ja alternatiivsete teraapiatega.
Kuidas aru saada, et koeral on midagi viga
Väga tihti on esimeseks märgiks koera halva enesetunde osas muutumine tema käitumises. Paljud lemmikloomaomanikud on teadlikud, et teatud käitumise muutus on punane lipp tema tervise osas. Tihtipeale on sellisteks käitumiseks kas huvipuudus mängimise või söömise vastu. Siiski on ka mitmeid teisi käitumise muutusi, näiteks obsessiiv-kompulsiivne käitumine, mis võivad viidata terviseprobleemile.
Näiteks kui su lemmik kipub liigselt limpsima erinevaid pindu, võib tegu olla spetsiaalse seisundiga, mida nimetatakse ka “liigne pindade limpsimine” (inglise keeles excessive licking of surfaces ja lühend ELS).
See seisund viitab sellele, et koer limpsib järjekindlalt ja korduvalt põrandaid, vaipu, seinu, mööblit, omaniku jalgu, käsi või käsivarsi. Samuti võib koer ka enda huuli lakkuda. See ei tähenda aga iseenda limpsimist, sest see on tavaliselt põhjustatud sügelevast, ärritunud või põletikulisest nahast.
Kuigi see limpsimine võib tunduda ohutu ja me omanikena kipume seda ignoreerima, võib lemmik seda pidevalt tehes neelata alla suure koguse karvu või kiude ning see võib teoreetiliselt lõppeda ka sooleummistusega.
Tavaveterinaarid ütlevad, et selline käitumine on lihtsalt obsessiiv-kompulsiivne häire. Holistilised veterinaarid on aga juba aastaid olnud veendumusel, et lemmikud, kes kas limpsivad õhku või siis pingsalt ja pidevalt limpsivad kas põrandaid, diivaneid, vaipu jne, on peaaegu alati kimpus seedetrakti häiretega.
Seedetrakti häired – Kanada uuring
Uuring viidi läbi Montreali Ülikooli Veterinaar Õppehaigla teadlaste poolt ning uuringus osales 19 koera, kes tegelesid igapäevaselt liigse pindade limpsimisega. Lisaks võeti kontrolliks ka 10 tervet koera.
Koerad läbisid käitumise, füüsilise ja neuroloogilised läbivaatused, lisaks ka põhjaliku seedesüsteemi hindamise, mis hõlmas endas ka laboratoorseid teste, ultraheli, endoskoopiat kui ka seedetrakti koe proovide histopatoloogilist analüüsi.
Tulemused näitasid, et 14 koeral 19-st (74%), kes olid kimpus pindade liigse limpsimisega, tuvastati ka seedetrakti häired. Tuvastatud häired hõlmasid järgmist:
- eosinofiilide ja/või lümfotsüütide infiltratsioon seedetraktis;
- mahla kinnihoidmine maos;
- ärritunud soole sündroom;
- krooniline pankreatiit;
- võõrkeha maos;
- giardiaas.
Koertele määrati ravi vastavalt avastatud häirele ning koeri jälgiti 90 päeva. Uurijad märkasid olulist paranemist 10-l koeral ning 9 koera lõpetasid selle käitumise täielikult. Muuhulgas märkasid teadlased, et pideva limpsimisega tegelevad koerad olid ärevamad kui kontrollgrupi koerad.
7 uuringus osalenud koera hakkasid kodus peale sööki uuesti liigselt pindu limpsima, mis pani teadlased arvama, et söömine võis tekitada koertel kas ebamugavust või siis iiveldust.
Teadlased ütlesid lõppjäreldusena, et seedetrakti häireid tuleks kaaluda koerte puhul, kes kipuvad erinevaid pindu liigselt limpsima.
Ravimid ja kaubanduses müüdavad toidud
Kuigi uuringu tulemused ja järeldused on olulised, siis antud uuringus osalenud koerte ravimeetoditeks olid kaubanduses müüdavad töödeldud toidud ning samuti ravimid.
Ravi põhines koerte diagnostiliste testide tulemustel ja sümptomitel ning hõlmas järgmist:
- fenbendazole – laiaulatuslik parasiidivastane ravim, mida kasutatakse giardiaasi raviks;
- kaubanduslikud (töödeldud) elimineerimise dieedid;
- prednisoloon (kortikosteroid), mõnikord antud koos tsüklosporiiniga (immunosuppressant) koertele, kellel on seedetrakti eosinofiilne ja/või lümfoplasmatsüütiline infiltraat (nt lümfoom);
- seedetrakti liikuvust suurendavad prokineetilised ravimid, kombineerituna märgtoiduga koertele, kellel on probleeme mao tühjendamisega;
- põletikuvastane ravim sulfasalasiin, mida kombineeritakse lahustuva kiudainega koertele, kellel on ärritatud soole sündroom;
- mao võõrkeha (30 cm nailonköis) käsitsi eemaldamine ühel koeral;
- viis liigse pindade limpsimisega kimpus olevat koera, kellel ei olnud diagnoositud seedetrakti häireid, neile määrati välistusdieet, antatsiidid ja mõnel juhul ka iiveldusvastased ravimid.
Tegemist oli lühikese, 90 päeva kestnud uuringuga, selgitamaks välja kas liigselt limpsivad koertel on seedetrakti häired ning kas ravil oli positiivne efekt sellele limpsivale käitumisele. Kinnitust leidsid mõlemad. Dr. Becker aga on kindel, et on ohutumaid alternatiive kui ravimid ning töödeldud dieedid. Seega arvab dr. Becker, et enamus uuringus osalenud koertel ilmselt oli käitumise leevendus ainult ajutine.
Dr. Becker ütleb, et kui tema ravib seedetrakti häirega koera, siis ta proovib alati hakkama saada ilma ravimiteta. Erand võib olla nt giardiaas, mis ei ole allunud looduslikele alternatiividele. Tema kogemusel on paljude seedetrakti häirete juurpõhjuseks just antibiootikumide ja kortikosteroidide (nagu prednisoloon) liigne kasutamine. Nende kasutamine peaks olema limiteeritud olukordadele, millele ei ole efektiivset ohutumat alternatiivi. Lisaks ütleb ta, et hullemaks teeb olukorra ka see, et patsient jäetakse nende rohtude peale nädalateks, kuudeks või isegi aastateks, mis tähendab, et pikaaegsed kõrvaltoimed on sisuliselt paratamatud.
Soovitused
Karen Shaw Becker proovib reeglina hoiduda töödeldud lemmikloomatoitudest, sealhulgas ka eliminatsiooni dieetidest. Seevastu proovib ta lemmikule anda põletikuvastast toitu, mis sisaldab värskeid, orgaanilisi ja kindlasti GMO-vabasid toite. Iga dieet tuleks tema nägemusel teha spetsiaalselt just konkreetse isendi seedetrakti häireid ja sümptomeid arvesse võttes.
Dr. Becker ütleb, et tänase päevani ei ole mitte ühtegi inimtoidu kvaliteediga toorainest valmistatud “veterinaardieeti”. Need kõik sisaldavad halva kvaliteediga töödeldud “sööda tasemel” jääke koos sünteetiliste toitainetega, et kompenseerida toitainete vähenemist, mis toimub ulatusliku tootmisprotsessi käigus.
Muuhulgas ütleb dr. Becker, et seedetrakti häirete puhul võib abi saada ka akupunktuurist ja kiropraktikast.
Kokkuvõtteks
Aeg-ajalt võivad koerad ikka põrandat limpsida, seega iga põranda limpsimine ei tähenda koheselt, et su koeral on seedetrakti häired. Pigem peaksid lihtsalt jälgima millal see limpsimine muutub järjepidevaks. Lisaks kui koer ei limpsi enam ainult põrandat vaid sellele lisandub vaip ja diivan ja sisuliselt ükskõik milline pind.
Faddy on minul ka see, kes kunagi aeg-ajalt põrandat limpsis aga meie saime selle kergelt lahendatud kõhu heaolu toidulisandiga. Siiani panen seda aeg-ajalt talle toidu sisse ning mõnikord isegi näen, et ta ei lähe enne oma toitu sööma, kui see toidulisand kenasti ta toidu sisse segatud. Ma olen aastatega õppinud oma koeri usaldama ning looduslikke toitaineid olen ma alati nõus oma lemmikutele andma, kui nad tunnevad, et neil on seda vaja.
Tihtipeale valivad inimesed seedehäiretega toidu puhul oma lemmikule toidu, millel on peal märge “Sensitive”. Kuigi see võib paljude lemmikute puhul ka toimida, siis alati tasub arvestada, et iga lemmik on erinev. Lootes, et “Sensitive” märkega toit pakub lahenduse on lihtsalt veidi naiivne. Nimelt võib selles toidus olla miskit, mis just sinu lemmikule ei pruugi sobida. See aga ei tähenda, et ükski selle brändi toit ei sobi. Õige ja sobiva toidu leidmine võib võtta veidi aega. Esiteks tuleb anda lemmikule aega 30 päeva harjumiseks (öeldakse, et siis näed tulemusi) ning teiseks on iga organism erinev. Näiteks ühel koeral võib riis panna kõhu liiga kinni, teisel aga jällegi kartul jätta väljaheite liiga vedelaks. Mõnikord on vaja proovida erinevaid toite enne kui leiab selle õige, mis koerale hästi sobib. Küll aga tasub kindlasti proovida ka külmpressitud toite, sest need on kergemini seeditavamad.
Kasutatud allikad:
Lisa kommentaar